RSS

The Modern Life Affair

16 apr.

maxresdefault

Ja kõnnivadki kõvakübarad tänaval vastu. Pean tunnistama, et veidi õõvastav, meenutavad kloune. Ja klounid teadagi on filmides sageli emotsioonitud ning külmalt irvitavad psühhopaadid.

Aga tööl seevastu on….põnev. Mitte isegi suured inimesed, aga see, et saad teha midagi mõtestatut, seejuures süveneda, pusida, kusjuures keegi ei saja oma saja pisikese soovi ja emotsiooniga sulle pidevalt vahele. Kosutav. Käin kohe õhinaga, isegi lõunale minna suurt ei raatsi. Mõnus on, saate aru?

Uus, väga uus. Palju muutusi ja muudatusi, nii seest kui väljast, uusi tööülesandeid, teemasid, millega varem pole põhjalikult kokku puutunud. Mitmed uued popid rakendused, süsteemid. Mul on nüüd isegi Skype (nõudmisel), ahaaa, mis te selle peale kostate?
Pidevalt tuleb ülesandeid, millest kohe nagu hästi aru ei saagi, mida mult täpselt tahetakse, kuidas tahetakse. Midagi nagu aimad, kust ja kuidas võiks proovida, läheneda. Aga päris kindel sugugi pole, kas nii ikka saab, on see õige tee, mõte. Lööd lahti, hakkad puurima, siis hakkab vaikselt valgemaks minema. Kuidas saaks ehk paremini, kiiremini. Aga see on huvitav, selline parajalt mõõdukas väljakutse. Vahel võtab veidi kõhu valutama ka, see pidev valvelolek ja närv, aga omamoodi see ka toidab, seda magusamalt, kui välja ujun. Ja õhtuks olen muidugi surmväsinud, nagu pehmeks tambitud liha, kui kulinaarselt väljenduda. Samas ootan juba oma uut tööpäeva.
Olen nüüd tööülesannetelt märksa sügavamalt ninapidi programmihalduses sees, kui varasemalt. Hakkan päev-päevalt enam hoomama tervikut ja see on kuidagi …..äge.

Ning mis peamine, ma tahan ja mulle meeldib tööl käia. Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, et olen ääretult tänulik, et mul see võimalus on, aga igaks juhuks kordan selle veel kord üle. Arvatavasti minust palju lojaalsemt töötajat hetkel maamunal ei leidu.

Ja kui Konn siin ilkus mu turvahiire kallal, siis ma kommenteerin seda teemat nii, et kogu selle kupatuse juures on äärmiselt tervitatav, et vähemalt hiir juhtmega arvuti küljes kinni on. Üks vana ja hea tuttav väike saurus mul pihus, millest kõvasti kinni hoida, kui ebakindlus aeg-ajalt hinge pugema kipub, kas oskan või ei oska? Saan hakkama või pean alla vanduma?
Kes ei tea, siis kolm aastat tööelu ja ühiskonda distantsilt vaadata on piisavalt pikk aeg, et endas märkimisväärselt kahtlema hakata. Vähemalt mõne jaoks.

Ega see lihtne ole, kui elu ühtäkki nii mooduks ära kisub ja pooled su kolleegid oma vanuse poolest juba su lapseks sobiksid.

Vat nii.

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 16, 2019 in Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: