RSS

Giovannist ja minu haigusest ja aastapäevast

12 veebr.

Inked86461795_122235719178186_6111914560162103296_n_LI

Kuskil eelmise nädala keskel valutasid mul paar päeva lihased. reedel hakkas süda läikima. laupäeval läikis nagu totaalselt, lisaks uimerdasin ainult ühest voodist teise, jõudu nagu üldse polnud. pühapäeval oli tunne veidi tugevam, seda ja teist veidi, aga esmaspäeval läksin tööle, kurk justkui veidi oli kibe, aga muidu täitsa ok. aga eile hommikuks olin häälest ära ja kohati haukusin. täna hommikul ei käinud õhk hästi kurgust läbi, vilisesin.

palvikku netu, aga enesetunne on kõikse aeg ikkagi selline….üles-alla, pidune ja nõrga. selline, et ei ela ega sure.
otsustasin suisa mõneks päevaks koduseks jääda ja olengi nüüd juba teist päeva üksi kodus olnud. see on nagu…ma ei teagi…unenägu? eile õhtul luges Giovanni mulle Õnnepalu Aakrit ette.

jep, Giovanni on nüüd reede õhtust meiega olnud. eks need lahusoldud kuud on meis ja meiega ikka ühtteist muutnud.

endiselt,

me oleme kahekesi keerulised
ja iga lihtsus selle sees teeb õnnelikuks

midagi pole ses osa muutunud, täpselt nagu sai kirja meie abielusõrmustesse, pool minu sõrme ja teine pool Giovanni omasse, mille ta muide mõned kuud peale me abiellumist Stockholmi lennujaama vetsu jättis.

alates augusti keskpaigast kannan üksi täna seda sõrmust ainult teatud päevadel ja puhkudel.

aga rahulikum on. sellevõrra, et õhk on puhtam. lahvatused suudame nüüd kuidagi …täiskasvanulikumalt?…. lahendada. või vähemalt välja rääkida. enam nagu ei jää kuskile hõõguma ega vinduma. mulle vähemalt tundub nii. aga me pole enam ka hommikust õhtuni ju ninapidi koos, eks see mängi ka asja juures siiski oma rolli.

koos olles aga elame täpselt nii, nagu vanasti. enne, justkui vahepeal poleks midagi juhtunud. mina räägin, et polegi veel seda vinüülimängijat ostnud, mida tahtsime. mille peale ta vastab, et on hoidnud kogu aeg silmad lahti pikkade jalgadega vanaaegse lauakese osas, mis plaadimängija alla peaks käima.
Hiiust ära toodud vinüülplaadid ootavad juba mõnda aega riiulil kannatlikult oma restarti.

selline pisut veider elukorraldus vist. aga on nagu on, praegu on nii. ja me võtamegi seda nii.

hetkel tean ma aga kindlalt seda, et kui keegi võtab sult paar päeva kohustuse laps lasteaeda viia ja sealt õhtul koju tuua, siis on elu nagu vähemalt kümme kilogrammi kergem. kui mitte rohkem.

lapselaps saab täna aastaseks. te võite arvata, et mu möödunud aasta taustal pole minul nagu suurt õigust siin sellekohaselt ehk hõistagi, vabalt võib öelda, et olen rongavanaema, aga noored ise on küll äraütlemata tublid, ilus on neid koos vaadata, silm puhkab.

juunis on meid pulma kutsutud.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 12, 2020 toll Uncategorized

 

2 responses to “Giovannist ja minu haigusest ja aastapäevast

  1. lendav konn

    veebruar 12, 2020 at 12:51 p.l.

    Pildil tundub habemik noormees küll hambaarsti toolis lamavat, noor meedik (resident?) patsiendi iget kompamas. Ja siis on veel pildile jäänud vallatu assistent, et hammas teda võtaks!

     
  2. kellakagu

    veebruar 12, 2020 at 3:44 p.l.

    no ma tänan, ma tänan, mulle meeldivad nad ka. ainuke murelaps ongi see habe, aga minu kasvatamised on tänaseks ammu kasvatatud, eks ma panin siin ka ühel päeval kollased sukkpüksid jalga ja käisin tööl. keegi ei öelnud, et mulle ei meeldi.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: