RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2019

Põrkumistest

Ma olen avastanud, et unustan end viimasel ajal  autoroolis mootorattaid vahtima. lihtsalt nagu vaatan ja unistan. korra isegi tabasin end uitmõttelt, et kui Kakerdajat poleks, siis ehk … aina rohkemat õhku, ruumi ja vähem kammitsetust. lisaks vist veel ka see, et kui elu pöörleb parasjagu nagu lennuki turbiinmootor täis tuuridel, siis pole nagu aega midagi karta ka. ning mootorratas tundub selles valguses kuidagi oluliselt-oluliselt elule lähemal.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 19, 2019 toll Uncategorized

 

Ootan

Ma tahaks nii väga, et nad selle kütte juba kord sisse keeraks. mulle meeldib pime aeg, aga mulle meeldib, kui siis toas soe on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 17, 2019 toll Uncategorized

 

Jaanalindudest

Nii, eile õhtupoole käisime siis ka mängutoas ära. Ikka Kakerdaja mõnenädalasel pealekäimisel. Nii rahulik, kui veekeskuses muidugi polnud, aga siiski päris kaugel hullumisest.

Kuigi Kakerdaja jookseb ja suhtleb kenasti ka omasugustega, siis mingil põhjusel olen mina justkui ikka ja alati ta esimene valik ja ta on lihtsalt silmnähtavalt rõõmus ja õnnelik, kui ka mina temaga veidi lustida viitsin.

Ja ütleme nii, et vahel ma ikka võtan end tema pärast kokku ja me ronime erinevates ämblikuvõrkudes, kiigume, sõidame trossiga, kihutame liumägedest ja ronime mängutubades kuskil lae all. Füüsiliselt pole see minu jaoks märkimisväärselt keerulisem ega raskem, kui 25 aastat tagasi, seda enam, et ma gabariitidelt olen täna juba päris lähedal oma Kakerdaja eelsele figuurile. Ainult vahel ma seejuures ikkagi mõtlen ka sellele, et kuidas see kõrvalt võiks välja paista, sest kui hingelt me teadagi suurt ei vanane, siis näkku vaadates seda kahjuks küll kuidagi öelda ei saa:)

Aga ütleme nii, et kuna peegeleid õnneks pole, siis lapse rõõm on mulle siiani ikkagi olulisem, kui suvalise kõrvaltvaataja mõtted. Ma lihtsalt ei vaata otseselt kellelegi otsa ja ongi kõik.

Eile leidis Kakerdaja mängutoast ka ühe enam-vähem endavanuse valgepäise Bullerby lapse, kellele ta end sappa haakis, just nimelt sappa haakis, sest üldiselt kipub ikka Kakerdaja olema teistest omavanustest mitu sammu ees. aga seekord siis nii.

Lõpuks küsisin tüdruku nime (nimi on minu jaoks inimese juures alati kuidagi väga oluline) ja vanust (oligi pool aastat vanem), mille peale ta vastas, et tema nimi on Suvi. Mõtlesin omakeskis, et nimi nagu aastaajad, sügisel saab tüdrukust Sügis, talvel Talv ja kevadel Kevad. Selline lõbus ja mänguline. Aga tema isale poleks küll söandanud oma mõtteid välja öelda. Peale seda, kui töötasin omal ajal pikalt valuutavahetuses, kus raha üle kontrollides iga …… no järelikult ikka piisavalt mitmes klient, et oma edaspidises elus sellele mõtlema hakata ……. tuli välja pisut erinevas sõnastuses originaalsusega, et ise tegin, kas petab ära?, mõtlen nüüd alati, enne kui midagi geniaalset pähe välgatab ja seda sealsamas siis kohe välja ütlema kipun, et kas ma ikka olen see esimene, kel selle koha peal pirn põlema lööb. Ja siis too keegi teine võiks mõelda mu suurepärase mõttevälgatuse peale hoopis, et issand halasta, juba jälle, kui tüdinenud ma sellest olen…., aga viisakusest peab ikka ju midagi vastama.

no vat. täna siis nii.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 15, 2019 toll Uncategorized

 

Naistepäev

Mina sain kleidi tööl käimiseks. Hermiine sai kleidi koolis käimiseks. Pääsu sai kleidi lasteais käimiseks. Kóik paistavad omadega vãga rahul olevat.

Esmaspäeval kleiditab tãiega.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 14, 2019 toll Uncategorized

 

Naabrimees

Alt naabrimehe järgi võiks hommikuti kella õigeks keerata, kui ta koeraga jalutama läheb, punkt kell 6.50 viskab ta oma punases jopis prügikoti suurde prügikonteinerisse.

eile õhtul, Ak ajal, õnnestus mul lõpuks ikka ka tekk tema rõdule pillata. see oli ainult aja küsimus, siiani oli lihtsalt õnneks läinud. muidugi ma ei julgenud ise järele minna. tore mees oli ju, ütles Ruudi, kui tekiga tagasi jõudis. ongi tore, ma tean, miks ei peaks olema! ma ei tea, mis see Ruudi siis mõtles, et ma meest kardan või. ikka võimalikke ebamugavaid olukordi ja naisi. ja mis siis, kui naine oleks ukse avanud. mees ongi tore, aga naine on minu arvates selline kuri, lõpetasin lause.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 13, 2019 toll Uncategorized

 

Võimatu on olla õnnetu, kui sul on Pilvede all

sasipesa

Sasipesas

Täna olen oma beebiga kodune, homme võtab teatepulga üle mu isa, Kakerdaja küll uuris, et kas see on see sama vanaisa, kes Suvekuningriigis ja lisas, et tema siiski tahaks, et see oleks naine, aga jääb nii. pole meil siin praegu primadonnatseda, isegi on veel kõik täitsa tibens-tobens.

selle viimase kuu jooksul on isa mulle emotsionaalset tuge pakkunud, mitte, et ma teda nüüd ülemäära oma jamaga üle oleks kallanud, aga just temaga olen mõned korrad pikemalt rääkinud/arutanud ning oma tunnetele ja segadusele, suures plaanis olukorrale, lahendusi ja vastuseid otsinud.

eile õhtul passisime koos Kakerdajaga kahekesi teki all, ilma i-ga-su-gu se süümekata hooaja esimest seepi. seda suurema rahuga, et olin juba otsustanud, et Kakerdaja saab nood paar järgmist vaimse ja füüsilise tervise turgutamise päeva. oli ikka väga magus küll. need on nagu vanad head tuttavad, kes pakuvad mulle mingit erilist kindlust ja tuge, ma ei tea….soojust ja hubasust, umbes midagi sellist, nagu päike, mis vaatamata kõigele igal hommikul alati tõuseb. juba kuulsin, et kohe-kohe alustab ka Plekktrumm ja loodetavasti ei jää tulemata ka Õnne. Downton tuleb suurema lennuga, otse kinolinale, juhuuu!

need mu absoluutsed lemmikud, kes ei karju, ei lärma ega torma, neis pole kurjust. nad on vanamoodsalt  aeglased ja rahulikud.

mul on selle üle nii lollakalt hea meel.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 12, 2019 toll Uncategorized

 

– – –

Nüüd siis kipub olema nii, et iga õhtul, kui Kakerdajaga lasteaiast koju jõuame, on tal vint nii peal, et see lausa purskub temast välja.

see kõikeonkorragaliigapalju kestab kuni kakskümmend minutit, kui ta lihtsalt nutab, karjub, röögib, kiljub, vehib käte ja jalgadega, viskleb.
kõike vaheldumisi.

lohutamatult. täitsa tükkideks. kuniks lõpuks on nii tühi, et ainult kõõksub.

ühel hetkel laseb ta end sülle võtta ja siis ma lihtsalt hoian. teinekord, kui ta on pikali, võtan tugevalt kaissu. hoian seda pisikest habrast vabisevat keha ja ainuke, mis ma talle see hetk öelda mõistan on see, et nuta, nuta, nuta kohe nii palju, kui jaksad, vahel on hea nutta ja karjuda, siis hakkab kergem.

see lapse valu, see on nii otsatult…..kurb. hingelõikav. nii fucking ebaõiglane. üldse kõige väljakannatamatum maailma valu vist üldse. see sõna otses mõttes murrab.

sel hetkel korrutan muudkui mõttes iseendale, et ühel päeval on see kõik möödas.

eile saatsin lapsehoidja kuulutuse uuesti oma valla lehte ning ka kõrvaloleva linnosa ajalehte.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 11, 2019 toll Uncategorized

 

Eilsest kujunes koletuslik õhtu. oleksin tahtnud end öösel lõikuda, et see valu endast välja lasta. aga ma ei oska, ma ei tea, kuidas see käib.

ja tõenäoliselt ongi parem, et ei oska. selle koleduse ja valu välja lõikumine olekski mulle liiga kerge karistus ja lihtne lahendus.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 10, 2019 toll Uncategorized

 

Pööningul

69662342_2585073221559918_2071797021345316864_o

Umbes pool aastat tagasi, ühel täitsa suvalisel ajahetkel  ja kohas, sattus mu kätte ajakiri, kus olid sellised read:

…keskea peamine õppetund ongi elu ise: lihtsalt elust, lihtsalt elamisest saab korrraga väärtus. Nooruses, kui elu on veel ülekülluses, pole tal mingit väärtust, siis tahetakse ikka “midagi”, mis alati on kuidagi suurem kui elu (ja muidugi lõplikult kättesaamatu). Keskeas muutub väärtuseks kättesaadav. Õpid märkama seda, mis on, siin samas, kummalisel kombel on selle kõige nimi loobumine. Ja kummalisel kombel hakkab loobumine lõpuks meeldima. Loobumisest võib saada suur kirg, kirg vähema, kirg eimillegi järele. Kirg kaotada see kõik – korraga üleliigne! – mis seisab sinu ja elu vahel.
Sel päeval, kui märkad, et rohkemast on juba ammu saanud vähem ja et see ongi see, mida sa tahad – sellest päevast vist hakkabki valgemaks minema….*

mulle meenus see, kui täna juuksuris käisin ja oma juuksed maha lõikasin. kogu halb energia korstnasse. mitte et mulle meeldiks mu lühikesed juuksed rohkem, aga mulle on seda lihtsalt praegu eluliselt vaja. juuksed seisid hetkel risti ja põiki minu ja elu vahel.

iga kaotus tähendab tegelikult ka loobumist. mõnes mõttes viib iga kaotus lähemale ka iseendale. elule endale.
iga kaotus kasvatab hüppeliselt tänutunnet, isegi alandlikkust.
loob väärtust.

mul on täna tunne, nagu koristaks pööningut. nühin trotslikult varrukaseljaga puhtaks selle ainukese väikse elutähtsa akna, mis praegu ruumi õhku ja valgust annab, sorteerin aja jooksul karpidesse kogunenud olulisi asju, parandan kõrvalepandud ammu parandamist vajavaid pisikesi, kõige mõttekas-mõttetumaid mälestusi. klopin, tuulutan ja hõõrun läikima. viskan minema. kerge südamega ning ilma igasugu kahjutundeta. asju, mille oleks pidanud juba ammu ära viskama.
muuhulgas lõikan ka juukseid ja kaalu, mis on samuti osa protsessist. arusaamatul kombel see toetab, ehk on see sümboolne pool puhastumisest ja loobumisest. .

kõigele vaatamata ma siiski usun, et ühel päeval saabub päev, kui hakkabki valgemaks minema.

*Õnnepalu loomulikult

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 9, 2019 toll Uncategorized

 

Puhastus

70222357_2583311088402798_6197778326573023232_o

Pesin aknad puhtaks, parandasin parandamist vajavad kaks inglit. Tolmuimesin. Käisin suured riiulid üle, mille käigus leidsin veel mõned Giovanni asjad, mille keldrisse ära viisin. Ruudi toale tegin samuti korraliku restardi.

Kakerdaja jäi öösel oma esimesse sügisnohusse. Juba ootasin, millal see lõpuks tuleb, sest tulemata pole need ühelgi lapsel jäänud.

Ma tunnen, ekuidas ma olen totaalselt närviline, et mul pole ikka veel õnnestunud hoidjat leida, selle asjaga kohe mitte kuidagi ei taha paika loksuda. Üks päev siin andis kõvasti lootust, ma jõudsin juba mõttes nii õnnelik olla, aga vara rõõmustasin. Oehh!

Üks-kaks inimest mul on, kes hädapärast saavad mind mõne päevaga välja aidata, aga kui üldse, siis just selles küsimuse vajan suuremat kindlust ja stabiilsust. Kuskil kohas võiks seda ju ometi olla.

Palun, palun, palun, aita mul leida hea hoidja!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 8, 2019 toll Uncategorized