RSS

Arhiiv kuude lõikes: märts 2020

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 16. päev

Ma mäletan, kuidas ma aastate eest seisin Kumus lummatult kolme väikse ruudukujulise maali ees. tuleb tunnistada, et nägin ja teadvustasin neid sel hetkel esmakordselt. sama käis kunstniku kohta, aga kuna tegemist oli väga erakordse ja ainulaadse nimega, siis talletusid nii maalid kui ka nimi sealt alates mulle meelde. nende kolme maali kõrval olid üles pandud ka sama kunstniku poolt maalitud Kalevipoja ainestel maalid, aga need tekitasid mus tol hetkel pigem nõutust ja arusaamatust, sest mõjusid nagu täitsa teisest ooperist.

Sinist sarvedega looma hakkasin lugema telgitaguseid teadmata, täielikult puhta lehena, esimene emotsioon oli Ivan Orav, mille/kelle vanaaegne (mina)stiil ja lauseehitus, mina siis lasin tal ennast kallistada, ehkki see üsna vastik oli, mulle mingil põhjusel kohe üldse ei istu.

teiseks muidugi Andrus Kiviräha eripära, ma ütleks koguni tema äritegevuslik-kirjanduslik nišš: raamitu ja põhjatu kujutlusvõime, absolutism.

kolmandaks muidugi Oskar, ikka ja jälle Oskar. mõtlesin, et too lasteraamatu Oskar on nüüd lihtsalt täiskasvanute raamatu Oskariks üle kolinud.

lugemine läks tõusude ja mõõnadega. vahepeal mõtlesin, et kas Kivirähk tõesti elabki nii, et kõikvõimaikud igapäevaselt nähtavad hetked ja olukorrad hakkavadki tema peas kerima ja elama oma elu, et kuidas ta niimoodi jaksab, kas see pidev kujutluspiltide virr-varr teda ära ei väsita.

kui ma olin ära lugenud umbes kolmandiku raamatust, siis avastasin oma üllatuseks selle lõpus olevat tuttavad maalid. hmm, huvitav, aga ka siis veel ei ühendanud ma ära.

umbes poole peal, kus peategelane elas juba rohkem Kalevipoja maailmas, kui reaalelus hakkas seda muinaselu minu jaoks juba liiast saama ja ma tundsin, et täitsa vabalt võib see raamat minust koguni pooleli jääda. kuidagi ei läinud enam.

ja siis mingil seletamatul põhjusel võtsin kätte ja hakkasin hoopis lõpust alguse poole lugema. sealt toimus pööre, ühtäkki viisin juhtmed kokku. tormasin seepeale arvuti ette, guugeldasin ja otse loomulikult, olingi läbi hammustanud.

lugesin edasi. ning kõige kummalisem, et üsna järgmisel hetkel hakkas too muinasmaailm mulle hoopiski meeldima, nii kosutav ja kergendav põgenemine rusuvast ja rõhuvast reaalsest elust. kõige lõpuks surm, kui helge ja ilus vabanaemine ning pääsemine.

Kalevipoja maale näen ning vaatan nüüd samuti hoopis uue ja huvitunuma pilguga. ja Oskar Kallise elu ja looming on mul peale raamatu läbilugemist ka eluks ajaks definitely meeles ja peas.

raamatu kohta võiks vabalt öelda ka õpik. ilukirjanduslik õpe sobib mulle, oluliselt tõhusam, sest lood ning selle põhjal silme ette tekkivad pildid jäävad palju paremini meelde, kui pelgalt kokku kogutud faktid.

∼ Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 31, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini ja kodukontoripäevik, 15. päev

Juba meie teisel kohtumisel ma teadsin, et ma astun temaga üle piiri.

kui ta eile õhtu läbi kandis minu pikka pruuni koduseelikut, siis ma küsisin, kas sulle meeldib seelikut kanda ja tema vastas, et talle meeldib. ma küsisin, kas sa kardaks, kui keegi sellest teada teaks, ta vastas, et ei. ma küsisin, kas ma võiks sellest blogis kirjutada, kui ma tahan ja tema vastas, et kirjuta, kui tahad.

ma tundsin juba alguses, et ma pööran temaga ära. mitte kellegi teisega pole ma end mitte eales niimoodi minna lasknud. ja tema ei hoidnud mind tagasi, ei kutsunud mõistusele, vaid pööras koos minuga, täie rauaga ja südamest. korraga täiesti enneolematu, hullumeelne, häbitu, ogar, piiritu ja pööraselt lõbus. ma teadsin ja tunnetasin, et temaga kaasa minnes tabab hukkamõist ka mind, aga ma tundsin end lõpuks ometi vabana. sest see oli minu otsus, see tuli esimest korda täiesti minu seest. see (ära)pööramine tekitas kummalist joovastust.

mulle meeldib, kui ta kannab mu pikka seelikut, see sobib talle. ja mulle meeldib, et ta julgeb tunnistada, et talle meeldib. ja mulle meeldib see vabaduse tunne, et mulle meeldib ja et mul on täiesti ükskõik, mida keegi teine sellest arvab, kuna see on meie elu. sest minu sees on täna kindel teadmine, et ükski seelik iseenesest ei riku kindlasti üht meest.

∼ inspireeritud raamatust  “Ma olen elus”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 30, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 12. päev

ma nagu kuskilt mõned päevad tagasi lugesin, kus keegi asjatundja kirjutas, et peale  kahte nädalat karantiini peaks hakkama järele andma kodusolevate inimeste vaimne tervis. ma nüüd ootan ja kardan seda seda hetke,  aga samas, kummaline küll, mulle endale tundub hetkel just risti vastupidi, et vähemalt mina aina enam harjun muutunud elukorraldusega ning see hakkab mulle päev-päevalt  enam meeldima.

inimesi on väljas käies nii vähe. toidupoes on lihtsalt otsatult rahulik, ostud saab kähku tehtud ja voilaa, juba ongi minek, õndsus ma ütlen. ma ei pea hängima mänguväljakutel, näitan aga oma beebile mänguväljakute väravatel ilutsevaid kollasied suuri silte, ettevaatust, kõrgepinge!, ja jalutan edasi, beebi tõuksiga kõrval vuramas, täpselt selline ongi olnud aegade hämarusest mu unistus lapsega väljas jalutamas käimisest. autosid on mõnusalt vähe, ei mingit ummikutes passimist ega närveldamist. käin keskmiselt 3 päeva tagant poes ja naudin toda olematut liiklust absoluutselt igal ajahetkel. hommikuti ei pea kella peale ärkama, saab rahulikult uimerdada, kohvi juua ja lastele putru keeta, tõeline luksus. õhtuti ei ela samuti kell seljas, ei pea end pidevalt süüdistama, et apppppiii,  täna jälle ma ei suutnud tubli olla, et kuidas ma need lapsed nüüd hommikul jälle üles saan.

kokkuvõttes ütleksin, et mul tulevad millegipärast silme ette need Hiina enne ja nüüd sateliidipildid, kus peale liikluse ja tehaste seiskamist oli õhusaase pildilt suures plaanis justnagu peoga pühitud. mul kangastub praeguses olukorras silme ees umbes samasugune foto, ainult vaimse tervisega seotult. kui väline müra, surve ja plinkiv vibratsioon suuresti nulli keerata, siis kaob stressi foon pildilt pea olematuks. ma kohe tunnen, kuidas mu närvikava puhkab, kosub  ja puhastub. kuidagi nii kosutavalt mõjub hingele, kui see meeletu tamp, kiirus, kell, sund ja inimmassid maha keerata.

p.s pilti pole, sest mul kukkus mobla maha, seekord kahjuks lõplikult. kuidas ma ei viitsi ega taha, aga praegu pole mul teist valikut kui, et pean ikkagi uue ostma. loomulikult täpselt samasuguse, sest toda määramatust ja muutujaid on mu ümber hetkel niigi palju.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 27, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 11. päev

arst

Mu üks poegadest töötab hetkel Kuressaare haiglas arstina. ma olen ta üle ääretult uhke!

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 26, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 10. päev

uudisTõstsin eile ümmarguse söögialua akna alla, vaade on kohe palju helgem ja avaram. ma ei tea, kas nüüd sellest johtuvalt, aga Pääsu vitsutas eile isuga nii kotletti-kartulit, kui ka lasanjet. tavaliselt kipub ta sooja sööki suht pika hambaga suhtuma.

tõeline päevasündmus. tunnetatav vabadus ning vaheldus.
ilmselt sellised saavadki olema karantiiniaegsed uudised.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 25, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 9. päev

stiilinäide

stiilinäide

Nii sõbrad, ma ei tea, kas hakkame siin tasapisi juba harjuma, aga endal on tunne, et justkui miski meelidv rütm hakkab meie 24/7 kodukontorisse vaikselt sisse pugema. muidugi kes teab, võib-olla hõiskan ennatlikult, aga täna läks päev kuidagi algusest peale nii hästi vedama ja toimib siiani. ma ei tea, mulle hakkab juba koguni päris meeldima. sel kodukontoril on ikka omi häid külgi ka päris mitu.

selles osas olen aga Ristikuga 100% päri, et ma ei mäletagi, millal ma nii palju igapäevaselt (ja korralikult) süüa tegin ning toit kaob külmikust tõesti ülehelikiirusel, nagu hundikurku. toidu peale kulub see kuu kindlasti vähemalt sott või enamgi, kui tavaelus, aga eks ta jällegi muude kulude osalise ärakukkumisega läheb kuu lõpuks ikka kenasti tasakaalu.

söögist veel, siis kui oleks koroona ennustusvõistlus, siis ma teeks kindlasti panuse väitele, et karantiinist tavaellu naasvad inimesed on kesmiselt 1-2 kg raskemad. väljaarvatud meedikud muidugi, kes on tõenäoliselt vähemalt samavõrra lahjemad.

tööelu kõrvalt võtsin aga lõpuks kätte ja tellisin Hermiine tuppa suure 100x 180 peegli, ma arvan, et see ost pikas perspektiivis end igati õigustab, sest plikade värk, juba praegu käib meil peegli ees üks igapäevane kõva tants ja trall. eile õhtul räägiti isegi mind lõpuks taustatantsijaks ära. jeekim, kui õnnelikud nad on, kui mu punti saavad, sellistel hetkedel tunnen end alati jube süüdi, et nii vähe end kokku võtta viitsin.

teiseks ostsin FB Marketplacest endale riieteaurutaja. see soov tiksub juba vähemalt paar aastakest mul kuskil kuklas, olen neid ikka piilunud, kasutatud ja päris uusi, aga nüüd julgen arvata, et ehk joppas. ise usun, et sain päris hea diili. homme peaks Giovanni selle kätte saama. naised ajasid äri ja tegid suuga suure linna, kui mehed osutavad transporditeenust ja viivad naiste tehingu lõpuni.

müüjana olen ma seevastu aga totaalselt lootusetu. reedel panin eksprompt müüki Pääsust jäänud autoturvatooli, juba poole tunniga oli kaup tehtud ja raha mu kontoarvel. vaevalt sai kuulutus üles, kui kohe lõi mitu akent vilkuma, kõigil muuhulgas üks küsimus, kas on ikka korralik? mul hakkas juba imelik, et millest see kõrgendatud huvi, kui lõpuks keegi tunnistas, et küsivad ilmselt sellepärast, et see tundub vähekasutatud tooli ja lisatud pildi kohta liiga odav, et midagi peab ju viltu olema.

viltu olin ilmselgelt mina, aga eks ma olen juba ammu aru saanud, et ärimeest minust pole, kuidagi piinlik on.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 24, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiini- ja kodukontoripäevik, 8. päev

90550417_3003436576390245_4455750440402812928_o

Rahva raamatu instagrammis oli postitus, kus oli muuhulgas küsimus:  Kas suutsite kodukontoris end distsiplineerida ja kõik vajaliku ära teha või haaras käsi raamaturiiulist hoopis mõne hea romaani järele ja kõik tööga seonduv jäi hoopiski unarusse?

ma olin just enda jaoks nädalat kokku võttes jõudnud järeldusele, et kodukontor pole ilmselgelt minu teetassike, sest vägisi kisub aina vasakule ära.

kak raz käisin reedel pakiautomaadist ära toomas Rahva raamatust tellitud raamatut, milles Kivirähk kirjutab, et juba piiblilugudes on öeldud, et töö on karistus, mille jumal Aadama ja Eeva peale pani, kuna need tegid pattu ja sõid keelatud puust. selle eest kihutas ta nad välja paradiisiaiast ja käskis palehigis endale leiba teenida.

ehk minu kokkuvõte sellest ning möödunud nädalast tulenevalt võiks siis kokku kõlada järgmiselt, et kodu võiks olla ja jääda siiski paradiisiaiaks!

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 23, 2020 toll Uncategorized

 

Karantiinipäevik, 7. päev. Kultuurierinevustest.

Mustanahalised on väga nõtked, plastilised ja neil on erakordne rütmitunne. Asiaadid seevastu on ülimalt peenekoelised ja nüanssirohked. kuidas te arvate, kas need omadused avalduvad ka voodielus? ja mis valgel inimesel sellele vastu on panna? kõrgem elatustase ja stabiilsem ühiskond? voodielule see vaevalt midagi juurde annab.

vaatamata sellele olen peaaegu kindel, et seks, kui meeleahutusliik, kasvab karantii tingimustes igas maailmajaos.

ja kui ma oleks nüüd suunamudija või staarblogija, siis tuleks lõpetuseks küsimus, et kas kellelgi teist on seksuaalalaseid kogemusi eri rassist inimestega, et kuidas siis on ja kas mu sellekohastel seostel on alust või mitte?

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 22, 2020 toll Uncategorized

 

Kodukontoris, 4. päev

Väga rõhuv ja maadligi olemine, mis ei läinudki üle. kindlasti ei tule meeleolule kuidagi kasuks terve päev kõveras arvuti taga istuda ja tööd teha. ainult puhas teadmine, et see tinaraskus on ühel hetkel kadunud. seniks tuleb seda mõistuse ja stolise rahuga lihtsalt taluda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 20, 2020 toll Uncategorized

 

Kodukontoris, 3. päev

tätokas

Sina mind ei käsuta, kes sa selline enda arvates oled…
Kes sa selline enda arvates oled, Pääsu?
Mmmmm, ma olen seesama Pääsu, ainult suur Pääsu.

no vat. ausõna, täitsa võrdselt panevad, vaatamata sellele, et üks on neli ja teine kümme.

minul on kodukontoris igal juhul käed-jalad tööd täis. täiesti vabalt võiksin hommikust õhtuni arvuti taga olla, töö otsa praegu ei lõpe. samas, au ja kiitus meie tiimile, support-grupile, on, mille üle uhkust tunda. kõik loengud ja seminarid jätkuvad vastavalt tunniplaanile veebiseminaride vormis läbi e-õppe keskkonna. õppetöö käib täie hooga ja nii tudengid, kui ka õppejõud annavad väga head tagasisidet.

homme võtab Giovanni õnneks Pääsu üle, saan siis segamatult arvuti taga möllata. tohutult pingeline, aga kindlasti sama palju põnev periood.

ainult et ma kogu aeg mõtlen, et kas kuus ja pool aastat vanusevahet ei peaks juba olema mitte nii palju, et poleks seda pidevat lastevahelist omavahelist mõõduvõtmist, nokkimist ega võimuvõitlust? ma ei tea, kas mina olen midagi valesti teinud või on mõnel siin eriliselt arenenud kompromissitu õiglustunne .

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 19, 2020 toll Uncategorized