RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2020

üks teisipäev paljudest, rahulik selline

kuusk

Täna pole ma Pääsule andnud enam valuvaigistit, antibiootikumi võtab edasi, aga tatt on väga visa taanduma. palavik kadus küll õnneks päevaga. aga ausalt öeldes lootsin salamisi, et läheb ikkagi kergemalt, aga võta näpust. sööb, nagu linnupoeg. ma ütleks, et ta on hetkel kuidagi …. labiilne (äkki narkoos ka mõjutas?), aga samas kukkus täna ühtäkki puzzlesid kokku laduma, mida ta vahepeal juba kuid pole teinud. ikka üks ja teine ja kolmas, nagu möödaminnes. umbes viimased pool aastat pole ta puzzlede vastu enam vähimati huvi üles näidanud ja need mõned korrad, mil ta mõne neist siiski ette võttis, jäi mulle kõrvalt vaadates mulje, nagu ta ei oskaks/näeks enam kahte tükki ka kokku panna.

mina panin silmad kinni ja viskasin mõned katkise äärega tassid ja taldrikud ära, mida siiani hoidnud olen, sest nad on muidu ilusad, aga pisike killuke on kuskilt kadunud. siiani pole käsi tõusnud, kuigi iga kord neid kasutades ma näen ja see häirib mind tuntavalt.

jõuluehted ja kuusejala viisin keldrisse. Pääsu lumelabida haarasin ka esikunurgast hooga kaasa. ma ei tea, miks mulle tundus, nagu talv oleks läbi. alles all keldris, kui kelku nägin, siis koitis, et talv on ju alles ees.

aga kohe on veebruar, mu absoluutne lemmik. august on hakanud viimastel aastatel ka üha enam meeldima: soe, sume ja öösiti juba mõnusalt (kott)pime. kõik aina korrutavad ja loevad päevi, millal valgemaks hakkab minema, aga mulle see pimedus väga sobib. ma ei oota üldse kevadet, ainult puhast veebruari, linnulaulu  ja vabariigi aastapäeva. see on mu lemmik püha.

valgete pikkade küünalde asemel ostsin eile kaks kollast. need kohe kiskusid. sisetunne keerab ikka vägisi uut lehte ette.

Giovanni jäi haigeks, ilmselt näme teda siis millalgi …. siis. meil on need korrad koos olles tore olnud. Pääsu küsis täna enne lõunaunne jäämist, et kas ma abiellusin tema isaga. nii nagu ta omi küsimusi ikka küsib, täitsa lambist. ma ei oska muud ise arvata, kui et ehk on see inspireeritud eileõhtusest inglise printside dokumentaalist, seal ma näitasin talle, et: vaata, valges kleidis pruut. kui ta lõpuks uinus, tegin ta kõrval kümneminutilise iluune. see on maailma kõige magustam ja kosutavam uni üldse.

homme tuleb hoidja, lähen sel aastal esimest päeva tööle. päris ootan kohe. natuke nagu põgenemine, mõttepaus. viimast kuud on emotsionaalselt tohutult palju olnud. palju vaeva ja ängi ja närve, kuigi ka väga palju ilusat, aga vahet pole, et nii üht kui teist, kokku ikka palju, väga palju.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 7, 2020 toll Uncategorized

 

Lõpuks ometi on see tehtud, tohutu kergendus

81380924_2830434790357092_6554356974027276288_o

Meditsiinilisti termineid kasutades olevat opp olnud igati näidustatud. adenodidid olid väga suured, juba põletikulised ehk neid olid kõik kohad täis.

Pääsu ise oli opi tegemise hetkel palavikus ja padutatine. arvatavasti ainult tänu meie tuttavast kirurgile ning mõistvale anestesioloogile tehti talle opp ära. enamus anestesiolooge oleks Pääsu sellises seisus korrapealt koju tagasi saatnud ja palunud tagasi tulla siis, kui laps terve.

ma küll nii väga püüdsin teda tervena hoida, aga mis ma teha saan, olin õnnetu.
eks adenoidi-lastega kahjuks just täpselt nii kipubki olema, ongi keeruline, et nad määratud operatsiooni päeval terved oleksid, sest põhimõtteliselt nad ei saagi nohust korralikult terveks, lohutas mind tuttavast kirurg.

ma saan aru, et sellises seisus lõikusel on omad lisariskid ja paranemine on muidugi vaevalisem. poistest mäletan, et adenoidide opp oli nagu tavalise lapse nohu, mis tähendab, et narkoosist tõustes tahtsid nad põhimõtteliselt kohe süüa-juua ja õhtul kodus oli juba tegemist, et nad ringi ei tuuseldaks.
Pääsu seevastu oli väga hädine, ei võtnud terve päeva pmst lonksugi juua-süüa ja öösel kodus ikka veel ka oksendas. poolteist päeva hiljem tõusis ka arvestatav palavik ning kuna ta oli/on ka veel nohune, siis pidime hakkama talle antibiootikume andma.

oma 14-st kilogrammist on Pääsu selle operatsiooniga kaotanud veel kilo, ta näeb praegu tõesti välja nagu Stick Man.

õnneks läheb siiski tasapisi paremaks. eks mul ole tema pärast ikka veidi hirm ka.

mulle tuli selle operatsiooniga taas kord meelde juba kunagi päris ammu loetud raamat, kus Bergmani tütar heidab isale oma päeviku sissekandes ette, et mees ei suuda oma naist nõrgana näha ja kardab sellega seoses hirmsasti naise haiglast kojunaasmist. Oma sõnade kohaselt Bergman küll mõtleb naisele ja igatseb tema järele iga minut, aga jah, kindlasti igatseb, aga mis armastus see on, kui ta ei suuda ema eest hoolitseda, pahvatab ta tütar selle peale oma päevikus.

see on mul elus veel paaril korral ja kohas meenunud ja kui mul mahti on, siis teen sel teemal lähipäevil ehk ka ühe põgusa postituse. tahaks vähemalt, aga kes teab, kas see ka teoks saab.

11-korrusel haigla aknal istudes mõtlesin, kui kaunis võiks olla uue aasta ilutulestikku sealt aknast vaadata, pool Tallinna on sul nagu peo peal. andke mulle siinkohal andeks, aga minu arvates on ilutulestiku pillerkaar öises taevas nii tohutult ilus.

arst ütles veel, et ta opi ajal vaatas, et Pääsu on ikka nii väga minu moodi.
võib-olla siis tõesti. mul endal käis muide päev varem vannitoas peeglisse vaadates korraks täpselt sama mõte peast läbi, kui me seal õhtuse pesu ajal Pääsuga pulli tegime.

Giovanni on ka meie elus nüüd, ütleme siis….tagasi. kuidas täpselt, sellest ehk ka kunagi edaspidi.
aga temast on viimase kuu jooksul ja nüüd ka opi ajal mulle/meile väga olulist tuge ja abi olnud.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 6, 2020 toll Uncategorized