RSS

Karantiini ja kodukontoripäevik, 15. päev

30 märts

Juba meie teisel kohtumisel ma teadsin, et ma astun temaga üle piiri.

kui ta eile õhtu läbi kandis minu pikka pruuni koduseelikut, siis ma küsisin, kas sulle meeldib seelikut kanda ja tema vastas, et talle meeldib. ma küsisin, kas sa kardaks, kui keegi sellest teada teaks, ta vastas, et ei. ma küsisin, kas ma võiks sellest blogis kirjutada, kui ma tahan ja tema vastas, et kirjuta, kui tahad.

ma tundsin juba alguses, et ma pööran temaga ära. mitte kellegi teisega pole ma end mitte eales niimoodi minna lasknud. ja tema ei hoidnud mind tagasi, ei kutsunud mõistusele, vaid pööras koos minuga, täie rauaga ja südamest. korraga täiesti enneolematu, hullumeelne, häbitu, ogar, piiritu ja pööraselt lõbus. ma teadsin ja tunnetasin, et temaga kaasa minnes tabab hukkamõist ka mind, aga ma tundsin end lõpuks ometi vabana. sest see oli minu otsus, see tuli esimest korda täiesti minu seest. see (ära)pööramine tekitas kummalist joovastust.

mulle meeldib, kui ta kannab mu pikka seelikut, see sobib talle. ja mulle meeldib, et ta julgeb tunnistada, et talle meeldib. ja mulle meeldib see vabaduse tunne, et mulle meeldib ja et mul on täiesti ükskõik, mida keegi teine sellest arvab, kuna see on meie elu. sest minu sees on täna kindel teadmine, et ükski seelik iseenesest ei riku kindlasti üht meest.

∼ inspireeritud raamatust  “Ma olen elus”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 30, 2020 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: