RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2019

IT teenistus

Kiirkõne, IT-sse.

Kuule, probleem. Kas kiss nagu suudlema?
No teie muidugi mõtlete seal sellest, aga ei, ühe s-ga.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 9, 2019 toll Uncategorized

 

Tahtsid tüli – said ehk tervitustega, armukesele!

kiri

Ma ei tea, kas ta on seekord lihtsalt surunud tugevamalt või kaotanud enese üle kontrolli kauemaks, igal juhul on mul lahti saades mõnda aega ebamugav ja raske hingata. Olen just saanud 41, kell on veidi peale keskkööd, istun keset sumedat suveööd Hispaanias suure ja luksusliku hotelli kõrval oleval kivitrepil ning mõistan esimest korda, et halvemal juhul võib ta mu tappa. Mitte, et ta olekski loomult mõrtsukas, lihtsalt suutmatusest end ühel hetkel mõistusega kontrollida.

Aga tõsi, jäägitu enesearmastaja ta on. Järgmisel hommikul võtab ta autovõtmed ning sõidab me rendiautoga minema. Jättes mind taas kord üksi. Karistuseks.

Seda meest hoiab ohjes üksnes hirm, et kõik tuleb avalikuks. Džinn pääseb koduseinte vahelt välja.
Ta ei mõtle minu, meie lapse peale, vaid muretseb iseenda pärast. Jumaldab ainult ja ainult iseennast.
Teised inimesed ta elus ja ümber on üksnes vahend. Peeglid, enese imetlemiseks. Kui  mõni neist puruneb, kaob tal konkreetse inimese suhtes hoobilt ka “inimlikkus”. Edasi tuleb too inimene hävitada, vahendeid valimata, sest ta kujutab ohtu. Tema laitmatule renomeele.
Dorian Gray portree.

Tollest ööst on selle hetke saabumiseni möödunud natuke vähem, kui kolm aastat.

Igasse ruumi, kuhu ma liigun, avan akna või ukse ning hoian selle lähedusse. Aja möödudes ja vägivalla kasvades olen pidanud leiutama/katsetama uusi vahendeid, millega end kaitsta ja turvata. Avatud uks ja aken on üks viimastest, see veel töötab.
Aken, kui vägivalla hirm ja taltsutaja.
Kui on oht, siis lihtsalt karjun. Tagasi hoidmata, täiest kõrist. Ja ta astub sammu tagasi. Alati. Nagu nõelatud. See kainestab.

Kuskil taskus või peos, magades voodi all, hoian juba mõnda aega autovõtmeid, võimalusel ka moblat, sest viimane võimalus on aknast välja hüpata. Need on kaks asja, mis oleks sel puhul hädavajalikud. Kord olen juba lühikeses ööpesus ja külmas ukse taga passinud. Ma tean.
See on koduvägivalla sõbralik maja, sest siin on aknast põgenemine võimalik. Kuigi päris viimane variant, sest majas on mu lapsed ja vihas ning kättemaksus ma neid temaga ühte majja jätta pelgan. Ta pole seni lapsi kunagi puutunud, aga kes teab. 

Kui ma järgmisesse ruumi liigun, sulgeb tema akna või ukse ning mina avan juba uues “ohutsoonis” järgmise.

Sel korral olen kuskil valvsuse kaoatnud, mõne valearvestuse, vale sammu teinud,  sest ta on mu mingil hetkel siiski kätte saanud. Mul on sellest kaela peal tumepunased verevalumid, muljumise jäljed.
Varem, kui ta küünarnukk ohtlikult kauaks mu kaelale pigistas, olin talle näkku karjunud, sind pannakse vangi, kuniks ta ühel korral tatti pritsides purskas: pannakse, siis pannakse, mind ei huvita. Tatt on ilge ja ma mõistan, et need sõnad lendavad laiali nagu õlekõrtest maja, tuleb taas kord leida uus ja toimivam relv.

Lisaks on ta sel päeval taas kord vägivalla skaalal sammukese edasi astunud, vinti juurde keeranud, täna lööb ta mind esimest korda rusikaga näkku.

Karjun viimases hädas lapsele, et ta jookseks korrus kõrgemale oma poolõe juurde ja helistaks vanaemale. Ise seisan lahtise koridori uksel ja vajadusel röögin. Ma tean, et keegi ei tule, et nad kardavad, ma ei pane seda neile sugugi pahaks, aga see vähemalt peatab tema ja enamat pole mul vajagi.

Abi  saabub kümne minutiga. Selleks korraks läbi. On suvi, augusti keskpaik, akna taga on ilus, päiksepaisteline ja soe ilm, on jäänud kõigest paar viimast kuud meie lõpliku lahkuminekuni. Seda ma siis veel ei tea.

See on esimene kord, kui ema saab teada, et ta lööb. Kägistab. Muljub. Tõukab. Kisub juustest. Hammustab. Muljub. Ta teab ja tajub loomulikult, et me elu on ebanormaalne, aga vägivallast polnud ma kunagi sõnagi lausunud.
Olen me tülidest ääri-veeri püüdnud rääkida, aga ju sa ise ka ikka midagi teed. Edasi soovin vähemalt lähedasi sellest säästa. See on olnud minu otsus ja valik. Ja lõpuks juba võitlus.

Ema on šokis, nõuab, et ma EMOSsse läheksin. Tema on selleks hetkeks juba minema tormanud. Jälle klassika. Kunagi ei tea, millal ta sellisel puhul naaseb. Ta võib tulla poole tunni, aga ka nädala pärast.

Palun emal laps ära viia. Jään üksi. Nõjatun seljaga vastu valget kahhelkiviahju, hingan sügavalt sisse ja välja ja otsustan helistada 1492. Kui otsustan EMOSse minna, siis kuidas peaksin edasi käituma?

Helistan ja jätan minemata, see on koht, mida kahetsen seniajani, kuigi mõistan ennast. Isegi täna.

Kas muljumisjäljed kaelal on piisav? Või on seda vähe? Äkki mind ei usuta? Jälle üks simulant? Või siis hoopis naine, kes laseb end peksta? Miks ta ära ei lähe? Miks ta juba esimesel korral, kui mees talle raske kotiga vastu pead viskab, asju ei pakkinud? Kardan põlgust, kardan halvakspanu. Tunnen, et peaksin olema rohkem katki, muljumisjäljed kaelal tunduvad tõsiseltvõetavuseks kuidagi vähe.

Aga kui oleksin selle sammu astunud, siis mis edasi? Kuhu ma lähen? Kuidas ma lähen? Millal ma lähen? Millal ja kuidas asju pakin? Mis ajast? Kes lapsi vaatab? Kes kolida aitab? Millest alustada? Kust ma kotte ja kaste saaks? Palju see maksab? Mul pole nii palju raha, mida kergekäeliselt laiali loopida.

Mul pole ka jõudu. Mõeldagi ei jaksa, rääkimata mõttest esimene kott kokku pakkida.

Ma ei tea, aga usutavasti juba mõne päeva jooksul saab ta mu käigust politsei vahedusel teada. Kas mul on aega päev, paar või nädal? Ma ei tea, aga seda on vähe. Igal juhul on seda aega vähe.

Mõelge, kui saate ootamatult teada, et peate kolima. Ja mitte lihtsalt kolima, vaid teil on selleks aega loetud päevad. Aga te pole isegi vaadanud uut elukohta. Teil on lapsed, üks kodu lähedal koolis, teine lasteaias. Ise käite täiskohaga tööl.

Ja te olete kõiges sellest täiesti üksinda. St, mitte päris, teie kõrval on teine inimene, kes teeb kõik selleks, et teil veelgi keerulisem ja raskem oleks.
Lisaks on ta marus. Ainus, mida ta paaniliselt kardab, on avalikkus. Ja nüüd olete andnud sellele ametliku käigu.

Pole vähematki aimu, kuidas ta sellises olukorras reageerida võiks. Nurka aetud loom on tundmatu ja ettearvamatu.

Ehk on paar päeva,  mille jooksul teid veel otsene oht ei ähvarda. Kust leida aega, et uut elamist leida? Mis ajast kogu siinset elamist pakkida ja kolida? Teha seda peale kõike nii, et ta ei aimaks, aru ei saaks?
Kodus, kus ta vihaselt ringi puhiseb?

Ja kuhu üldse mõne päevaga minna? Ema juurde? Aga kõik need asjad, kuhu need seal mahuvad? Kas mahuvad? Mis raha sellele kulub, et kiiruga kolida, et sealt siis omakorda edasi kolida? Palju maksab kolimine ja siis ümber kolimine?

Aga kui võtta ainult paar kotitäit ja lapsed? Kas ma saan hiljem kätte ka ülejäänud asjad? Kui saan, siis kuidas ja millal? Mida ta minu äraolekul mu asjadega teha võib? Ta on mu asjades ennegi inventuuri teinud. Kindlasti on asju, mida ma sel juhul enam ei näe. Aga kui need on midagi, mis on mulle olulised ja kallid? Kas ta aimab, millised need on?

Uut elukohta otsides pole ma samuti päris vaba, pean arvestama kooli ja lasteaiaga. Kooli saab põhimõtteliselt kaugemalt ka käia, poiss on selleks piisavalt suur ning iseseisev, aga lasteaed? Lasteaeda on märksa keerulisem vahetada ja kui kaugele kolida, läheb lasteaeda viimine ja toomine väga aja- ja ressursimahukaks. Pealegi, kuidas pisem laps selle üle elaks? Mõne päeva jooksul kaotab ta nii kodu kui ka lasteaia? Selle vähesegi stabiilsuse.
Lisaks üks segaduses, teadmatuses ja ärevil ema ning kuhjade viisi kastides asju.

Kuidas ma hakkama saan? Materiaalselt ja emotsionaalselt? Kas ma suudan olla piisavalt tugev ja püsti jääda? Ma ei saa lubada endale kogu selle ärevuse ning teadmatuse taustal ära vajumist, aga kas olen ikka piisavalt tugev, et ses ebastabiilsuses ning jamas hakkama saada? Iseendale lisaks ka laste emotsioonide ja üleelamistega? Kas minust on toetajat ja lohutajat, kui ma isegi vaevalt koos püsin? Juba nüüd, mis siis veel edasi?

Ja kui läheb materiaalselt keeruliseks, pole mul väikse lapse tõttu võimalik hankida ka lisatööd. Mis ma teen, kui ta jääb pidevalt haigeks? Kui ma vajan pisikest hingetõmbe hetke?

Kas ma jaksan seda kõike korraga kanda? Ma tean, et siis pole valikut, aga ma annan endale aru, et see on vähetõenäoline. Ma tean, et pole nii tugev, et sellega hetkel hakkama saada ja ma kardan. Kardan mis saab, kui murdun. Mis saab lastest? Mis saab tööst? Tööd ei tohi kaotada.

Tahet ega jõudu ei jagu. Füüsiline valu pole pooltki nii valus, kui pidev vaimne terror. Nagu pähetilkuvad piisad. Aastatega imeb see vaikselt kogu energia ja elujõu. Märkamatult vajud longu, lõpuks närtsid ja närbud. Muutud tuimaks ja krabised kuivusest, nagu muumia. Käed-jalad liiguvad, aga täitsa automaatselt. Ainult hädavajalikust hädavajalikum saab tehtud, isegi ei saa aru kuidas, aga muuks enam jõudu ja mõtteid kindlasti ei jagu. Nagu tühi kott varised õhtul voodisse kokku.
Oled vaimselt invaliidistunud. Aastatega sandistatud. Jõuetu vastu hakkama. Tegutsema. Kokku võtma.
Ükskõiksus on ainus relv, mis sul järel on. See on see, mis sind püsti hoiab.

Ma ei karda valu, isegi võimalkku surma. Ma ei karda iseenda pärast. Kui ta mulle haiget teeb, tunnen samal ajal ta vastu üksnes meeletut jälestust. Seda, kui kohutavalt hale ta on. Ning ainuke mõte, mis seejuures lausa hulluks ajab, on teadmine, et kui ta mu nüüd tapab, jääksid lapsed ilma emata, sellise koletise ja eneseimetleja pärast. See mõte paneb mu lihtsalt vihast värisema, see oleks kõige ebaõiglasem, mis laste suhtes üldse olla saaks.

Jah, mul on keeruline leppida, et ei saanud tookord sellega hakkama, et asjale ametlikku käiku anda. Aga olen elu lõpuni rahul, et on need neli päeva armukesega. Nagu tema seda sõna hiljem kohtus, nagu varrukast vasakule ja paremale minu vastu täie rauaga välja puistab. Aga minu jaoks pole ta armuke, ta on midagi palju-palju enamat, ta on elupäästja. Need neli päeva teevad sellele koledusele lõpu, just sealt leian tõuke ja jõu, et sellest välja tulla, lahti kangutada.

Hiljem annan ta vägivalla eest kohtusse. Mu õiglustunne ei luba seda ülekohut lihtsalt niisama jätta. Karjuv ebaõiglus. Suure firma juht, viie lapse isa ja aatelise meesteühingu liige. Silmakirjalikkuse eri. Mul pole ühtegi ametlikku tõendit, aga esimese astme kohtus saan võidu. Advokaat, kes mind kaitseb on üllatunud, ta poleks seda eales uskunud. Aga soovitab mitte ejätkata, sest on kindel, et edasi suure tõenäosusega nii hästi ei lähe. Sest sellised mehed juba ei jäta. Nad lähevad edasi, maksku mis maksab, sest nad peavad säilitama oma puhtuse. Ja raha pole temal probleem, aga minul tuleks sel juhul ta õigusele omalt poolt peale maksta.

Oleks mul raha, ma jätkaksin. Põhimõtte pärast. Sest kuidas see kõlaski: kurjuse võiduks piisab sellest, kui head inimesed ei tee midagi.
Mitte, et ma ise maailma parim oleks, aga nii halb ka kindlasti mitte.

Aga, mind vähemalt usutakse. Väljapool koduseinu. Ilma ametlike tõenditeta.
Ainuüksi see oli minu jaoks võit. Tohutu tänutunne.

Loomulikult, kõiki asju ma ei saanudki kätte. Tööpäevadel käisin tööl ja temal oli koduvõti. Ta valab mu tahvelarvutisse äädikat, on millalgi varastanud mu ID-kaardi ja paroolid ning teeb endast mu telefoni kaaskasutaja, lisaks igakuiseid väljavõtted mu telefoni kõneregistrist, ta on rebinud mu märkmikust omal valikul lehti, mu mälestusi, jälitab mu arvuti asukohta, kustutab mu telefonis tema poolt saadetud jõhkrad sõnumid, blogis postitusi ja FB-s sõpru, kopeerib messengeris mu vestlusi jne, jne.

Peale selle jubeduse lõppu kulub aastaid, kus ainuüksi pisemgi väline impulss või meeldetuletus mind tundideks või suisa päevadeks liimist lahti ei lööks. Tänaseks olen selle ilmselt sedavõrd läbi seedinud, et enam see mind suurt ei loksuta. Korra viskab üles ja teeb seest õõnsaks, aga see tunne möödub minutitega.

Jälk on ta mulle ikka ja ma ei püüagi selle vastu võidelda. “Tere” ei ütle ma talle enam iilagi, seda tean kohe kindlasti. Mis on lihtsalt nii kuratlikult hea ja vabastav tunne.

Armuke elab endiselt oma naisega koos. See on tore.
Kõik läks nii, nagu minema pidi.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 8, 2019 toll Uncategorized

 

Ja igaüks leiab oma…

 

vanaemandus

Tänane hommik oli üks suur puder ja kapsad; lapsed ja lapselapsed, tüdrukud ja poisid, emad ja vanaemad.

No mina olen vist seda sorti ema ja ämm, et mul on küll alati hea meel, kui pojad endale tüdruku, hiljem naise leiavad.
Mul on siis kuidagi kohe kergem tunne, et ikkagi naisterahva silm peal, seltskonna elu ja käimised on neil siis samuti mõneti viisakamad ja vaoshoitumad ning ühest hetkest ei pea ma ka poiste T-  ja triiksärke üksi triikima. Mitte, et neil siis alati särgid triigitud oleks, aga see pole siis juba enam minu mure asi. Nende elu, elagu nagu heaks arvavad. Kuidagi üks suur jagatud rõõm kohe:)

Ühel päeval jäin aga mõtlema, et kõigil kolmel on välja kujunenud täitsa oma maitse.

Troonipärija tüdrukud-naised on kokkuvõtvalt kenad, hoolitsetud, haritud, edukad,  sihikindlad, naiselikud ja heas mõttes: ettearvatavad.

Tudengi plikad on eneseteadlikud, sitked, ja sellised kassid, kes kõnnivad omapead.  Ajavad oma asja ja suures plaanis alati ja igal pool täpselt need, kes nad on.

Ruudi tüdrukud on haprad ning õrnad, aga väga tundlikud ja neurootilised. Sellised hõljuvad, kuskil eemal lendlevad katkised hinged, kes vajavad hoidmist, tuge ja tähelepanu. Kõik pisut altkulmu, ettevaatlikud ning natuke trotslikud noored lapsed/tüdrukud. Välimuselt see-eest väga ilusad, huvitavad ning omanäolised.

See eriilmelisus on tegelikult väga lahe, äraütlemata põnev, mulle väga meeldib.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 7, 2019 toll Uncategorized

 
Pilt

Tööl

linn

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 6, 2019 toll Uncategorized

 

Oleks pidanud lõppu lisama, et järgneb…

Pääsu on tahtnud kogu aeg vetsus vett lasta….ISE muidugi. Ainult ISE.

Kaks päeva tagasi jooksis ta vetsust välja ja teatas, et tema nupule ei vajuta, tema kardab. Ja ongi kõik.
See jahmatas, sest olen ise ka seda nupule vajututamist alati kergelt peljanud. Vaatamata sellele, et tead oodata, tuleb veekohin ikka ehmatavalt järsult ja valjult. Eriti hirmus on laevas, rääkimata lennukist. Võimalusel panen alati käed kõrvadele või siis vähemalt silmad kinni.

Kõva häälega pole ma sellest muidugi eales kellelegi rääkinud.
Aga vett vajutama ma Pauliinet sundida seepärast ei suuda. Sest ma mõistan teda, kuigi ma talle seda tunnistama ei tõtta. Pakkusin Pääsule lihtsalt roosasid suuri kõrvaklappe. Talle sobisid.

Aga võib-olla polegi see midagi harukordset. Sellest lihtsalt ei räägita.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 5, 2019 toll Uncategorized

 

Jalajälgedest

Mitu puud võiks kuluda elu jooksul ühe inimese WC-paberi tarbeks?

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 4, 2019 toll Uncategorized

 

Siit ja sealt ja siit ja siis jälle sealt

Ma ei tea, kas kuskil on enam üldse jäänud mõni koht, kus ei susita ega intriigitseta?
Nüüd siis läks lasteaias sõjaks, käib üks vaikne ja (veel) viisakas korraldamine. Aga pinge kasvab tuntavalt ning toon ja sõnad muutuvad üha jõulisemaks ning teravamaks.

Rääkisin lasteaia direktoriga ja võtsin nüüd asja käsile, on keegi lapevanem ohjad haaranud.

Kõrval rühmas läheb 7 last kooli ja ülejäänud kuuesed jäävad veel aastaks ning lapsevanemad ei taha, et rühmaga liituks nooremad lapsed, sest siis ei saa suuremad nii palju igal pool käia kui sooviksid.

Nüüd agiteerib too lapsevanem teiste rühmade suuremaid nende rühma üle tulema.

Võib-olla see on ka normaalne. Ma ei tea. Aga minu meelest pole see ilus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 2, 2019 toll Uncategorized