Maailm on nii kiireks ja targaks läinud, eile õhtul sain hästi aru, kui vanaks ma olen jäänud

Täna käisin ühepäevasel tööga seotud Soome tripil. eile hakkasin mõtlema, et ei hakka autot sadamasse parkima, pargin auto tööparklasse ja lähen sealt mõned peatused bussiga. aga võta näpust, täpselt selles vahemikus, kui mul oli vaja sadamas olla, bussi sinna loomulikult ei läinud. mis on muidugi omamoodi huvitav fakt, aga see selleks. siis jäi üle takso, ilmselt Bolt, sest terve Eesti sõidab, aga ma ei tea Boltist tuhkagi. millal ma viimati üldse taksoga sõitsin?

kribasin tudengile messengeri, help. see on lihtne, vastab Tudeng (tegelikult täna juba Resident). kribab mulle juhised, kust ja kuidas äpp´i tõmmata, kaardi andmed sisse panna, kas valida bolt või basic, kuidas tellimine üleüldse käib jne jne.

et siis nii ongi, et tellin takso, istun sisse, astun välja, ütlen tere ja head aega ja ongi kõik? uurin mina, mulle kuidagi nagu hästi ikka ei mahu pähe, minusugusele saurusele tundub see taas kord paras kosmos, ei mingit paberit ega raha, isegi mitte kaarti.

pmst jep, parimad sõidud on need, kus sa ei pea sõnagi kellegagi rääkima, vastab Resident.

issand, mõtlen mina Residendi vastuse peale, sellises maailmas nüüd siis elamegi, kus parim on vaikus?, aga ei ütle midagi.

kuule, veel üks asi, et kuidas sa telefonis neid screenshot´e teed, mida sa mulle siin saadad, millele sa punasega ringid vajalikule ümber tõmbad?

Hommikul jõuan taksost vaevalt väljuda ja terminali siseneda, kui Liisa Boltist on mulle meili saatnud: Kuidas su esimene Bolti sõit läks?

Väravatest läbi laeva peale saan ruutkoodi abil, laevas tõmban juba järgmise äpi, Helsingi ühistranspordi mobiilpileti rakenduse HSL.

nii palju äppe, koode, shote ja bnb-faste ühe ööpäeva sees on minusuguse sauruse jaoks ilmselge väljakutse. üks päev veel ja siis saan õnneks sellest kaasajastumisest mõned päevad taastuda.

 

Upcoming plans

Huh, tehtud. mulle kohe ei meeldi sellised asjad, mille tulemus silmaga näha ega käega katsuda ei anna. aga vaatamata sellele saatsin oma raha kuskile õhku, nagu kosmosesse, sest mine tea, muidu ehk ostan pisitasa šokolaadi ja akutrelle ja siis, kui õige aeg käes, avastan end puu alt.

 

täna võib vist juba öelda, et.

lõime lõpuks hoidjaga käed, taas kord täpselt samasugune võbelev ja ärev tunne, nagu ikka, kui elus midagi suurt ja olulist tuleb ära otsustada. täna hoidis ta Pääsut esimest päeva. kui ma liiga palju mõtlema hakkan, siis mind tegelikult muidugi kohutaval kombel ärritab, et pean kellelegi kallist raha maksma, et Pääsul oleks hea, kui ma tean, et kuskil on keegi, kes lubas, mida kõike ta lubas.. aga jah, siis ma jällegi mõtlen, et ära mürgita end rohkem, unusta see keegi, kõige olulisem on siiski Pääsu ja tema heaolu ning tervis ja et mina saaks tööl käia, sest ilma ei saa. ja et vaatamata kõigele on hoidjast ikkagi hetkel tohutu abi. kuigi selle korraldamine võttis minult emotsionaalselt ikka üksjagu, kuulutus panna, kõnedele vastata, suhelda, valik teha, kokku leppida, kokku saada. et siis otsustada, et just tema. ja eks harjumine võtab veel omajagu.

aga nüüd on see vähemalt möödas. ja meil vist vedas.

minu suureks kergenduseks võttis Pääsu ta hommikul jahmatavalt sõbralikult ning rahulikult vastu ja minul on temaga ühes ruumis viibides üllatavalt pingevaba ning lihtne olla. see pole minu puhul just kõige tavalisem, mis tähendab, et siis on ju ometi kõik hästi.

 

kellakohvidjapitsid

Minu elus on juba rohkemat ja vähemat aega hommikukohvi, kellaviiekohvi ja kellakümnepitskonjakit.

Kohvi peab olema kange, tummine, piima ja pruuni suhkruga ning konjak….vähemalt Hennessy.

 

kosutus

Täna on akna taga nii pime ja sombune, ümberringi nii paks vaikus, nagu elaks üksi siin auulis. tegelikult tahaks lüüa haamriga need viimased laminaadilipid kinni, mis ma eile saagisin ja paika panin, aga käsi kuidagi ei tõuse, oleks nagu vaikne pühapäev ja iga vähegi tugevam heli tundub justkui vaikuse räige rüvetamine.

tegelikult mulle praegu väga hästi sobib see aeglasem ja mõtlikum aastaaeg ning tänane summutatud olek. käisime Pääsuga juba hommikul vara raamatukogus ja tõin endale Ritsiku soovitatud raamatu.

praegu keedan oma pisikesele tatikollile suppi ja joon kohvi. mõnus rahulik õhtupoolik ja nädalavahetus tõotab tulla.

 

Rubriigist väikesed naised

Elsa versus Elsa. aga ükssarvikud ja ponid on tihedalt kannul.

Hommik.

Võtame need mõlemad kaasa, vaatame ja proovime, kumb mulle rohkem sobib….

ainult paar kuud olengi tööd rühmanud, aga juba ongi need Pääsu tatiralli-kodupäevad vahelduseks nii mõnusad ja rahulikud sutsakad.
siinkohal taas kord kummardus mu tööandjale ja eriti veel mu nii inimlikule otsesele ülemusele, ausalt, ma olen talle selle vastutulelikkuse eest lihtsalt nagu otsatult tänulik.

Pariisi reis sai ka täna muide lukku. kuna see lükkus ajaliselt mõnevõrra edasi, on see ainult üks suur voilaa, sellevõrra saan nüüd ka airbnb korterit suurema mõnuga valida.

 

tontidest ja tulnukatest

teinekord kui loen ajakirjadest intervjuusid erinevate inimestega, kus nad muuhulgas räägivad, et aga minu ema armastas ikka öelda et, siis ma sageli mõtlen, et kas ma ka endale teadmata miskeid tarkuseteri edasi annan, et mu lastel oleks ka kunagi tulevikus meeles, et aga minu ema armastas ikka öelda et.

eile enne ööunne minekut, kui Pääsu veel oma viimast kiigehoogu tegi hakkas ta taas seletama neist valgetest puukäte ja pikkade küüntega tontidest. Ruudi, kes samal ajal köögis oma ööoodet vaaritas tõenäoliselt kuulis me juttu poole kõrvaga pealt, igal juhul tagasiteel oma tuppa jäi ta viivuks meiega juttu puhuma ja Pääsut nokkima ning rääkis selle kõrvale, et kunagi ammu, kui tema olevat tulnukaid kartnud, siis olevat mina öelnud, et ta ei peaks muretsema, see oleks isegi väga hea, kui ta tulnukatega kohtuks, sest siis saaks me vähemalt rikkaks.

palun väga. midagi põhjapanevat on minult ka ikka tulnud.

 

Tuju indikaatorid

ajaga olen endas avastanud ka väikestviisi laua- ja põrandalampide DJ. mulle kohe sobib, kui mul on neid kodus rohkem, et saaksin neid siis näpugotsaga siit ja sealt. juurde ja maha keerata. sisse ja välja lülitada. mängida ja tunnetada.
vastavalt enesetundele ja meeleolule. toetada ja turgutada omi meeli ja tujusid.

