RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2020

Minu õhtukohv

Ma ostsin endale uue aasta alguse poole uue madratsi. sellise kõrge, ainult madrats ongi, ilma voodita. ma ei teagi miks, aga ma olen alati armastanud ja eelistanud põrandal magada.

ma ei tea ka seda, kui pikka aega ma korralikule madratsile olen juba mõelnud, aastaid kindlasti, äkki isegi aatakümneid. ja miks ometi ma madratsi ostmist nii kaua edasi lükkasin.

ma naudin iga jumala hetke sellel madratsil. kui ma uinun või hommikul ärkan. õhtuti, kui ma enne magama jäämist loen või niisama pimedas lakke vahin. isegi siis, ku ma öösel külge keeran jõuan ma mõelda, et issand, kui uskumatult hea.

mis on pannud mind endalt küsima, et kas ehk igal asjal ja asjal võib selline mäekõrgune vahe olla?

 

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 29, 2020 toll Uncategorized

 

Kardan

Mina tunnistan, et mina olen ärevik. ja mina kardan. ilma teatava koguse alkoholita päevas ma praegu ei suuda elada. üldse ei salga. midagi pole teha, nii on. aga see on hetkel minu jaoks tõesti ainult nuusata, mille pärast põdeda.

samas ma mõistan. et on nagu on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 26, 2020 toll Uncategorized

 

ja kui nii mõelda, siis on meil siiski hullupööra vedanud, et me kõik ühtviisi ei märka

Eveliis kirjutas/küsis viimases postituses, et mida teie mehe juures kõigepealt märkate. et tema märkab käekella.

keegi kommentaator kommenteeris, et kell käe peal peaks töötama ka. hakkasin selle peale mõtlema, et minu jaoks pole üldse oluline, töötab või mitte, kell on minu silmis aksessuaar. nagu sokid, mis püksisääre alt välguvad. või prillid. või rahakott, mille ta lauale asetab. ühesõnaga, puhtalt detail riietuses ja välimuses. komplektis. kui on äge kell, mis ei tööta, siis see teeb asja pigem põnevamaks ja ägedamaks.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 22, 2020 toll Uncategorized

 

põleb

no mis nüüd siis toimub? pühapäeva õhtust hakkas juba kerima ja täna ainult üks jama teist taga ajabki.

ühe pea saad vaevalt nibin-nabin ostast ära, kui sedagi, kui juba on kaks uut asemel. kordan endale juba mitmendat päeva ja tundi, et võta rahulikult, kõik möödub.

kuigi täna ma küll mõtlesin, et on ainult aja küsimus, milla mind töölt lahti lastakse.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 21, 2020 toll Uncategorized

 

kui kohe ei küsi, siis hiljem pole kedagi süüdistada, eks.

Muuseas…uued naabrid kolivad sisse.
Venkud?
Vist. Sa ju ei taha hakata välja kolima?
Noored, vanad, lapsed, koerad? Mida ma veel peaks teadma?
Noor Eesti pere. BMW-maastur. Beež abieluvoodi.
Pere? Mees, naine ja koerake?
Just, see kaasaegne. Kuna inimesed on uued, siis teise korruse koer aina haugub. Ja teise trepikoja klaverimängija aina klimberdab. Eks vajab harjumist uute inimestega.
Ma teie asemel annaks ka oma panuse…
Pääsu otsustas, et tema seda jama ei kuula ja jäi magama.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 17, 2020 toll Uncategorized

 

aitab kasvatusest. ehk risti ja põiki vastu kõiksugu raamatutarkusi.

ma siin nädalake tagasi otsustasin, et nüüd. nüüd oleks õige aeg Pääsu enda voodisse magama panna. et tal on nüüd juba nagu vanust piisavalt ja saab ehk paremini ise välja magada. ja kui kahekesi polegi nagu veel väga hullu, siis nüüd, kui me siin taas kord aeg-ajalt  kolmekesi voodise üritame mahtuda, siis …no midagi väga hullu ikka pole, aga kohati ehk veidike tuugaks ju kisub kah. ühesõnaga, see ja teine ja kolmas kokku ja nii siis saigi magamistuba pisut ümber mängitud ja Pääsu oma voodisse pandud. alguses ta ikka mõõdukalt jorises ja põtkis, aga kokkuvõttes läks selle asjaga väga valutult. no ja siis ta magas seal, tervelt kuus ööd ja päevaund vist tuli kokku ära küll. aga mina tundsin iga päevaga üha teravamalt, kuidas midagi jääb puudu. sellest õhtusest kaisutamisest ja öisest lähedusest, millele päevaste kallistamiste ja puudustuste näol nagu ikkagi õiget asendust pole.

see on nii armas, see tema vaikne nohin, lähedus ja soojus, kuidas ta öösiti aeg-ajalt mu vastu tuleb, vahel oma peenikese käe ümber mu kaela või jala risti üle mu kõhu viskab. teisipidi on see ka ülimalt mugav, kui saab talle sedasi möödaminnes, ilma püsti tõusmata, teki läbi une peale visata, või teinekord, kui ta arvatavasti kauemaks ilma tekita magama on jäänud, sedasi mauhhti, enda vastu paksu teki alla sooja tõmmata, mille peale ta tavaliselt siis ka kohe mõnuga kaissu poeb.

mina ei tea, aga mul on kuidagi nii hea ja kindel ja turvaline tunne, kui ta mu lähedal on.

ühesõnaga, eile tegime pätti ja ma kutsusisn ta ööseks enda kõrvale tagasi. loomulikult tuli ta ludinal, jäi vähemalt mulje, et me tundsime end selle peale mõlemad väga hästi ja õnnelikult. te arvatavasti ei kujuta ette, kui hästi ma täna öösel magasin. minu pisike nutsakas taas kord tuttavalt mööda voodit ringi nahistamas ja pöörlemas.

ohh, jah. te võite nüüd siinkohal ka omalt poolt ohata, kuidas see kasvatuslikult ikka täiesti vale ja lubamatu samm on.

leppisime oma käpikuga kokku, et edasidi viskab teinekord vahele ikkagi ka kaisuöid, aga kui issi on meiega, siis magab ta kindlasti oma voodis. Pääsu oli sellega nõus, üldiselt annab temaga juba väga kenasti kõiksugu kokkuleppeid teha.

ja täiesti mõistetamatul kombel olen ma seejuures mingil arusaamatul põhjusel täiesti veendunud, et meie kokkulepped peavad ja see ei tee kokkuvõttes mitte kellelegi mitte raasugi halba.

mu seletamatu enesekindlus paneb mind seejuures endalt küsima, et kas ma olen lihtsalt väga nõrk ja rumal või siis hoopis tark ja tugev:)

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 16, 2020 toll Uncategorized

 
Pilt

81742795_2848761821857722_1276791552584187904_o

ja iga lihtsus selle sees teeb õnnelikuks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 13, 2020 toll Uncategorized

 

– – –

Esiteks. mu nohikust üheöötantsupartner tuvastas mu netiavarustes. tõsi, ma pole tõesti teinud märkimisväärseid pingutusi, et seda ei juhtuks, aga samas on see siiski veidi…kas just hirmutav…aga pisut kainestav küll.

teiseks. lasen ma endale lähiajal tõenäoliselt tätoveeringu teha. umbes nädala aega tagasi kesest ööd ma järsku teadsin, mis see peab olema ja tänaseks pole see mõte mind maha jätnud.

kolmandaks. on Pääsu tänaseks juba päris heas vormis, samal ajal kui mina olen sellest nädalasest vindumisest omakorda päris tühi ja omadega üsna otsakorral. aga siiski mitte päris pikali.

neljandaks. tegin täna pattu ja pikema lõuna. läks päris tükk aega enne kui ma Renee Zellwegeri korraga ära tundsin. see oli küll päris ehmatav.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 10, 2020 toll Uncategorized

 

Hommikuboost

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 9, 2020 toll Uncategorized

 

kolmapäeval

Täna ei toonud töö mulle üllatuslikult oodatud vaheldust. oleksin tahtnud koguni parema meelega koos Pääsuga rahulikult kodus kulgeda. füüsiliselt päev läbi kontorilaua taga istuda oli täna millegipärast eriti piinav.
aga ehk hakkab töö hoopis selgeks saama, põhimõtteliselt tean, et saan hakkama ja täpselt sellest hetkest kaob ka miski põnevus ja särts, töö vajab suures plaanis lihtsalt tegemist.

samas võib põhjus peituda ka pingelanguses, et Pääsu operatsioon lõpuks ometi tehtud sai, ma väga-väga loodan, et see toob meie kõigi ellu olulist kergendust. too lapse päevast päeva süvenev vaevatus ja kurnatus, see oli mulle lõpuks juba nii sügavale sisse ja hinge pugenud, et ma reaalselt tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa seda taluda. lõpuks lugesin juba tunde, et too operatsiooni päev ometi kätte jõuaks.

kuigi mul endal on kurk nüüd juba kolmandat päeva kibe ja nohu hoian veel puhtalt mõtte- ja tahtejõuga tagasi. ma pole sugugi kindel, et ma selle võitluse pealekippuva pouslakiga lõppkokkuvõttes võidan.

praegu mängin isekeskis mõttega, et äkki küpsetan veel õhtu peale need kaualubatud piparkoogid isegi ära.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 8, 2020 toll Uncategorized