RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2020

– – –

Olete Jüri Luige maaväliseid kõrvu märganud? nagu radarid, mis püüavad laineid ja infot otse õhust ja süvakosmosest.

kaitseministrile sobivad need nagu valatult.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 12, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripävik, kas peen või piin?

maja-kerkib-arimees-margus-kangro-uue-villa-on-projekteerinud-arhitekt-89763523

Multimiljonär võiks hakata oma tulevases multivillas lihtsurelikele ekskursioone korraldama. ma puhtast (uudis)himust tahaks lausa koledal kombel seda maja oma silmaga seestpoolt näha.

sest ma ei kujuta lihtsalt ette, kuidas elatakse 830-l ruutmeetril. kas igapäevaselt siiski mingis maja osas, sest kui pidevalt 830-l ruutmeetril laiali olla, siis tegeleks vist suurema osa ajast teineteise taga otsimisega? või on siiski kogu aeg kasutuses kõik need sajad ruutmeetrid ning pereliikme kiireks ülesleidmiseks kasutatakse miskeid beebimonitori laadseid vidinaid?

kas võib olla, et maja ühest otsast teise jalutamiseks on vaja läbida 500 m? tõenäoliselt jäävad hoonesse ka bassein ja jõusaal, kas need kuuluvad eluruumide või muu kasuliku pinna hulka? mis jääb eluruumidest ülejäänud rohkem kui viiesajale ruutmeetrile? mitu tuba seal on või oleks õigem küsida, et palju seal kokku ruume on ja millist nimetust need (elu)ruumid kannavad?
kui palju sellise elamise juures on kõikvõimalike (kodu)abilisi? kas pererahvas näiteks peseb üldse kunagi ise nõusid? kas abiliste hulka kuulub ka isiklik kokk? kuidas sellist elu üleüldse elatakse?

kas oskus sellises villas elada, sellises elus elada, peab olema kaasasündinud või on see samuti õpitav? kas kõik saaksid selle ajaga selgeks või peab ikkagi sellise eluga hakkama saamiseks olema mingi vajalik (enesekindlam?) geen?

anyway, ma oleks kutse eest tänulik.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 10, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, jälle käis nagu tuline jutt seest läbi, varbaotsteni ja tagasi.

Täna tõusin üle pooleteist kuu kella peale, 7.53. kiiresti pesema, kiiresti enne äraminekut pliidi äärde lastele hommikusööki valmistama. kohvi, kõrvarõngad. kiiresti autosse, kuna pidin paariks tunniks kontorisse minema.

see oli üle pika aja hirmus ja ärritav, väga ebameeldiv ning ängistav. enam ei kujuta ettegi, et sellised hommikud võiks taas kord reaalsuseks saada.

kontori kasuks sai otsustatud, kuna meil oli Giovanniga teraapia aeg. olin seda juba mõni kuu edasi nüginud lootuses, et ehk on maailm selleks päevaks lahti ega peaks seda virtuaalsel kujul läbi tegema, aga nüüd enam ei sobinud uue aja osas kauplema hakata.

terapeut küsis Giovannilt, kas ta oleks valmis meie juurde tagasi tulema. Giovanni vastas, et ei oska öelda, kuidas tulevikus, aga täna kindlasti mitte. terapeut küsis, aga mis paneb teda ütlema, et täna kindlasti mitte. Giovanni vastas, et ikka see sama põhjus, miks laiali sai mindud, et erinevad nägemused lapsekasvatusest. terapeut küsis, et aga kui laps nüüd täitsa kõrvale jätta, siis kas meil on omavahel tore olla? mina vastasin et minul on Giovanniga hea olla ja väga fun. Giovanni lisas, et temal täpselt samamoodi.

terapuet ütles kuuldut kokku võttes, et möödunud tunni jooksul oli temal kõige meeldivam kuulda nimelt seda viimast ja avaldas arvamust, et samuti just mulle peaks see head meelt tegema.

jah, eks seda oli hea kuulda küll, vastasin mina.

aga midagi oli nihkes. kohe ei hammusta kunagi läbi, vähemalt mina. tunnen, et midagi häirib, aga mis täpselt, sellest arusaamine vajab veidike settimist ja aega.

juba autoga kodu poole sõites lõi pirni põlema, kas see peaks mulle ikka head meelt tegema? või peaks sel kohal hoopis kurvastama? kui ei taheta kogu kompotti, vaid ainult koort?

täna on minu jaoks kooselu ilu ja väärtus kindlasti just hästitoimivas argipäevas.

aga võib-olla on see hoopis see keeruline osa minust otsida heas alati ka midagi halba.

ja ometi ei tundu see mulle päris.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 6, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, isolatsiooni kõrvaltoimed

Panin eile alusteki üle rõduääre tuulduma, tuvi, keda ma siinkandis just ülemäära tihti näinud pole, istus ühel hetkel mu valgel alustekil ja oli selle totaalselt täis pasandanud.

ropud sõnad. ma vihkan tuvisid. siiani keeraks tal kaela kahekorra, kui ma vaid tuvisid ei kardaks.

midagi muud ei jäänud üle, kui täna sõitsime lastega kesklinna pesumajja, tekki, ja siis juba ka talveriideid, mis autos suures kilekotis niigi oma järge ootasid, puhastusse viima. tuleb kasuks küll aeg-ajalt laisk olla, ainult ühe idiootse tuvi pärast puhastusse minna, no see mõte ajab mind praegugi veel marru.

üks vanem mees sisenes peale meid ruumi. jäi uksele seisma, vaatas Pääsut ja ütles, Tere, preili.

preili ei osanud kuidagi olla, pöörles nii- ja naapidi, siis üritas meie vahel peitu mahtuda, terele ei vastanud.

hiljem autos rääkisin veel kord üle, et kui tere öeldakse, siis on ikka kena vastata, see ei võta tükki küljest.

preili selgitas, et aga ma ei vastanud, kui minult küsitakse, et väike preili, aga ma ei ole mingi preili, ma olen hobune. 

ilmselt siis unicorn.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 5, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, tuli, nägi ja v(s)õitis

Eile näitasin Giovannile eksprompt ühte kasutatud ratast, et mis arvad. Giovanni pisut kahtles, et esimese ratta kohta ehk kohe liiga suur amps ja pealegi, ilma abiratasteta. mina ütlesin, et minu kõhutunne ütleb, et sellel lapsel pole probleemi. õhtuks oli ratas kodus. täna tõstsime oma beebi ratta selga, täpselt veerand tundi ja sõitiski, nagu kulda. hiljem tähistas seda mõnuga porilompides hüpates.

see seik lihtsalt vajas siia ajalukku jäädvustamist.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 3, 2020 toll Uncategorized