RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2019

Tööl

Maanteekaubaveoettevõtted

Ma arvan, see on kõige pikem eestikeelne sõna, millega ma seni oma elus olen kokku puutunud.

Need mõned korrad, mil ma seda sõnaussi üle kirjutama olen pidanud, olen seda mitu korda tähthaaval igaks sajaks juhuks näpuga üle lugenud, sest tööl pean ikka omi pakse näppusid ja eest ära tormavaid mõtteid püüdma ohjeldada.

 

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 31, 2019 toll Uncategorized

 

Pimpompimpom

Minu kogemus räägib, et lapsi on kahte sorti, ühed, kes ei talu solgutamist mitte teps. Ja siis need teised, kel pole üldse vahet, mis pidi nad parasjagu seda maailma näevad.

Mul läheb ainuüksi peale vaatamisest või mis, tegelikult pelgalt mõttest juba, süda pahaks. Ei pea vist lisama, et me beebi on teist sorti, ikkagi ahvi aastal sündinud. See annab kodus ja mänguväljakutel tugevalt tunda.

Giovanni ja beebi mõistavad ses küsimuses teineteist sõnatult. Ahv tunneb ahvi ära.

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 29, 2019 toll Uncategorized

 

Täna sööme kohe selle peale pitsat, Giovanni juba läks tooma. kuskil on vist üks purk cocat ka, kui juba läks tähistamiseks

Pesin lõpuks ometi aknad puhtaks, need olid lihtsalt über mustad. Nood plätserdised  häirisid mind lausa überüber kombel juba vähemalt kuua ega, aga kannatasin ja talusin neid sedavõrd pikalt üksnes põhjusel, et meie kodusolevate vahenditega on siinsete aknende pesemine nagu ikka kohe keppjakäpikud.

Aga ma kirusin ja vandusin, kohe südamest, aga nüüd on see tehtud ja mu tervis, mis on endiselt sama sitt, kui …pmst terve elu ja hetkel enamgi….läks puhaste akende võrra pisutki helgemaks.

Mustad aknad muudavad mu osaliselt tegutsemisvõimetuks ning lausa rõhuvad mind. Nagu nii palju kergemaks läks. Ma ikka säran nüüd nagu need aknad kohe, st seestpoolt muidugi, väljast olen muidugi hullem tuust.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 25, 2019 toll Uncategorized

 

Kingadest

Daki siin kirjutas oma viimases postituses kingadest, mis pillutavad meid hetkega hetkedesse viis, kümme, viisteist kakskümmend aastat tagasi.

Mul oli paar õhtut tagasi sama tähelend, lugesin Õnnepalu …ja lisaks neile on veel valvavad kehad, kelle on äratanud unenägu või valu või armastus või vanadus. kes ootavad koidikut nagu öövahid, ootavad, et teised kehad ärkaksid, vaimud tuleksid kehadesse tagasi ja elu läheks liikvele, metroo ja esimesed kohvikud tehtaks lahti, tänavapühkijad hakkaksid kraapsima, kaubaauto sõidaks restorani ette ja....

Ning palun väga, mulle meenus keegi, kes tundis kedagi, kes elas kortermajas, kus elas üks paar, naine oli venelanna ja mees minu mäletamist mööda mitte eestlane, aga põhjamaist päritolu. Nad olevat alailma tülitsenud, sedasi emotsionaalselt ja kirglikult. Kui ühel päeval tulnud mees õhtul koju ja leidnud oma asjad ja ka tugitooli maja eest, akende alt. Mees olevat  terve õhtu (kui ma nüüd ei liialda ja mälu alt ei vea, aga nii oleks ju ilus mõelda) rahulikult seal õues, tugitoolis istudes mööda saatnud, nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas: tulla koju ning leida oma asjad ning tugitool maja eest.

Mõtlesin, et kuidas Õnnepalu ja see ammu räägitud lugu omavahel seotud on ja miks too lõik mind just sinna lennutas. Ehk on põhjus Õnnepalu tekstides, milles on alati autentsust ja ehedust, et äkki sellepärast?
Mõlemas on minu jaoks nii palju elu, et see on peaagu käegakatsutav. Ma näen ja kuulen neid.

Jah, ja ka mina olen ka vist elu lõpuni hädas selle tundega, et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu?

Sest sageli kipub see tõesti just nii pidi töötama. Kuigi tõsi, õnneks on ka vastupidiseid hetki, mis korterile ning töökohale üksnes kaalu ja väärtust juurde lisavad.

Ma mõtlen, et ohtlikud meie hilisemale elule ja suhetele ongi vist need kõige ehedamad ja õnnelikumad hetked, mis võivad nii võrgutavalt olemasolevat mürgitada ning millel võrdlusmomendina tegelikult naljalt vastast ju polegi. Ohtlikud just sellest võtmes, et kui iga kell on kuskil võrdluses õhulosse, siis selle valguses võime pahaimamatult olemasolevat pisitasa, aga järjekindlalt lõhkuma hakata.

Seepärast, enne kui muuta, peaks nende õhulossidega vähemalt korra (veel) vastakuti seisma. Vahel harva nad ei valeta, aga suuremalt jaolt siiski.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 24, 2019 toll Uncategorized

 

Eluõied

Kui Giovanni tegi pühapäeva hommikul ettepaneku Suvekuningriiki sõita, mõtlesin esmalt, et oot-oot, ma ei mängi välja, kuna eelmine päev mu elus oli üks tohutu must ja sügav auk, halb enesetunne ja lohutamatult trööstitu maailmapilt.

Õnneks siiski võtsime sõidu ette ja kokkuvõttes kukkus Lotte keeles üks igati vinks-vonks päev välja. Tore, et ta mu ikka püsti ja käima sai ning kaasa vedas.

Põhimõtteliselt oli siis tegemist tavalise hooaja esimese visiidiga Suvekuningriiki, mis hõlbab endast alati esmalt köögi suurpuhastust, põrandete üle käimist, tekkide, patjade, madratsite kloppimist ja muud sarnast talve ruumist välja tuulutamist.

Selle hooaja esimene lõunasöök.

esimesed nuudli

Taas kord avatud uksed-aknad ning piiramatu liikumisvabadus. Ainult mine ja jookse!

suvevabadus

Giovanni telefonis olen meie kokkusaamisest alates Pihlaka Kertu, kuna Druiitide puu-horoskoobi järgi olen pihlaka kuupäevadel sündinud. Nüüd on meil ka Pihlaka-Pääsu, puu-horoskoobi järgi küll paju, aga meil päris pihlakas, mille paar aastat tagasi maja alt päästsime ja häärberi taha meie beebi sünni puhul ümber istutasime. Rõõm tõdeda, et ka see vitsake on talve ja metsloomad kenasti üle elanud, kosunud, suuremaks sirgunud ning õitsele puhkenud.

pihlaka Pääsu

Eesti lipp sai taas lehvima

lipp

Ja päeva lõpetuseks meie väike mossis beebi segamini mu absoluutsete lemmiklillede, kullerkuppudega, autokatusel pahurdamas, et kübaragäng nii vastutustundetult tema elu ja tulevikku lörtsib.
Über äge pilt mu arvates.

eluõied

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 20, 2019 toll Uncategorized

 

Jüri Ratas oleks nagu puuga pähe saanud

Kõigil riigikoguliikmetel on ju ometi ka lähedased: vanemad, õed-vennad, sugulased, lapsed. Kas isegi neile mõeldes pole tõesti mitte kellelgi praegustest valitsuskoalitisoonis olevatest riigikogu liikmetest ei südant, julgust ega vastutustunnet Kaja Kallast toetada, et Mart Helmele umbusaldust avaldada?

Kuhu neil muidu selle praeguse palgaga ühel päeval selle bande eest põgeneda on?

Minu jaoks on praegune olukord lihtsalt nii masendavalt muserdav, et see hakkab mu tervisele. Väga sarnane koduvägivallaga, ainult sellest pole võimalik isegi välja rabeleda. Iga päev uus jubedus

Ma ei saa midagi teha, aga kui ma sellele kübaragängile mõtlen, siis mul tulevad kogu aeg silme ette India ja Tai  jultunud pärdikute hordid, kes su silme all täiesti süüdimatult sigatsevad, ülbitsevad, laamendavad ning hirmutavad.

Palun, lõpetage see õudus, ühel hetkel on seda juba liiga palju!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 18, 2019 toll Uncategorized

 

Hambad ristis päevad

No ma tundsin seda tuttavat tunnet muidugi juba paar nädalat tagasi, aga jee ma siis arsti juurde lähen. Ikka loodan, et ehk läheb kuidagi kergemalt ja ise mööda. Eile tuli kannatuste piir ette ja käisin ära. Käes: põiepõletik. Sain väikesed kollased tabletid peale, aga need pole tänaseks veel pmst üldse aidanud.
Uhh, kaua võib!

Mul veel siin nädala alguses oli plaan, et lähen nädalalõpuks Suvekuningriiki, aga kus sa selle ensetundega sõidad. Hambad ristis siingi kuidagi toimin, mis veel seal.

Lisaks sõitis Giovanni ka esmaspäeval komandeeringusse, õnneks homme viimaks jõuab koju. Esmaspäeval ja kolmapäeval olid mul tööpäevad, siis Hermiine hoidis me beebit. Koju jõuad, siis esikust edasi tuleb mõnda aega karkudega kõndida, aga paari tunniga saab korra majja. Ja esmaspäeval oli Pauliinel minu arvates kõht mu koju jõudes nii tühi, et ta oleks hea meelega minu nahka pistnud. Aga vaatamata suurele Segadusele, sain siiski tööl käidud ja lapsed said hakkama. See on hetkel oluline.

Aga jah, kui tervis korrast ära, siis elul värve ja rõõmu küll pole. Ainult üks lõputu vaev ja olelusvõitlus kõik need päevad õhtuni välja vedada.

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2019 toll Uncategorized

 

Esimene samm on raske like always, aga hiljem on alati tore meenutada ja ilus mälestus

vihm

Kahjuks ladistas sel päeval hommikust õhtuni, nagu oavarrest, välja ei saanudki

Reedel tekkis välkmõte, et viiks siis lapsed, st tüdrukud emadepäeva puhul kodunt välja. Minuga on nii, et sama ekspromt, nagu need mõtted tekivad, enam-vähem samal hetkel ma juba kahetsen. Kõiksugu veekeskused, mängutoad, liumäed, lõbustuspargid ja muu bling-bling ning hüperpallid on mulle kohutav katsumus. Aga kuna mul juba lapsed on ja ma tean, et neile on see oluline, siis aeg-ajalt ma lihtsalt võtan end kokku ja teen selle ära.

Anyway, Rakvere ja Aqua oli sihtmärk. Hotellidest olen tänaseks päevaks välja kasvanud, need on nii ühenäolised/taolised ning igavad, lisaks muule ka kallid. Võtsin vastu otsuse kasutada airbnb abi, esimest korda elus. Ja ei pidanud pettuma. Aga sinna me alles jõuame.

Sõidule eelnev öö ja hommik on need kõige keerulisemad üle elada. Just see algus, kui kogu see raskem osa on veel ees. See on see koht, kus lihtsalt peab olema liikumises ega tohi palju mõelda. Kusjuures, huvitav on see, et kui ses möllus esimene hangumine üle läheb ja ma juba paar liigutust suudan teha, siis puhtalt suurest uudishimust proovin korra ära ka kõikvõimalikud torud, liumäed ning lained. Võib juhtuda, et mõnest satun isegi vaimustusse, aga seda juhtub muidugi üliharva.

Tohutu kergendus ning õnnetunne valdab mind muidugi aga sel hetkel, kui kõik see lõbu on tehtud ning oleme astunud esimesed sammud koduteel. 

See kord valisime ühe majakese linna ääres ja kuna ruumi oli, siis kutsusime tripile kaasa ka Hermiine sõbranna, mis teda muidugi iseäranis rõõmustas. Et kui juba väljasõit lastele, siis täie rauaga.

uks

Vanad uksed, nämmmm

Maja oli täpselt nii armas, kui piltidelt näha oli. Võib-olla isegi nõks ületas ootused. Kõige õigem oleks vist öelda segu vanast ja uuest. Elamises polnud tehtud euroremonti, kõik oli käepäraste vahenditega korda tehtud, aga seda väga hea maitse ja stiilitunnetusega. Kena tervik. Kuidas mulle sobib selline mitte üle steriliseeritud ja korrastatud isikupärane elamine ning aed.
Lakooline, näpuotsaga, aga ärmiselt hubane ning kodune. Täpselt nii palju, kui vaja. Ja puhas, väga puhas, mis on samuti ülioluline.

pesa

Nagu kodus

Ja kui Pauliinekene on vist enam minuga ühte masti, kes armastab juba sissekäidud radu ja kohti ning ütleb mujal olles alati vähemalt korra päeva/õhtu jooksul, et tahab oma koju, siis Hermiineke seevastu teatas enam-vähem kohe, et tema tahaks sinna elama jääda, ostame aga maja ära. Suurtele plikadele hirmsamal kombel see elamine ja väljasõit meeldis.

tugitoolis

Toas oli ahi ja

Mind ennast löövad jalust alati aga pisidetailid ning läbimõeldus/tunnetus. Nt riiulil olevate raamatute, ajakirjade ja mänguasjade valik, rahvusmustrilises rüüs kommid aknalaual, teravad ja kvaliteetsed kööginoad, väiksed kahvlid, öko nõudepesuvahend, põnev esmaabikarbi sisu jm selline.

köök

köögis puupliit, mis jäid sel korral kahjuks kasutamata

Kui kv portaali külastades saad võõrastes kodudes kolistada virtuaalselt, siis airbnb annab võimaluse pilti sisse astuda, mis on hästi vahva. Tunda ennast kodunt eemal täpselt nagu kodus. Valmistada pliidi peal toitu, süüa köögilaua taga, juua hommiku kohvi õues trepi peal, istuda õhtul tugitoolis ja lugeda ajakirja, vedeleda hommikul diivanil ja vaadata emadepäeva saadet.

trepp

Pitskardinad, tõenäoliselt taaskasutus, nummi

esik

Laiad aknalauad, lihtsalt jumalik

Tore kogemus. Vaevalt, et ma peale seda enam vabatahtlikult hotelli kasuks otsustan.

Ah jaa, kohvikus käisime laste nõudmisel ikka õhtul samuti ära. Mul on jäänud mulje, et kohvikute poolest Rakvere just ei hiilga, aga seda kohvikut julgen soovitada küll. Sõbralik ja meeldiv teenindus ning maitsev toit ja kook. Ainult aknast avanev vaade on kohviku tarvis mannetu ja kesine.

kohvik

Vat, selline promo postitus täna tuligi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 14, 2019 toll Uncategorized

 

2/5

kaks viiendikku

Emadepäevast

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 12, 2019 toll Uncategorized

 

Koosoleku ja koosoleku vahel

Jooksin kiiruga Solarise keskuse Reval Cafe müüginurgast läbi, ostsin lennult kõrrejoogi, Aleksandrikooki ja tuunikala wrapi ega saanud seejuures lõpuni aru, kas …eeee, see inimene, kes mind teenindas, oli mees- või naissoost.
Kummaliselt ebamäärane, imelik ja hullumeelne tunne jäi endale sisse.

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 10, 2019 toll Uncategorized