RSS

Arhiiv kuude lõikes: august 2019

Järgmine päev

eile astusin tööl uksest välja, kui sadas paduvihma. kõhklesin hetke peaukse ees, katuse all, aga otsustasin minna. vihm oli nii kutsuv ja vastupandamatu. juba esimese viie sekundiga olin läbimärg, sest vihma lihtsalt kallas taevast alla, aga see oli nii mõnusalt soe. kõndisin tennad jalas läbi lompide, vesi voolas niredena alla mu põski ja nägu ning mina mõtlesin, et oleks, et see ometi ei lõpe. saja, saja veel ja veel ja veel ja võta kaasa kogu see minusse sadestunud paine ja raskus. nii hea kerge oli olla.

miks mu möödunud päevade postituste vaatajate numbrid tõusid kõrgustesse? mida inimesed siit näha või kuulda loodavad?

sedakorda olen paremas seisus, kui ei eales varem. mul on kodu, kust ma ei pea välja kolima, mul on hetkel töökoht ja isegi raha, millega peaksin ära majandama.

julgen arvata, et sellest tuleb üks igavavõitu variant. esialgu vähemalt ei näe ma ühtegi märki, et siit suut intriige ja draamat välja pressiks.

kurb saan olema teinekord kka, seda võin küll juba ette ära lubada.

lisaks on mul juba ka mingigi aimdus ja teadmine, mis minuga toimuma hakkab, mis ja kuidas mulle paremini sobib või siis üldse ei sobi ja kuidas mul kergem on. kui juba otsus, siis käigu kõik võimalikult kähku. korralik suurpuhastus. kõikvõimalikke negatiivseid ja muid emotsioone esile tuua võivad asjad kähku pildilt minema. ning kindlasti suur vaikus. ma ei taha mitte piiskagi kuulda, teada ega näha. vähemalt pool aastat, ehk aastagi. edasi näitab aeg. vahel lahtub, vahel võtab kauem, aga mõnel puhul ei hakkagi tahtma. võib-olla jääbki vastikuks, siis jäägu. see paistab. võtan rahulikult, sest erinevalt praegusest moodi läinud trendist, suurte sõpradena lahkuda, pole mina endale eales sellist eraldiseisvat eesmärki selles küsimuses seadnud.

onnaguon. kulgen ja tunnetan ja hoian ega süüdista ennast. nii palju, kui see võimalik on.

täpselt kolm küsimärki mul siiki enda jaoks hetkel on, mis pikemas perspektiivis lahendust vajavad, aga kuna ma täpselt ei tea, kas ja kuidas ja kui palju ja kas üldse, siis puudub hetkel ka igasugune mõte neile suut mõelda ja muretseda. praegu on veel lahtisi otsi omajagu, kool algab ja Kakerdaja läheb lasteaeda ja minu tööl käimine ja kuidas see kõik kokku kõlama ja jooksma hakkab, ma veel ei tea. aga hakkan lihtsalt otsast pihta. päev korraga, kiiremad lahendamist vajavad asjad kõigepealt, mille käigus võib isegi juhtuda, et sealt hakkavad välja kooruma vastused juba ka mu küsimärkidele. kui ei hakka, eks siis vaatab edasi.

pisitasa. ma juba tean enda piire, pole mõtet end korraga lõhki ja ribadeks tõmmata.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 14, 2019 toll Uncategorized

 

Beebi sai eile JUBA kuus kuud

69078715_253479512992see1061_5992321406258380800_n

see kord siis selline kooslus

Mul on praegu see probleem, et ei tea, millal leiaks aja, et natukenegi siia kribada. tööl on hetkel väga palju tegemist. ja õhtuks, kui lapsed magama saavad, vajun ise ka nagu kott ära.

eile saatsin valla lehte kuulutuse, et Kakerdajale mingis osas sügiseks/talveks hoidjat leida. minu kogemuste juures pole mõtet pead liiva alla peita, et ta lasteaias käies haigeks ei hakkaks jääks, seega haarasin juba eos härjal sarvist ning kompan pinda, et vähegi oma tagalat kindlustada. kindlasti ei hakka ma ühegi mehega pikemalt vaidlema selle üle, kas ta on oma lapsega kaks või kolm või neli päeva kuus. minu arvates pole laps asi ja selline lehmakauplemine lapse selja taga tundub mulle lapse suhtes tohutult ebaaus. nagu allapoole vööd löömine või midagi säärast, ma ei teagi täpselt mis.

järgmiseks nädalaks on mul üle valgusaastate kodukontserdipiletid. ka see on natuke nagu uni.

ja siis üks suurepärane uudis veel. kui ma nüüd täiskohaga tööle hakkasin, siis võtsin julguse kokku ja läksin ülemuse jutule palgaküsimusega. avaldasin tagasihoidlikult soovi umbkaudu 15% palgale juurde saada. ja kujutage pilti, mõned nädalad hiljem kutsus ta mu enda offisisse ja andis mulle teada, et mu palk tõuseb koguni 60%. niimoodi kostub nagu ulme, eks, aga te võite selle põhjal vaid ette kujutada, mis mu palganumber siis enne oli.

anyway, ma olen nii tänulik ja nii õnnelik. kuigi oma tulevaste sissetulekute juures ei saa ma ikkagi hakata endale lubama kes teab mida, siis on mul hetkel vähemalt teadmine, et saan rahulikult oma elamise kulud ära maksta ning seejuures ka normaalselt perele süüa osta. keskmiselt 15 eurise päevase toidukorviga elab juba väga vinks-vonks ära.  üks laps saab käia trennis, teine ehk ei pea tegema täispikki lasteaia nädalaid ja tunde ning kolmandal, kes praegu veel minu juures, temaga tundub ka praegu kõik korras olevat. vahel saab lubada mõne uue kleidi/saapagi ning minna kohvikusse kooki sööma.

esimest korda elus, mõistate, esimest korda elus, ma tunnen, et mitte keegi ei saa minuga, vähemalt täna, majandusliku poole pealt manipuleerida. see on nagu nii sitaks hea tunne, et ma ei oskagi seda kirjeldada.

kohe issand jumal, kui hea tunne;)

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 13, 2019 toll Uncategorized

 

Tahtsin öelda aitäh Nellile ja eriti mairile, kelle kommentaari endale knopkaga seinale panen , et raskematel hetkedel seda endale ikka ja jälle meelde tuletada.

Ma tean, et teisiti polnud enam lihtsalt võimalik!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 12, 2019 toll Uncategorized

 

Tervenemiseni

lähen nüüd osaliselt lukku.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 11, 2019 toll Uncategorized

 

Kaitstud: Raamid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

 
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Kirjutas &emdash; august 11, 2019 toll Uncategorized

 

– – –

Ma ütleks, et lõpp oli tegelikult kohe väga peenike kunst. ja detektiivi minust kohe kindlasti poleks. sellest olen muidugi juba päris ammu aru saanud.

Kokkuvõttes: väga haarav raamat. ei kahetse sentigi, et ostsin.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 10, 2019 toll Uncategorized

 

Kiire

Nii, Giovanni läks Kakerdajaga praegu õue, tunnike või pisut enam jumalikku üksiolekut  ja raamatut. Põnev on, kuigi kohati ehk pisut lihtsakoeline, lapsik, aga see ei häiri. lisaks võlub mind raamatu juures minu jaoks võrratu sõnakasutus, üsna sageli jään kohe pidama ja mõtlen, naudin, et kuramuse tabav sõna. või kujund. või mõttekäik. et nagu parem olla ei saakski.

boonusena saab raamatuga kaasa justkui ühe tasuta teraapiaseanssi. kuna kogu raamatut läbib kokkuhoidva niidina psühholoogia alltekst, siis on mul tunne, nagu istuksin lugemisega paralleelselt ühtlasi ka diivanil psühholoogi vastas. mõjub hästi rahulikult ja rahustavalt. mulle isiklikult ta vaate- ning mõttekäigud kohe väga-väga sobivad.

aga nüüd aitab, ma lähen, padjad ja tekk ja vaikiv patsient juba ootavad!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 9, 2019 toll Uncategorized

 

Ruudil siiski ei õnnestunud mind mürgitada, vedasin üllatuslikult esmaspäeva välja

67906894_913824492294603_6680687432674836480_n

Täna oli väga toimekas päev, lapsed said kodus väga kenasti hakkama, st Hermiine kolistas Kakerdajaga hommikul juba mu õe poole. oh, nad on tegelikult väga tublid, vaatamata sellele, et nad mind kohati ja siis veel natuke hulluks ajavad. ja mina sain päris asise tööpäeva kirja. olen rahul. aga ma olen väsinud. mitte päris otseses mõttes, st magamata, kuivõrd vajaksin natuke lapsevabasid päevi. olen kokku põhimõtteliselt kuu üksi olnud ja küllaltki vahele ja üle kerinud. pole saanud oma eluliselt vajalikke üksiolemise hetki ja vaikust. kõik mu sees lihtsalt karjub selle järele. lisaks veel see tüütu PMS. kui paljud teemad aastatega leevenduvad ja rahunevad, siis too sündroom keerab üksnes vinti juurde. umbes viis päeva on tunne nagu tiiger puuris, kes seal edasi-tagasi trampides kuskil ega kuidagi asu ei leia. maailm kipub muutuma mustaks mitte millestki ning kõik tundub takerduvat ja lootusetu. kaas on peal ja väljakannatamatult vaev on kogu aeg olla.

mis tähendab, et kuigi mõistusega saan aru, et tegelikult on kõik vägagi bro, siis olen vaatamata teadmisele ikkagi ülekohtuselt tujutu ja kuri. tahaks kolm kuni viis päeva stepsli kodumajandusest välja tõmmata.

homme või millalgi peaks Giovanni kodumaale naasma, räägin temaga, aga ma ei usu, et mu probleemile väga kiiret lahendust oleks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 5, 2019 toll Uncategorized

 

Arvatavasti ma suren selle lõhna kätte

Helistan reede õhtul enne Suvekuningriiki väljasõitu Ruudile, palun too pesupulbrit, aga MINI RISK´i.  rõhk sõnal Mini Risk, sest korra elus on ta mulle pesupulbri soovi peale paar pakki miskit lõhnavat neooni juba koju toonud.

Nii, jõuame koju, tõmban kraanikausi aluse kapi lahti ja voilaa, terve tuba on hetkega oranži Tide täis. Mis lõhn see igal pool on?, küsib Hermiine, kohe näha, et minu laps.

nüüd on see lõhn nagu kitt mul kuskil ninasõõrmetes kinni, üles ei tule ja alla ka ei lähe. Nagu kohutav! kohe lähme kamraadidega poodi Mini Risk´i järele. sest pesu vajab homseks pesemist.

et inimene ka ei õpi! nii olulisi oste ei maksa teisetele usaldada. mul pole kodus praktiliselt kodukeemiat, millel lõhn oleks. isegi mu üks näokreem ja kaks silmapliiatist on peaaegu lõhnatu-värvitud.

ma ei armasta kõiksugi kunstlõhnu. need panevad mu pea valutama ja jäävad kuskile hingetorru, ninalõõri pidama.

ja siis ma muud ei tunnegi. nagu praegu näiteks. päästke mind palun, kes oskab.

sidusin küll selle oranži asjanduse kotisuu kõvasti-kõvasti nööriga kinni ja viskasin rõdule. aga tundub, et isegi sellest ei piisa. nii kui rõduukse avan, on lõhn ikkagi platsis. kas keegi tahab teda endale või viin prügikasti?

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 4, 2019 toll Uncategorized

 

Reedel

Ma polegi veel rääkinud, et keetsin sel aastal lõpuks üle aastate mustikamoosi. meil tuli siin nädalake tagasi üks eksprompt Hiiumaa päevake ja Tahkun kant vahele, kus teadsin eelmisest aastast mustikad olevat. seepärast haarasin kaks liitrist anumat juba eos ühes, teine kusjuures tundus sel hetkel minusuguse kopanäpp-peenmotooriku puhul selge suurusehullustus, aga umbes tunni ajaga olid mõlemad anumad kohapeal täis korjatud. ok, Giovanni ikka natuke aitas ka (sest esimese poole pidi ta tegelema tööasjadega) , millest oli muidugi tohutult abi, isegi mitte niivõrd sedamoodi kiiremini täitunud anumatest, kuivõrd fakt iseenesest, et keegi sinuga koos tööd (mida marjakorjamine minu jaoks ilmselgelt on) teeb,  mis on nii hea tunne.

moosid said küll olukorrast tingitud asjaoludel villitud suurematesse purkidesse, kui need armsad mini beebitoidu purgikesed, mis mul mustikamoosi tarbeks juba aastaid keldris oma aega ootavad, aga pool rõõmu seegi.

paar nädalat enne seda korjasin muide ka viljapõllult rukkililli. samuti midagi, millele olin juba mitu eelnevat suve mõelnud, aga tegudeni polnud jõudnud. muidugi selleks, et Eesti Vabariigi aastapäeval torti kaunistada. kuivaatamata sellele, et ma ei saa kunagi oma ebakindlas elus kindel olla, et tort sel päeval üldse olema saab. aga kui tordi kaunistamiseks siiski läheb, siis on mul nüüd kaunistus paberkotist võtta.

ma ei tea, sellised väiksed asjad teevad mind maru õnnelikuks.

samal ajal, ku Mart Helme ütles hoopiski, et on põhjust rõõmustamiseks, kuna aktsiisilangetuse järel ostetakse Eestis tunduvalt enam alkoholi.

väga kummaline, ma saan aru, kui keegi nendiks, et aktsiisilangetamise järel ostetakse Eestis tunduvalt enam alkoholi. aga et on põhjust rõõmustamiseks? rõõmustada, et alkoholi ostetakse rohkem, see kõlab ikka väga kummaliselt.

aga eks ma olen ise loll ka, mul oleks kindlasti tervislikum uudiseid üldse mitte jälgida. iga jumala päev tuleb pärdikutelt uus pauk, millele minu nõrk närvikava kuidagi vastu ei pea. pluss nüüd veel lisaks see uus kulutuluna leviv trend, sõpradena lahku minna.

vanakooli inimesena on mul parem siis juba oma väikses maailmas marju korjata.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 2, 2019 toll Uncategorized