RSS

Silmini armunud

21 aug.

tulin töölt. mida rohkem neid uusi süsteeme/programme/keskkondi tundma õpin, seda enam hakkan nägema, kui palju võimalusi.
issand, kui. palju. võimalusi.

see on nagu nii ilus. kui nii saab öelda.

nii põnev, et käed värisevad ja ärevus on laes. samas, põhjatu, aina huvitavamaks läheb, mida enam selgeks saab. nauding sellevõrra üksnes kasvab.

üks päev ma arvatavasti midagi õhku lasen ka, minu kiirustamise ja kärsituse juures, tahan ju kohe ja kõike. ja ühest hetkest võib minna nagu auto juhtimisega, et kui juba arvama hakkad, et nüüd oled autojuht valmis, siis varsti puusse paned ka. mu uues töös on päris rohkelt selliseid üheksa-korda-mõõda-üks-kord-lõika momente, sestap jah, pean endale pidevalt meelde tuletama, et hoogu maha, hoogu maha. möödunud reedel juba polnud päris minu päev, paar asja sõrmede all plahvatas, sest hakkaski juba tunduma, et oh-oo, päris tegija kohe, panin aga gaasi juurde ja nii ta läks. pandi kohe vastu näppe nagu niuhti ära kah, aga õiglaselt. seda oli mulle vaja. õnneks esimene apsakas oli suures plaanis siiski suhteliselt leebe õppetund ja teine õnnestus samuti….taastada. aga ausalt öeldes viimasega mul lihtsalt vedas, et nimelt see tükk pooleks tunniks kosmosesse lendas, aga inimesel peab ju vahel vedama ka.

vastutasuks muidugi saab ühe sellise Suure Ehmatuse eest, kui sees hetkega justkui keema läheb ja veri ühekorraga kõik pähe koguneb, selgeks vähemalt kümme detaili ühe hoobiga, mille ära märkamine/seostamine muidu kes teab kui mitu päeva, nädalat või koguni kuud aega võtaks.

ühesõnaga, väga äge on. need kaheksa tundi põlevad käest nagu tikutuli. ja teatud määral mulle isegi meeldib too sisemine võbelus ja vastutus.

kui autoga töölt koju sõitsin, siis mõtlesin, et kuskilt otsast on elu mind ikka hoidnud ka, päris hätta pole jätnud. kui ühe käega võtab, siis teisega annab midagi juurde. nii kena temast, ausalt, olen selle üle otsatult tänulik, sest tegelikult, miks ta peaks. olen vahel ikka mõne inimese elu kõrvalt vaadanud ja mõelnud, et mille eest teda nii palju karistatakse. kuidagi ülekohtuselt palju ja korraga/järjest laotakse ühe õlgadele. ja siis ise hoian hinge kinni, sest ma tõesti kardan, et mina ei saaks nii paljuga hakkama.

nüüd siis andis elu mulle uue töö, puhas kingitus, säh võta ja paika oma hinge ja haavu! täiesti uus tunne ja kogemus taas kord, tööga ma polegi ses elus veel abielus olnud.

head lõpulauset nagu kohe ei tulegi. aga see on tõenäoliselt igaühe peas juba siiani jõudes nagunii endal olemas. mis ma siis ikka seda pliiatsi otsa siin närin.

jääb nii, publish!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 21, 2019 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: