RSS

Arhiiv kuude lõikes: november 2019

Alice

Ma korra olen siin juba kirjutanud, et meil oli kodus külm. oktoobris hakati kütma, aga ikka on külm. nii külm. aga mina teadagi olen selline, et kui mulle juba kord on vastatud stiilis aga vastaskorteris on soe, siis mina enam ei oska ja ei paindu ja ei taha ja valgust selles kohas ei näe. minu ema aga on sootuks teisest puust, selline ellujääja, tema lööb alati ukse jalaga lahti. peale seda, kui ta täna paar tundi meie juures veetis, teatas ta resoluutselt, et siin on ebanormaalselt külm ja kui sina ei lähe, siis lähen mina. ja otse loomulikult läkski, koju minnes lihtsalt astus majavanema korterist läbi ja ütles, et soovib radiaatoreid katsuda. rääkis, et tema tütar on tagasihoidlik, aga tema on kaks korda tütrel külas käinud ja seal on nii ebanormaalselt külm. majavanem oli temaga väga sõbralik ja tema naine väidetavalt ääretult sümpaatne, igal juhul väljus ema sealt numbri ja nimega, kelle taga peitus keegi, kes olla lubanud meile sel samal hetkel appi tõtata ja radiaatorid üle vaadata, kui ma vaid helistan.

helista siis talle kohe, kui Pääsu ärkab, korraldas ema.

selle koha peal oleks vist juba teistpidi piinlik, kui helistamata jätaks. üks onu tuleb nüüd kohe meie juurde, vaatab radiaatoreid, et miks meil nii külm on, ütlesin Pääsule, kui ta ärkas. tõmbasin talle ta täpilised riided selga ja helistasin: Andresele. ja juba kolme minuti pärast astuski tõesti me korteriuksest sisse see keegi Andres, uskumatult meeldiv ja sooja olekuga meesterahvas. esimese hooga arvasin, et minust nii kuus aastakest noorem. hiljem selgus siiski, et 2×6 aastat:)

ja sellele vaatamata, ikka meeldiv. tõtt öeldes, ma üllatasin selles kohas iseennastki.

kõigepealt asetas ta Pääsu lauale digitaalse termomeetri. jaa, seda mul tõesti pole, ütlesin mina. eks vaatame siis, mis see näitab, mul on kodus 19 kraadi, vastas tema. ning suundus seejärel katsetama, kas radiaatorites on ehk õhk sees või mitte. kas sul tööriistu ka on? tange näiteks?, küsis tema. jess, need mul on, hüüatasin ma tohutu kergendusega ja tundsin end sel hetkel lausa kõikvõimsana. meie koostöö sujus nagu õlitatult, tema toimetas ja mina nagu intern jooksin kaltsude, tangide, toidukile, sinise kilesussi, kääride, väiksemate ning suuremate kaussidega ning ulatasin neid talle vaheldumisi täpselt nii, nagu ta soovis. nüüd sa pead mind küll aitama, võta see mu käest ja keera see lahti, ütles ta ühel hetkel, kui asi vahepeal päris purskkaevuks kätte kiskus. ausalt, see oli päris naljakas, suhtlus temaga oli nii vahetu ja vaba, nagu oleksin temaga pool elu koos elanud.

õhku radikates polnud, aga paar, ma ei teagi mis need on, veniilid siis äkki?, olid nii läbi, et need tuleb kiiremas korras lasta ära vahetada. hetkel oli ta sunnitud tegema kahes toas MacGyver´t, et need pidama jääksid ja andis lahkelt loa õhtul kuni kella kümneni end appi kutsuda, kui uuesti peaks läbi jooksma hakkama.

aga noh, kokkuvõte oli lõpuks ikka see, et ongi külm. termomeeter näitas 19,1. ma ise oleks arvanud, et 21. aga 19 on ikka tõesti külm, see on fakt. ma siiski ei liialdanud.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 30, 2019 toll Uncategorized

 

Tasakaal

 

76945145_2647961311955074_1010521327037054976_nMõned päevad seevastu kulgevad nagu õlitatult.

leidsin mõni aeg tagasi lõpuks ometi inimese, kes mu pärlid oli nõus ära parandama, kee ja kõrvakad. täna sain kätte, väga ilus töö, ma olen ülirahul. teil on praegu ka väga ilusad kõrvarõngad, mäekristallid, ütles ta mulle lahkudes. kui magus ja paitav võib olla teinekord südamest tulev kompliment. punkt.

selle peale läksin, st lendasin ja ostsin endale spontaanselt kahekümne minutiga pruunid kõrge pihaga velvetid, paksu valge soonikkoes ja palmikutega kampsiku ja siis veel ühe kakavärvi kehasse polo sviitri. midagi (südant)soojendavat siia külma ilma. lahkusin poest nagu laksu all. punkt.

valvasin eksamit ja mõnujudinad jooksid taas kord üle selja. see pastaka krabin, kustuskummiga tehtavad parandused, töösse süvenenud ilmed ja vaikus, kella tiksumine, hämarus akna taga, üle valge paberi sahinal liikuv käsi, sellest ma ei tüdine vist iial. ma tunnen, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. punkt.

Pääsu, kes samal ajal lapsehoidjaga kodus aega veetis, oli söönud kolm kaussi mu hommikul keedetud kanapuljongit ja tema palavik on järgi andnud. suur kergendus ning tänutunne. punkt.

ja ka mu igapäevane töö lendas täna käes mängleva kergusega. punkt. punkt. punkt.

põhimõtteliselt vist nii ongi, et päevade vahel valitseb tasakaal nii lähi- kui pikemas vaates. kui mõni päev kisub viltu ja käest ja haledaks juba hommikust saati, siis üsna varsti koidab kindlasti ka päev, kus kõik sujub nagu lepase reega. kui mõnel eluperioodil jookseb kõik nagu muuseas ja justkui iseenesest ülesmäge, siis võid üsna kindel olla, et mingil hetkel saabub paratamatult haripunkt, kus see hakkab tasapisi takerduma ja luituma või halvemal juhul lausa kolinal kõrgelt kokku kukub.

ja kui sa kõik selle selgeks õpid, siis ühel hetkel hakkab hulka kergem.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 28, 2019 toll Uncategorized

 

mu suurim painaja on vist praegu teadmine, et ma ei saa endale lubada vähimatki kokku varisemist, ära vajumist ega läbi põlemist. kuigi ma ei mõtle sellele sugugi igapäevaselt, on see vastutus mu õlgadel siiski arvestatavalt hirmutav.

Istun psühhiaatri juures, kui lasteaiast helistatakse. juba hommikul aimasin halba ja ütlesin, et helistagu kohe, kui.
vabandasin, et pean sellele kõnele kindlasti vastama ning telefoni kinni vajutades ütlen psühhiaatrile, just täpselt selline mu elu praegu ongi. 24/7.

Kasvataja annab teada, et Pääsul on palavik ja pea valutab. terve eelmise nädala oli ta kodus tõbine, nüüd siis sai paar päeva lasteias käidud, kui jälle. siiani pole palavikku olnud, aga pidevalt on mingisugune kummaline paks nohu, nina kunagi ei jookse, aga räägib läbi nina ja välja nuusata on paras kübaratrikk, mis tal hästi õnnestuda ei taha.

lausa uskumatu, aga see on seesama Pääsu, kes kolm ja pool aastat, kui kodused olime, on haige olnud ainult loetud korrad. kes on olnud erakordselt terve laps.

eelmine nädal võtsin kätte ja viisin Pääsu perearstile. kaua võib, laps nagu päris terveks üldse ei saagi, ühtlaselt löss ja närb ja hädine. Pääsu andis oma elu esimese veenivere, väike kangelane, ma ütlen. veri oli korras aga mandlid pidavat suured olema, kuigi mitte põletikulised. perearst tundis huvi, kas olen ta adenoide erialaarstile näidanud.

ei ole. pole selle pealegi tulnud. sest nii terve laps ju siiani.

täna haarasin härjal sarvist ja kirjeldasin olukorda kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgist peretuttavale, kes on opereerinud kõiki mu lapsi, kas peaksin tulema sulle näitama? kas sellest võiks abi/kasu olla?

kõlab nagu adenoid küll, saan vastuseks.

leppisime kokku, et järgmisel nädalal näitan oma beebi talle ette. kui on põhjust, siis lasen esimesel võimalusel adenoidid ära lõigata. minu kogemus räägib kõigiti, et sellest on abi.

vahel tunnen, et ma ei jaksa. seda kõike on korraga palju. saaks korrakski sügavalt välja hingata, silmad kinni panna ja kellegi käest kõvasti kinni hoida.

 

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 27, 2019 toll Uncategorized

 

Väikeste ja suurte inimeste mängumaailm

Eile õhtul töölt tulles tegin endale nipsust Tinderi konto, sest ma tundsin, et mul on seda nüüd ja kohe vaja. suhtlesin seal õhtu jooksul kokku umbkaudu tund aega ühe mehega, kellel hakkas seal kohe-kohe aastake täis tiksuma ja sain tema jutust üksnes kinnitust, et mitte midagi pole ses maailmas aastatega muutunud. täpselt nii, nagu aastaid varem, ringlevad ja korduvad kõikidel tutvusmissaitidel ühed-samad näod. ning ma sain üsna kiiresti väga teravalt aru, et mind sinna ikkagi kohe üldse ei tõmba ega kisu. mulle hakkab see vastu, ma ei taha, mind ei huvita, ma reaalselt ei viitsi ja pole selliseks mänguks hetkel kohe kindlasti kõige vähematki valmis. mõistsin selgelt, et pole veel kaugeltki terveks, üle ega vabaks saanud. mis oli omamoodi hea ja vabastav, samas valus-nukker, aga nii rahulik ja õige tunne. täpselt südaöösel kustutasin oma konto. mis tähendab, et sellega lõppes mu Tinderi afäär-karjäär põhimõtteliselt juba enne, kui see veel õieti alatagi oli jõudnud.

tuleb tunnistada, et korraks tekkis peale seda ka miski paanikalaadne moment, et mis toimub, mis minust ja minuga nüüd sellise seisu puhul edasi saab. tekkis koguni mõte, et kas mu elul niiviisi üldse enam mõtet ongi.

aga ei midagi head juhtu siin maailmas jõuga. too eileõhtune ehmatus ja hirm millegi ees said öö jooksul nagu peoga pühitud. hommikuks oli suur paks rahu minus maad võtnud.

kokkuvõttes olen jällegi väga rahul, et selle sissepõike sinna maailma siiski ära tegin, alles peale seda mõistsin, kui palju (meele)rahu ja head tunnet see teadmine, mis ma sealt sain, mulle edasi minnes tegelikult pakub.

aga samal ajal, kui mina omas maailmas hinge ravin, oma kohta, olemist ning kätt otsin, sai Pääsu jällegi ühelt lasteaia kaaslaselt üldse oma elu esimese sünnipäevakutse. kuna me pole varem temaga kellegi sünnipäeval käinud, siis ei saanud ta üldse aru, miks ma sünnipäevalapsele ostetud kõrgele riiulile ära pandud glämmilt sädelavat karbikest sugugi talle ei tahtnud anda ning valas seetõttu kiigel istudes vähemalt viisteist minutit jutti päris ahastavaid krokodillipisaraid. põhimõtteliselt kulus ikkagi terve õhtu, et seda talle mõningaste vahedega ikka ja jälle üle rääkida ning selgitada.

hommikuks oli ka temas ilmselt maad võtnud leppimine ja rahu, sest mängumaale kohale jõudes andis ta kingituse sünnipäevalapsele üle juba mängleva kergusega.

mängutuba ise oli väga vahva ja puhas, inimesed toredad ja tort lihtsalt ülimaitsev.

kõige tähtsam on ikkagi leppimine: täna on nii, nagu on.
vaatame, mida homne toob.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 23, 2019 toll Uncategorized

 

Välk-pauk-eksprompt

Kuna Pahh-postituse peale läks tagasihoidlik intriig käima, siis suhtlesin eile suurte poistega ja Troonipärija tuli selle peale eksprompt meie juurde. küsis kas võib Advokaadiplika ja oma beebi kaasa võtta. otse loomulikult, polnud seal midagi sellist, mida tema kuulda või teada poleks tohtinud.

ma oleks muidugi tahtnud, et Resident ka tuleb, sest tema oli mõnes mõttes selle kokkusaamise käivitajaks, oleks saanud kõigiga korraga rääkida. kui juba. aga Resident ei andnud endast elumärki ja mina pole teadagi see, kes peale tahab käia.

küll siis saab temaga ühel heal päeval, kunagi hiljem.

rääkisime elust ja inimestest. mul polegi kunagi avanenud võimalust Troonipärijaga sedaviisi suhelda. kogu aeg on miski kiire ja pole õiget hetke ja etappi ja hoidjat ja omad jamad ja elumured. samal ajal olen sellest tegelikult aastaid tohutut puudust tundnud.

eile mõtlesin, et ma tegelikult ei tunnegi Troonipärijat, ta suudab mind alati heas mõttes üllatada.

nüüd on mul kuidagi eriliselt hea ja kerge olemine. vabanemine. ainukesed, kelle arvamus ja suhtumine mulle tegelikult tõeliselt korda lähevad, ongi mu omad lapsed.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 22, 2019 toll Uncategorized

 

Ujumisest ja meestest

swimmer

by Steven Lindsay

Ma olen vist äkki juba kuu aega paar korda nädalas ujumas käinud. mis nende nädalate jooksul juhtunud on?

too edasi-tagasi ujumine on endiselt suts igav ja nüri, eriti alguses, sest on teadmine, et kindel distants tuleb nüüd juba ära ujuda, et see emotsionaalselt ja füüsiliselt enesetundele mõjuks ja midagi juurde annaks, aga iseenesest pole tegevus enam väsitav. 1500-1600 on number, mille juures tunnen esimesi väsimuse märke. sealt edasi ujun tavaliselt miski 100-150 m veel koormuseks otsa, aga lolliks ei lähe ja üle end ei piitsuta.

1/3 nägusid on selle ajaga juba tuttavad. ja bassus valitseb alati meeste ülekaal. esimene rada on laste ja perede mängumaa, ülejäänutel on 2/3 mehed. vähemalt sellel kellajal, kui mina ujulat külastan.

mehed, kes ujuda oskavad, ujuvad alati ja alati ainult krooli, vahel harva teevad mõne otsa ka konna, ilmselt puhkamise eesmärgil, aga enamasti ujuda oskavad mehed siiski uhavad mõned sajad meetrid jutti ja siis lihtsalt seisavad/taastuvad basseini ühes otsas veidi ning lasevad seejärel järgmised mõned sajad meetrid samamoodi edasi. ja nii edasi.

mehed, kes lihtsalt ujuvad, püüan ma, erinevalt mehest, mingite meetrite jooksul alati kinni. ma julgen arvata, et hobiujuja ja isehakanu kohta liigun naise kohta mingil seletamatul põhjusel vees edasi päris arvestatavalt ja kiiresti.

lihtsalt ujujad mehed teinekord ka kroolivad, aga alati ujuvad nad mingis osas ka konna. mõni ujubki ainult konna. ma pole kordagi näinud ühtegi meest, kes ujuks selili. selili on mingil põhjusel ainult naistele. või siis meeste silmis liialt naiselik, ma ei tea:)

põhjus, miks mehed konna tavaliselt aeglasemalt ujuvad, peitub ilmselt nende raskuses. ma ikka vee all olen neid tagant poolt vaadanud, nad ei liugle vee peal. hetkel, kui nad näo vette panevad, siis vajuvad nad korraks, nagu kivi, mürtsti, alla poole. umbes nagu lennuk õhuaugus. eriti hästi on see veel näha kõhukate tegelaste puhul, neid vaadates paneb lausa heatahtlikult muigama. hullult rabelevad ja rassivad ja näevad vaeva, aga sumavad paljuski ühe koha peal. ärge minust nüüd siin kohal jumala eest ainult valesti aru saage, ei mingit kaastunnet ega üleolekut nende suhtes, ainult respect, ikkagi liigutavad ja teevad midagi enese vaimse ja füüsilise tervise heaks.

ujujad mehed jaotuvad minu jaoks kaheks. ühed, kellel pole probleemi naeratada ja mind lahkesti käega viibates ette lubada, kui neile järele jõuan. ja siis teised, kes never ever seda ei tee, pingutavad või vere ninast välja, aga vabatahtlikult mööda ei lase. ma ise olen selle enda jaoks lahti mõtestanud järgmiselt, et see võiks olla suuremas plaanis mehe sisemise ebakindluse näitaja. mingi naine ujub kiiremini, ei iial. aga kes seda täpselt teab.
ütlete, et võiks neist siis ju lõdva randmega mööda ujuda, kui ma nii pro olen. eks ma üldiselt teen ka nii, kui rajal kahekesi juhtume olema. aga kui meid on juba kolm või harva koguni neli, siis on keerulisem, sest ma olen hea, aga siiski mitte nii hea ja kiire ujuja, et viie meetri jooksul eesolijast mööduda ilma vastutulijat sellega häirimata. ja kedagi iseendaga segada, koormaks olla ma ei oska ega suuda.

vaatamata sellel eelistan rajal iga kell mehi, mitte naisi. lausa valin, kui valida on, oleks õige öelda

maailma jumalikuim hetk on see, kui duširuumis trikoo seljast tõmban ja sauna lähen. saunas pole see kell enam üldjuhul kedagi, üksi laval olemine teeb selle kõik veel nauditavamaks. sel hetkel ma vaatan oma keha ja armastan seda kogu täiega, see on lihtsalt nii ilus ja nii minu. ja ma tunnen oma keha, jalgu ja peput ja käsi ja kõhtu. kõik tundub hästi tervik ja trimmis. kui peaksin seda kuidagi teisiti väljendama, siis võiks seda võrrelda tundega, kui külmast veest veest välja tulla, siis on samuti tunne, et keha oleks justkui number kokku tõmmanud, üks selgelt tajutav tervik. lisaks tundub mulle, et näen endal juba mõõdukat lihast, eriti kõhul, mis on kena. võib-olla kujutan ka ette, aga on seal vahet, kui see enesetunnet turgutab ja hästi mõjub.

ja ausalt öeldes, siis eile käis saunas endaga hästi läbi saades isegi korraks mõte peast läbi, et ehk peaks ikkagi Tinderisse sisse põikama. mitte, et ma nüüd tahaks, aga äkki see oleks…..lihtsalt vajalik ja mõistlik:)

kodus hea mõnda aega jätkub. vähemalt paar tundi peale ujumast tulekut olen veel nagu laksu all, maru rahulik ja nagu udus. kogu maailm ja inimesed tunduvad ilusad ja head, probleemid tunduvad kohe-kohe mööduvat, kui neid päriselt üldse olemas ongi, justnagu unenägu.

kahjuks see möödub ja hiljemalt hommikul silmi avades olen jälle tavalises maailmas tagasi. see on ujumise juures ka ainuke aspekt, mille üle võiks natuke nuriseda.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 20, 2019 toll Uncategorized

 

Pahh postitus

Eile lõi mul pildi silme eest ikka nii totaalselt mustaks, kui suured lapsed hakkasid õhtul mõningase vahega ja teineteisest sõltumata häbematuse nooli pilduma. Hermiine saatsin lõpuks resoluutselt vanaema juurde ja Ruudil palusin samuti mõneks päevaks Exlife juurde minna. aga Ruudi ei läinud, ta ütles, et tal pole seal ruumi. ja kuigi ma olin mööda seinu üles ronimas, siis tegelikult mõistan, et tal pole seal tõesti kohta, kus olla.

kui üldiselt ma võtan mõistusega ja püüan vahel pikemalt lahti seletades, teinekord end lühidalt kehtestades olukordi lahendada, siis vaatamata sellele viskab siiski sisse olukordi, kus lapsed mu jaoks teatava taktitunde piiri mäekõrguselt ületavad. siis kaotan teinekord tõeti igasuguse kannatuse ja kontrolli. laiutan käsi ja küsin, et kui neil siin nii seda ja teist ja ebamugav ja ülekohtune on, siis mille paganama pärast nad sellele vaatamata minu juures kannatavad ja sugugi oma isade juurde ei taha ega mahu.

ja need isad, kes on mulle, minu selja taga, nina ees, üle ilma ja koguni kohtus avalikult kuulutanud, kui ebastabiilne, lapsi kahjustav, saamatu ja sitt ema ma olen (nagu üks neist mulle ütles), ei muretse nad samal ajal mitte raasugi selle pärast, et nende lapsed sellest jubedast inimesest kahjustatud saavad ning lubavad neil silmagi pilgutamata ja südamerahuga päevast päeva oma kohutava ema juures üles kasvada.

ilmselgelt on nende endi heaolu ja mugavus, nad ise, endale palju armsamad ja olulisemad.

huh, ma ütlen. vahel on küll selline tunne, et tahaks ka kõigele käega lüüa ja niisama lihtsalt  minema jalutada.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 19, 2019 toll Uncategorized

 

Minu lemmikloomake

My littel U

My Little Unicorn

Räägitakse, et inimene muutub ajapikku oma lemmiklooma sarnaseks.

Kui mul on nohu, siis ma olen nagu hobune, kuuled, jutustab Pääsu ja võtab siis oma kahe peenikese käega mu kaela ümbert kõvasti-kõvasti kinni. asetan oma käe, mis tundub sel hetkel tema kassisabade kõrval nii hiiglaslik, temast omakorda üle. niimoodi seda pisikest olevust tugevasti kaisus hoides on mul alati hirm, et võin ta katki teha, ta keha mu käe all on nii habras ja õbluke.

Mhmh, kuulen, sa puristad ja norsatad tõesti nagu hobune, olen ta tähelepanekust siiralt üllatunud.

lisaks hakkab tal otsa ette sarv kasvama, sest me kasvatame parasjagu ta tukka välja. loodetavasti suudan talle ühel päeval ka tiivad kaasavaraks kaasa panna.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 18, 2019 toll Uncategorized

 

Vaikuseminutid

78232434_2719623658104873_1282120511781863424_o (1)

Mäletate veel Ally McBeali tualetti, kus käisid tulised vaidlused, klaariti omavahelisi arveid ja elati üle hingelisi kriise. kuhu ülejäänud maailma eest aeg-ajalt peitu tormati.

minu arvates on meil nüüd tööl täpselt selline köök. köök nagu tualett, nagu suitsunurk. köök, nagu kontori süda. vaba ja loominguline töökeskkond, kus tehakse tegelikult sama olulist tööd, kui kontorilaua taga.

ilmselt olete juba aru saanud, et jõuan tööle praegu veidike hiljem, siis, kui inimesed on köögist juba laiali läinud ja see on tühjaks jäänud. sellest on viimasel ajal kujunenud minu jaoks tõeline eluks hädavajalik õnnishetk, mida ma lausa ootan: kümmekond minutit, hetk iseendaga, rahu, vaikus, fooniks kuskilt kaugemalt kostuv summutatult mõõdukas elu ja sumin. mitte keegi ei küsi, oota ega taha minust mitte midagi. see on üksnes minu aeg, minu minutid. joon oma pisikest suvetassi hommikukohvi, söön unelevalt võisaia ja vaatan aknast välja.

hullutavalt mõnus.

kui veel valmimisjärgus oli tolle köögi osas kolleegide seas teatavaid kõhklusi ja kahtlusi, siis tänaseks on see end minu arvates igati õigustanud, selles on mõnus asjalik-hubane-relaxing vibe, kus võib edukalt sõlmida lepinguid, aga pihtida ka omi kõige salajasemaid mõtteid.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 15, 2019 toll Uncategorized

 

точно знает

Vähe sellest, et Pääsu vastab mulle nüüd üsna sageli kodus спасибо, osutas ta paar hommikut tagasi autoga lasteaia poole sõites oma ajakirjas ühele ponile ja teatas: точно.

Mitte, et vene keel mulle meelehärmi põhjustaks, pigem vastupidi, vähemalt mingi благотворный эффект, kui ta neid omi asju niikuinii mu telefonist aeg-ajalt vaatab.

See точно on lihtsalt nii Pääsu.

Täna hommikul näitasin hoidjale enne tööle tulekut köögis kiiruga, mis ma Pääsule varahommikul lõunasöögiks olin valmistanud, kanatükid ja kaste ja riisi peaks siis juurde keetma.

Aga täitsa võimalik, et ta võtab ühe ampsu, ta viimasel ajal ei taha üldse süüa, lasteaias ka kasvataja mainis, et kehvasti sööb. aga on siis nagu on, küll see millagi jälle üle läheb, kõik läheb, võtan teema lõpuks kokku.
Küll me saame. Pääsu teab ja ütleb alati väga täpselt, mida ta soovib. Mulle see väga meeldib.

Ma mõtlen, et pole siis ka ime, miks Giovanni Pääsut nüüd enam ei tahtnud. Giovanni arvates on lapseks olemise täiesti vaikimisi tingimus lapsevanemale meelepärane olemine. ja mina ei suutnud oma lapsi selles valguses kasvatada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 14, 2019 toll Uncategorized