 

 

kuidas preemia minust ehitaja tegi

Saime tööl ootamatult preemiat, kuidas see nüüd seal meilis kõlaski üksjagu tööd on tehtud…….seepärast laekub teie arvele täna-homme lisatasu.

igal juhul kõlas see täiesti ootamatult ja loomulikult sellevõrra veel rõõmustavamalt, aga et seda lisatasu ka nii palju palju on, seda ei osanud ma küll arvata.

mõtlesin veidi ja otsustasin siis, et kui üldse, siis just nüüd on õige hetk airbnb kaudu endale Pariisi korter lukku panna. vaatasin korteri ka juba välja, aga bronnida pole veel julgenud. see tundub kuidagi nii suur ja oluline otsus, nagu uue auto või elamise ostmine või midagi sellist. igal juhul käsi väriseb ja….olen seda veits edasi lükanud, aga eks ma nüüd lähipäevil panen silmad kinni ja vajutan lõpuks sellele ok nupule ka ära.

teiseks läksin tööriistakauplusesse ja ostsin endale korraliku akutrelli, ühe jaapani käsisae ning Hermiine toa jagu laminaatparketti ning paar hädavajalikku vidinat selle paigaldamiseks. akutrell oli seejuures puhas kingitus iseendale, aga kõik muu tuli sellepärast, et peale uue tapeedi panemist põrand lausa karjus uuendamise järele. no ja õnneks on käeharjutamiseks tegemist siiski pisikese toaga.

mis seal ikka, vaatasin siis ära ka mõned laminaatparketi paigaldamise videod ja otsutasin, et panen selle puzzle seekord ise kokku. ühtlasi ka punkti enesehaletsusele. peale Giovanniga koos elamist ei tundu mulle tegelikult kõiksugui ehitus- ja meisterdamistööd enam sugugi raketiteadus, vaid korraliku tulemuse saavutamiseks on eelkõige vajalikud pealehakkamine ning muidugi head ja kvaliteetsed tööriistad. aga ikkagi, pabin oli sees, aga nagu alati, siis kõige hirmutavam oligi taas kord too algus, see hetk, kui need parketipakid mulle ikkagi koju toodi ja ma esimese kile lahti tõmbasin ja mõtlesin, et kas ma nüüd siis hakkangi niimoodi päris üksi seda parketti panema. edasi lõi süda veel mõnda aega palju kiiremini, kui muidu, aga siis harjus ära. ja pühapäeva lõunaks olen juba oma kätetööga sedavõrd rahul, et kohe olen. teate ju küll seda sitaks head tunnet, kui mugavustsoonist välja astud, kus pole nagu ühtegi garantiid ega kindlat teadmist, et mis siis nüüd täpselt saama ja tulema hakkab ja kuidas sa sellest kõigest ikkagi välja ujud, aga siis hakkad sedasi samm-sammult minema, kuniks ühel hetkel avastad, et vau, hakkama sain. kui äge. ja kui rahul. ja kui õnnelik. kui megahea tunne.
aga sel kohal tuleb muidugi tunnistada, et ehitamine meeldib mulle oluliselt enam, kui õmblemine ja näputöö ning huvitaval kombel jagub mul selle tarvis ka märksa enam rahu ja kannatlikust. poleks arvanudki.

loomulikult jäi mul poolteist laminaadilauda lõppkokkuvõttes ikkagi puudu ja ma pean sellepärast nüüd ostma juurde veel terve paki. ja siis veel põranda- ja ukseliistud. aga nüüd mulle see mõte juba lausa meeldib, saab veel mõnda aega nikerdada. sest teate, juba veel mitte-päris-valmis-kujul on see tuba juba nagu nii ilus ja uus ja puhas ja värske.
ja üleüldse. ei jõua ära vaadata.

ja kui tööriistadest veel rääkida, siis järgmiseks oleks mul koju vaja hädasti üht reguleeritavat nurgikut, tikksaagi ning head vaibanuga.

 

 

Viilakas õppe külaskäigult

Jäin mõtlema, kas too slaid äri valdkonnast on laiendatav kogu elule?