RSS

Kolmapäeval

31 juuli

beebsuga

Olin millegipärast kindel, et tänane hommik on küll niiske, aga soojem. Aga võta näpust, jahe oli hoopis, samas sooja pika ja pehme kampsuni jaoks täpselt paras. kokkuvõttes suisa nautimiseks, et läbi hommiku tööle jalutada.

Tööl on, tõsi, ikka lihtne käia küll, ainult see hommikune kiirus ja pinge ja jorin ongi, sealt edasi paned lihtsalt ukse kinni ja nii ongi. eks see paras kraaklemine minust sinna koju maha hetkel ääb, aga kuidagi nad ikka saavad õhtuni välja, kuniks koju maabun ja korra taas majja löön. ikkagi jube lihtne, ainult see õhtu jääbki.

Ruudi oli eile nii väsinud. Jäi Kakerdajat lõunaunne pannes ise enne magama, kui laps. Kakerdaja siis olevat teda toginud ja seepeale ise magama jäänud.
Ruudi jällegi ei sega mind muredega tööpäeval kordagi, Hermiine seevastu on tänase hommiku jooksul juba jõudnud mulle kolm kõnet teha. Viimati tuli neile mõte pizza koju tellida. Eiiii, loomulikult mitte, ei mingit tellimist!

Tee peal mõtlesin, et kuidas nii, miks on ikkagi uks lihtsam kinni tõmmata, kui koju jääda. sest veidike tekitab see mõte justkui süümekaid, olgem ausad. ainuke, mis kohe pähe lõi, et keegi ei sõida su mõtetesse ja tegemistesse sisse, saadki midagi algusest lõpuni ära teha, lõpuni mõelda. milline luksus. millest ma järeldan, et lapsed on totaalselt taktitundetud, see ongi lapse saamise ja kasvatamise juures siis vist see kõige keerulisem moment!

Eile õhtul tuiskasime nagu tuulispask korra Troonipärija juurest läbi, polnud beebit juba hirmpikka aega rohkem kui piltidelt näinud. beebsust on täitsa laps saanud, vaatas suure huvi ja silmadega Kakerdajat ja Hermiinet, kui need seal ringi tuuseldasid. mind ka veel õnneks ei võõrastanud, ma veidi juba nagu kartsin küll, ikkagi natuke piinlik oleks, justkui sõnatu etteheide või kuidagi nii, aga ei, õnneks veel naeratas laia suuga mulle vastu. üldiselt on noortel vedanud, ta on algusest peale rahulik, heatujuline, tubli magaga, ühesõnaga, hea laps olnud. ma ikka olen küsinud, et kas nad ise ka sellest aru saavad ja nad on seni ikka viisakalt vastanud, et jah, saavad ikka.

Vat nii. Giovannist, õigemini meist kahest tahaks ka kirjutada, viimasel ajal olen sellele palju mõelnud, ainult kogu aeg, aga see pole veel valmis. samas ma tean, päris kindlalt, et ühel päeval see tuleb, sest ma lihtsalt pean saama selle endast välja öelda. aga mitte kiirustades, mitte ülejala, uisapäisa. et mitte liiga teha. läheb tõenäoliselt veel aega, ma ei kujuta isegi hetkel ette, kui palju täpselt, aga ma tunnen, kuidas kogu me lugu ja olemine, see kummaline suhe ja elu(korraldus) mu sees kerib ja arusaamist otsib, üleliigsest prahist puhastatud kokkuvõtet vajab.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 31, 2019 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: