Ma korra olen siin juba kirjutanud, et meil oli kodus külm. oktoobris hakati kütma, aga ikka on külm. nii külm. aga mina teadagi olen selline, et kui mulle juba kord on vastatud stiilis aga vastaskorteris on soe, siis mina enam ei oska ja ei paindu ja ei taha ja valgust selles kohas ei näe. minu ema aga on sootuks teisest puust, selline ellujääja, tema lööb alati ukse jalaga lahti. peale seda, kui ta täna paar tundi meie juures veetis, teatas ta resoluutselt, et siin on ebanormaalselt külm ja kui sina ei lähe, siis lähen mina. ja otse loomulikult läkski, koju minnes lihtsalt astus majavanema korterist läbi ja ütles, et soovib radiaatoreid katsuda. rääkis, et tema tütar on tagasihoidlik, aga tema on kaks korda tütrel külas käinud ja seal on nii ebanormaalselt külm. majavanem oli temaga väga sõbralik ja tema naine väidetavalt ääretult sümpaatne, igal juhul väljus ema sealt numbri ja nimega, kelle taga peitus keegi, kes olla lubanud meile sel samal hetkel appi tõtata ja radiaatorid üle vaadata, kui ma vaid helistan.
helista siis talle kohe, kui Pääsu ärkab, korraldas ema.
selle koha peal oleks vist juba teistpidi piinlik, kui helistamata jätaks. üks onu tuleb nüüd kohe meie juurde, vaatab radiaatoreid, et miks meil nii külm on, ütlesin Pääsule, kui ta ärkas. tõmbasin talle ta täpilised riided selga ja helistasin: Andresele. ja juba kolme minuti pärast astuski tõesti me korteriuksest sisse see keegi Andres, uskumatult meeldiv ja sooja olekuga meesterahvas. esimese hooga arvasin, et minust nii kuus aastakest noorem. hiljem selgus siiski, et 2×6 aastat:)
ja sellele vaatamata, ikka meeldiv. tõtt öeldes, ma üllatasin selles kohas iseennastki.
kõigepealt asetas ta Pääsu lauale digitaalse termomeetri. jaa, seda mul tõesti pole, ütlesin mina. eks vaatame siis, mis see näitab, mul on kodus 19 kraadi, vastas tema. ning suundus seejärel katsetama, kas radiaatorites on ehk õhk sees või mitte. kas sul tööriistu ka on? tange näiteks?, küsis tema. jess, need mul on, hüüatasin ma tohutu kergendusega ja tundsin end sel hetkel lausa kõikvõimsana. meie koostöö sujus nagu õlitatult, tema toimetas ja mina nagu intern jooksin kaltsude, tangide, toidukile, sinise kilesussi, kääride, väiksemate ning suuremate kaussidega ning ulatasin neid talle vaheldumisi täpselt nii, nagu ta soovis. nüüd sa pead mind küll aitama, võta see mu käest ja keera see lahti, ütles ta ühel hetkel, kui asi vahepeal päris purskkaevuks kätte kiskus. ausalt, see oli päris naljakas, suhtlus temaga oli nii vahetu ja vaba, nagu oleksin temaga pool elu koos elanud.
õhku radikates polnud, aga paar, ma ei teagi mis need on, veniilid siis äkki?, olid nii läbi, et need tuleb kiiremas korras lasta ära vahetada. hetkel oli ta sunnitud tegema kahes toas MacGyver´t, et need pidama jääksid ja andis lahkelt loa õhtul kuni kella kümneni end appi kutsuda, kui uuesti peaks läbi jooksma hakkama.
aga noh, kokkuvõte oli lõpuks ikka see, et ongi külm. termomeeter näitas 19,1. ma ise oleks arvanud, et 21. aga 19 on ikka tõesti külm, see on fakt. ma siiski ei liialdanud.