RSS

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 16. päev

31 märts

Ma mäletan, kuidas ma aastate eest seisin Kumus lummatult kolme väikse ruudukujulise maali ees. tuleb tunnistada, et nägin ja teadvustasin neid sel hetkel esmakordselt. sama käis kunstniku kohta, aga kuna tegemist oli väga erakordse ja ainulaadse nimega, siis talletusid nii maalid kui ka nimi sealt alates mulle meelde. nende kolme maali kõrval olid üles pandud ka sama kunstniku poolt maalitud Kalevipoja ainestel maalid, aga need tekitasid mus tol hetkel pigem nõutust ja arusaamatust, sest mõjusid nagu täitsa teisest ooperist.

Sinist sarvedega looma hakkasin lugema telgitaguseid teadmata, täielikult puhta lehena, esimene emotsioon oli Ivan Orav, mille/kelle vanaaegne (mina)stiil ja lauseehitus, mina siis lasin tal ennast kallistada, ehkki see üsna vastik oli, mulle mingil põhjusel kohe üldse ei istu.

teiseks muidugi Andrus Kiviräha eripära, ma ütleks koguni tema äritegevuslik-kirjanduslik nišš: raamitu ja põhjatu kujutlusvõime, absolutism.

kolmandaks muidugi Oskar, ikka ja jälle Oskar. mõtlesin, et too lasteraamatu Oskar on nüüd lihtsalt täiskasvanute raamatu Oskariks üle kolinud.

lugemine läks tõusude ja mõõnadega. vahepeal mõtlesin, et kas Kivirähk tõesti elabki nii, et kõikvõimaikud igapäevaselt nähtavad hetked ja olukorrad hakkavadki tema peas kerima ja elama oma elu, et kuidas ta niimoodi jaksab, kas see pidev kujutluspiltide virr-varr teda ära ei väsita.

kui ma olin ära lugenud umbes kolmandiku raamatust, siis avastasin oma üllatuseks selle lõpus olevat tuttavad maalid. hmm, huvitav, aga ka siis veel ei ühendanud ma ära.

umbes poole peal, kus peategelane elas juba rohkem Kalevipoja maailmas, kui reaalelus hakkas seda muinaselu minu jaoks juba liiast saama ja ma tundsin, et täitsa vabalt võib see raamat minust koguni pooleli jääda. kuidagi ei läinud enam.

ja siis mingil seletamatul põhjusel võtsin kätte ja hakkasin hoopis lõpust alguse poole lugema. sealt toimus pööre, ühtäkki viisin juhtmed kokku. tormasin seepeale arvuti ette, guugeldasin ja otse loomulikult, olingi läbi hammustanud.

lugesin edasi. ning kõige kummalisem, et üsna järgmisel hetkel hakkas too muinasmaailm mulle hoopiski meeldima, nii kosutav ja kergendav põgenemine rusuvast ja rõhuvast reaalsest elust. kõige lõpuks surm, kui helge ja ilus vabanaemine ning pääsemine.

Kalevipoja maale näen ning vaatan nüüd samuti hoopis uue ja huvitunuma pilguga. ja Oskar Kallise elu ja looming on mul peale raamatu läbilugemist ka eluks ajaks definitely meeles ja peas.

raamatu kohta võiks vabalt öelda ka õpik. ilukirjanduslik õpe sobib mulle, oluliselt tõhusam, sest lood ning selle põhjal silme ette tekkivad pildid jäävad palju paremini meelde, kui pelgalt kokku kogutud faktid.

∼ Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 31, 2020 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: