RSS

Arhiiv kuude lõikes: august 2019

before you leave the house, look in the mirror and take at least one thing off

69264665_2564287956971778_6985330279023902720_n

Ma arvan, et mul on siiski veel üks nõrkus: kõrvarõngad. mind pole viimase poole aasta jooksul, mil tööle naasin, isutanud ühegi uue riideeseme ega jalanõu osas, küll aga ostsin selle perioodi jooksul eile juba teised uued kõrvarõngad.

Nii sinulikud, jõudis kolleeg veel jooksu pealt visata, enne kui kick-off üritusele kiirustasime. ma ei jõudnud kahjuks küsida, et mis täpselt, sest uudishimu ja kõrvaltpilk, alati põnev ju.

ise arvan, et täna eksisteerib tõesti juba minulik, et minu stiil on selline Skandinaavia köök: minimalistlik, rahulik, kerge, funktionaalne ja lihtne. muidugi ma tahaks olla Chanel, aga sellest jääb mul puudu suurilma elegants.
pärlid, punane suu, peenike suits, sulnis olek ja head kingad:)

aga kõrvarõngad mu kõrvas ei jää mingil põhjusel kunagi märkamatuks, alati saan häid kommentaare, ma ei tea, mis see on.
beauty begins in the moment, you decide to be yourself?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 29, 2019 toll Uncategorized

 

valu

hoian teda süles nagu beebit, kui ta nutab. nutab välja oma väikese inimese viha ja raevu. suurt segadust, kurbust ja ma ei tea, mida kõike veel. see on selline nutt, mis lausa lõikab ja nöörib hinge.

mul on tast nii kuradimi kahju, saate aru, nii kohutavalt kahju, et võiksin sel hetkel tappa.

 

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 28, 2019 toll Uncategorized

 

lahtiste uste päev

Autovõtmetega on vähemalt see hea asi, et kui nad hommikul kadunud on, siis nad ei saa olla ununenud kuskile maja eest kaugemale, sest auto seisis (õnneks) veel maja ees.

kui ma neid hommikul kiirustades paarist kohast, kus nad olla võinuks, otsisin, aga ei leidnud, haarasin salapeidukast varuvõtmed ja leidsin õiged rippumas süütult süüteluku eest.

sealt ma neid lõpuks leida lootsingi ja voilaa, täpselt seal nad mind truult ootasidki.

imelikul kombel pole ma asjade pärast kunagi pabistanud, mul ei tule kunagi isegi mõtet, et keegi võiks mult midagi tahta varastada. üldse kelleltki.
see saaks olla ainult tobe juhus. halb juhuste kokkusattumus.

kui juhtub, siis juhtub. eks ma siis kirun ja olen nördinud.
sest elus on palju olulisemat, kui asjad.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 27, 2019 toll Uncategorized

 

Nagu alati

Esimene hommik, kus Kakerdajal oli küll nutt kurgus, aga saatis mind koduuksest välja siiski vapralt, nutma hakkamata. Raske ja valus on meil mõlemal, aga ju ta vist ikka hakkab pikapeale mõistma, et me siiski pole päris üks inimene.

hommikul tööle sõites kuulsin Vikerraadiost ilmateadet, kus räägiti, et vihmapilved on oma tiivad kokku tõmmanud. Lõhnab, nagu ilma PR ja näiteks…..Kristel Vilbaste?

muud kuulsin ka ja juba mõnda aega (autos) mõtlen, kui palju ma olen elus kaotanud, et juba varem Vikerraadiot kuulanud pole.

eile käisin Sõbrannaga koduaia kontserdil. me näeme tegelikult harva, aga temaga on alati nagu superluks. lausa kirjeldamatult hea ja sulgkerge on koos olla.

meie minekutest kipub saama juba klassika. viimasel minutil, jooksu pealt, kodune eeltöö tegemata, päevast kaasatulnud emotsioonid veel eredalt sees ja laes. nagu alati. üks on loll ja teine ei näe. rääkimata google mapsist, mida me kordamööda käes keerutasime ja nagu alati. eile näiteks pidime autoga peaaegu jalakäijate sillale kinni jääma ja võtsime peaaegu jõuga rajalt maha mitu tervisesportlast, et ikkagi kohale jõuda. jõudsime ka lõpuks, seekord vaid 14 minutit hiljem, aga koduaiad on ses mõttes hea koht, et pole ridasid ega piinlikkust, saab möödaminnes, ilma liigset tähelepanu tõmbamata sisse imbuda. ja mõni hea koht leidub meile sellele vaatamata kuskil ikka.

ja siis ta saadab mulle õhtu lõppedes ühe sõnumi, kodus, oli vahva õhtu.

nagu alati.

ja mina vastan midagi sellist, et ma ei oska öelda miks, aga alati peale sinuga kohtumist elan sellest veel paar järgmistki päeva. küll erinevas sõnastuses, aga point jääb samaks.

nagu alati.

alati on täpselt nii tore ja alati jääb täpselt natuke väheks.

nagu alati.

ja siis ma mõtlen, et kui ma ühel päeval tööst lahku lähen, siis abiellun temaga. põhimõtteliselt on meil ses küsmuses juba varasem kokkulepe olemas, küll klausliga, kui me ikka elame ja mõlemad vabad oleme.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 23, 2019 toll Uncategorized

 

Silmini armunud

tulin töölt. mida rohkem neid uusi süsteeme/programme/keskkondi tundma õpin, seda enam hakkan nägema, kui palju võimalusi.
issand, kui. palju. võimalusi.

see on nagu nii ilus. kui nii saab öelda.

nii põnev, et käed värisevad ja ärevus on laes. samas, põhjatu, aina huvitavamaks läheb, mida enam selgeks saab. nauding sellevõrra üksnes kasvab.

üks päev ma arvatavasti midagi õhku lasen ka, minu kiirustamise ja kärsituse juures, tahan ju kohe ja kõike. ja ühest hetkest võib minna nagu auto juhtimisega, et kui juba arvama hakkad, et nüüd oled autojuht valmis, siis varsti puusse paned ka. mu uues töös on päris rohkelt selliseid üheksa-korda-mõõda-üks-kord-lõika momente, sestap jah, pean endale pidevalt meelde tuletama, et hoogu maha, hoogu maha. möödunud reedel juba polnud päris minu päev, paar asja sõrmede all plahvatas, sest hakkaski juba tunduma, et oh-oo, päris tegija kohe, panin aga gaasi juurde ja nii ta läks. pandi kohe vastu näppe nagu niuhti ära kah, aga õiglaselt. seda oli mulle vaja. õnneks esimene apsakas oli suures plaanis siiski suhteliselt leebe õppetund ja teine õnnestus samuti….taastada. aga ausalt öeldes viimasega mul lihtsalt vedas, et nimelt see tükk pooleks tunniks kosmosesse lendas, aga inimesel peab ju vahel vedama ka.

vastutasuks muidugi saab ühe sellise Suure Ehmatuse eest, kui sees hetkega justkui keema läheb ja veri ühekorraga kõik pähe koguneb, selgeks vähemalt kümme detaili ühe hoobiga, mille ära märkamine/seostamine muidu kes teab kui mitu päeva, nädalat või koguni kuud aega võtaks.

ühesõnaga, väga äge on. need kaheksa tundi põlevad käest nagu tikutuli. ja teatud määral mulle isegi meeldib too sisemine võbelus ja vastutus.

kui autoga töölt koju sõitsin, siis mõtlesin, et kuskilt otsast on elu mind ikka hoidnud ka, päris hätta pole jätnud. kui ühe käega võtab, siis teisega annab midagi juurde. nii kena temast, ausalt, olen selle üle otsatult tänulik, sest tegelikult, miks ta peaks. olen vahel ikka mõne inimese elu kõrvalt vaadanud ja mõelnud, et mille eest teda nii palju karistatakse. kuidagi ülekohtuselt palju ja korraga/järjest laotakse ühe õlgadele. ja siis ise hoian hinge kinni, sest ma tõesti kardan, et mina ei saaks nii paljuga hakkama.

nüüd siis andis elu mulle uue töö, puhas kingitus, säh võta ja paika oma hinge ja haavu! täiesti uus tunne ja kogemus taas kord, tööga ma polegi ses elus veel abielus olnud.

head lõpulauset nagu kohe ei tulegi. aga see on tõenäoliselt igaühe peas juba siiani jõudes nagunii endal olemas. mis ma siis ikka seda pliiatsi otsa siin närin.

jääb nii, publish!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 21, 2019 toll Uncategorized

 

Enne südaööd, siis kui Hirmul on nii-niiii suured silmad

tondu

Ma kardan, ma kardan tonte….

Mmmm, kardad tonte, aga räägi mulle, millised need tondid välja näevad? Ma tahaks teada.

Nad on, nad on …. valge nahaga.

Valge nahaga?, sina oled ju ka valge nahaga.

Ei, meie oleme beežid.

Aa, siis küll.

Ja neil on suured silmad, hääästi-häääästi suured silmad…..

Ah nii, või suured silmad, siis on nad ju armsad.

Ei, nad on nii hirmsad.

A tead, Kakerdaja, mis mina hoopis mõtlen. et kuskil on praegu üks tondi ema ja tondilaps, pikutavad seal pimedas voodis ja tondilaps räägib emale, ma kardan, inimesed on nii hirmsad, nad on beežid ja neil on nii-niii väiksed silmad ja nad on nii-niii hirmsad.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 20, 2019 toll Uncategorized

 

Puudest. Päevakajaliselt.

safe_image

Mulle jällegi tundub, et Monika Helme on pehmelt öeldes puuga pähe saanud.

tervitustega Ahvide planeedilt,
SG

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 19, 2019 toll Uncategorized

 

harjumustest

Jooksin temaga hommikul Kaupmehe tänaval kokku. ilmselgelt astus tema koos pojaga välja oma koduuksest ja mina lõikasin teed ja kangialuseid, et kiiremini tööle jõuda.

umbkaudu 25 aastat oleme kohtunud üksnes suve ja Suvekuningriigi piires. Enamasti ratastega mööda sõites teineteisele viibates või siis näiteks meie küla väikeses sadamas, tema ujumispükstes ja rattaga, meie rätikud ümber, stiilis, keera nüüd selg, sa ju tead, et me (naised) käime siin alasti ujumas. mille tõtt öeldes võiksin täna juba ka vabalt ütlemata jätta, sest alasti ujuma läheksin ma nüüd juba anyway. muidugi on nende aastate jooksul ette tulnud ka kordi, kus istume väiksem-suurema seltskonnaga ühise Jaanitule lõkke ääres või sööme õhtul terrassil meeste püütud värskelt küpsetatud haugi, sest lõppude lõpuks ikkagi väike suveküla ja kogukond, aga see on siiski erand, peamiselt piirdub me kokkupuude päeva jooksul ikkagi vaid mõne sõbraliku lause või lehvitusega.

ja nüüd siis korraga niimoodi, valge inimesena, mina riides ja sinised kõrvarõngad kõrvas töö poole tuiskamas ning tema ootamatult mu vastas, triiksärgis ja juuksed vasakule poole lahku kammitud.

me mõlemad, vist täiesti alateadlikult, tardusime hetkeks jahmunult, soolasamabana paigale, nagu oleks ilmutust näinud ja lihtsalt vahtisime. sina siin, kuidas nüüd öeldagi, nii tavatu aeg ja koht kohtumiseks, sain lõpuks sõnad suust. tema hüples jalalt jalale ja astus sellise kentsaka, kaks sammu edasi, üks tagasi, sammuga oma auto poole, vastas mulle paari lausega midagi, millest ma aga õigupoolest sõnagi ei mäleta.

sest nagu: päriselt oledki olemas või? 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 19, 2019 toll Uncategorized

 

Kunagi ta helistas, sissejuhatuseks tutvustas ennast ning jätkas seeärel vestlust sõnadega kõigepealt pean teid muidugi väga tänama, olen kolme päeva joosul viis kilo alla võtnud.

Mul oli viimasest suvest kogunenud seitse lisakilo. Esiteks too pikemat aega vindunud alaline pinge, teiseks kindlasti väikesed valged pillid, mis need mõned korrad, kui neid elus võtnud olen, alati ka kehakaalus on kajastunud.

Tänaseks olen kaotanud sellest numbrist pool. Nõustusin selle naisega mõttes juba siis ning jagan seda arvamust tänaseni. Kaalukaotus on kindlasti suhteprobleemide ning lahutuse juures see kõige helgem moment.

Mitte millegi järele ei isuta ja kaal lihtsalt kukub ilma igasuguse vaevata.

Eile saunas vaatasin, et juba täitsa mina taas ja mustad teksad mahtusid jälle jalga, kui neid kodus üks päev proovisin. Muidugi olid need veel harjumatult ümber, aga tõenäoliselt on ruumipuudus vaid aja küsimus.

Ma tahan isennast tagasi saada. Igas mõttes. Läheb siis, kaua läheb, mul pole kiiret. Iseendana olen vapram ja mul.on kõigega lihtsam hakkam saada.

Ainult kaalust rääkides, siis seitsme kilogrammi lisanudes, kui oled terve elu ainult mõne kilogrammi piires kõikunud, pole see kindlasti maailma lõpp, aga see polnud lihtsalt mina. Olin endale võõras kehas. See polnud enam minu liikumine, minu kõnnak, minu minek, minu olek.

Olin kuidagi nii kohmakas ja paigal, maa küljes raskelt kinni. Igas sajas mõttes.

Aga siiani mõtlen, ikka veel, et see ta kõne algus oli tookord tegelikult äge.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 17, 2019 toll Uncategorized

 

Täna öösel ei tulnud und. millalgi pidi see juhtuma. mul on küll hädapärast kodus unerohud ja ka veini, aga need pole minu jaosk enam mingil põhjusel teema.
järgmine päev on pea paks ja sageli valutab tagatipuks. pool päeva läheb selle tagajärjel korstnasse. ei taha enam.

seepärast hoidsin hoopis Kakerdaja käest kinni ja kuulasin, kuidas ta nohiseb.
tuleb see uni siis millal tuleb.

peale kahte millagi tuligi. tõusin juba enne seitset ning panin kohvivee keema.

kui ma oskaksin võluda, siis teeksin nii, et Kakerdaja ei nutaks iga jumala hommik nii kurvalt, kui ma uksest välja astun. veits kardan, kui veel lasteaeda minekuks läheb.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 15, 2019 toll Uncategorized