RSS

Päevakajaliselt

27 veebr.

Tulin praegu perearsti juurest, lasin oma kõrvad vaigust puhtaks loputada ja andsin kolesterooli vere. analüüside toas istus ilmselgelt välismaist päritolu naisterahvas, mask ees ja temalt võeti analüüse. perearst lendas oma kabinetist välja, mask peas ning puhastas desinfitseerimisvahendiga lennukalt käsi. omavahel vahetati õdedega miskeid kummalisi äraseletatud pilke, õhus oli midagi, kõik naeratasid, aga ei ühtki sõna.

kui koroona suure pauguga jaanuari alguses plahvatas, siis ma ei maganud paar ööd mitte silmatäitki ning elasin puhtalt aloholi peal. täna ei vaja ma piiskagi alkoholi ja magan öösel oma tunnid rahulikult maha. kummaline, aga mida lähemale see jõuab, seda rahulikumaks ma muutun. ma võin tunduda hull, aga ühest hetkest ma lausa ootasin, et see esimene siin ära tuleks (siis, kui oli selge, et seda kinni ei hoia),sest siis saab ühel hetkel juba rahunema, harjuma ja paratamatusega leppima hakata.

kott nädala aja toiduvaruga on mul juba jaanuari algusest olemas. hambapastat, vetsu- ja mapidamispaberit, mett, kohvi, hügieenisidemeid ja võimalikke vajaminevaid ravimeid ja muid tervise abivahendied, nagu nt kapsalehti, plaastreid ja Višnevski salvi on samuti kodus leht või pakk enam, kui tavaliselt. samas maske mul pole, need ma olen maha maganud. aga ma mingil põhjusel ei pabisat sellepärast ka.

uudiseid ja infot olen aga lugenud küll ja rohkemgi veel ning Worldometersit jälgin samuti igapäevaselt. olen aru saanud, et olen see, kellele on vaja infot. mida rohkem ma tean ja mõistan, seda rahulikum. ma pean teadma, millele vastu astun.

laste pärast pean olema alahoidlikum, aga kui ma oleks vaba hing, siis keerulises olukorras läheksin pigem rindele. nt, kui haiguspunagus oleks käes keerulisem hetk, siis tahaksin minna vabatahtlikuks, tõmbaksin kummiülikonna selga ja sukelduksin võimalusel epitsentrisse. ma eelistan tegutsemist iga kell kuskil kinnises ruumis pabistamisele ning enese alalhoiule, kus mõtlemisele ja omaenese mõtetele liiga palju aega ja ruumi jääb. ma ei karda(ks) surra mitte iseenda, vaid oma kahe väiksema lapse pärast.

üks asi on mul siiski puudu ja see on relv. ma tahaks, et see oleks mul kõige viimase õlekõrrena kodus lukkude ja riivide taga olemas, juhuks kui jumal teab mis põhjusel peakski elust siiski ühel hetkel saama õudusfilm. ning ma ei vajaks relva mitte selleks, et sellises olukorras 24/7 vaikuses ja pimedas toas hiilides end ja lapsi jumal teab kelle ja mille eest kaitsta, vaid ma tahaks, et mul oleks viimase võimalusena alati olemas variant ennast ja lapsi maha lasta.

arvata võib, et sellise jutu peale ei saaks ma eales relvaluba, kuigi mulle endale tundub  minu suhtumine muidugi märksa elutervem, kui vastupidine variant.

aga täna on lihtsalt imeline ilm ja päiksepoolsetes tubades on juba nii soe, ütleks koguni palav.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 27, 2020 toll Uncategorized

 

5 responses to “Päevakajaliselt

  1. exercicesdestyleennoiretivoire

    veebruar 27, 2020 at 7:40 p.l.

    Kas sa tõesti suudaksid relva oma laste ja iseenda vastu tõsta?

     
    • liis

      veebruar 28, 2020 at 9:24 e.l.

      Mul ei ole küll endal lapsi, aga sama küsimus tekkis. Ma ju ei tea sedagi, kas ma suudaks relva (sealjuures oskamatusest väga tõenäoliselt hoopis iseennast vigastades;)) vaenlase vastu tõsta, aga esmalt oma laste ja seejärel iseenda? Otseloomulikult südamest loodan, et meist kellelgi ei tule selle olukorraga silmitsi seista kunagi, kus selline vajadus tekiks ja selline otsus vastu tuleks võtta… Aga kuidas meist keegi kriisiolukorras reageerib ja funktsioneerib, seda enne ei teagi ju. Aga ma mõnes mõttes igatahes mõistan… ja mitte sugugi hukka.

       
  2. kellakagu

    veebruar 28, 2020 at 10:12 e.l.

    Loomulikult enne päris kindlalt ei teagi (võib vaid arvata, kuidas käitud), kui tuleks sellise olukorraga silmitsi seista. ma pole just palju lugenud ja apokalüptilisi üllitisi ei loe ega vaata ma muide üldse, aga piisab täiesti nendest vähestest raamatutest, kus on sõjast juttu olnud ja siis ma olen alati mõelnud, et ma tahaks, et mul vähemalt oleks see võimalus.

    endaga poleks kindlasti probleemi.aga nagu Hvostov ütles, siis “tappa jõuab end alati”. seega, ärge nüüdpalun valesti aru saage.

     
    • liis

      veebruar 28, 2020 at 1:24 p.l.

      Kusjuures on üks äärmiselt õudne film, mida on läbivalt nagunii raske vaadata, aga mis nimelt päädibki kusjuures täpselt eelkirjeldatud viimase õlekõrre kasutamisega. Ja tolles olukorras ma saan sellest tegelasest ja tema otsusest täielikult aru. Ilmselgelt terapeudid räägiks teist juttu, aga ma päriselt, siiralt sell stsenaariumi puhul ei näe võimalust, et ükski hulk teraapiat suudaks selle trauma ja kogemuse sellisel määral leevendada, et elu asjaosaliste jaoks jälle elamisväärseks muuta. Nii et kui on kahtlusi, et selline valikuvõimalus võiks kunagi üldse esineda (ja kusjuures isegi sugugi mitte sõjaolukorras!), siis soovitan vaadata seda ja siis tulla ütlema, et nad ikka veel ei saa aru: https://www.imdb.com/title/tt1273235/

       
    • exercicesdestyleennoiretivoire

      veebruar 28, 2020 at 3:34 p.l.

      Mu küsimus käis pigem relva kui tapmisvahendi kohta. Muu on juba teine teema.

       

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: