RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2019

Eile

Näe, Pääsu, emme ostis endale täna uued kõrvarõngad, kekutasin töölt koju jõudes Pauliine ees ning raputasin ta nina all oma kõrvas olevaid roosasid ehteid. Mille peale Pääsu rõõmsalt magamistuppa tõttas, mulle mu ehtekarbist paar paari juba olemasolevaid kõrvakaid tõi ning küsis, aga miks sa neid ei pannud. Igati loogiline küsimus temalt muidugi.
Sest tegelikult meeldivad need vanad mulle endiselt, kohe väga*. Aga kuna olen nüüd paar kuud taas tööl käinud, siis korraga tundsin, et pean endale ka midagi ostma. Need pole mitte lihtsalt kõrvarõngad (veel vähem on nad muidugi rõngad), vaid pigem nagu sõnum, kui need liigutades mu kõvas mänglevalt kelgivad: ta on tagasi tööl, ta on tagasi tööl!
Aga on vist palju tahta, et Pauliine nii peent mängu veel mõistaks.

Õhtul lugesin Pariisi ja naersin üht lõigukest lugedes kõva häälega. Naersin ja ei suutnud ise ka uskuda, sest see on küll midagi, mida ma Õnnepalut lugedes ei osanuks kohe kuidagi oodata: Võiksin kodus avada sülvoteraapiakeskuse. Olekski töö! Veel parem oleks aga minna tööle kuhugi juba avatud sülvoteraapiakeskusesse. Jalutajaks. Kes jalutab inimesi. Töö oleks mõistagi raske, aga milline pole? 

Nutma ajas ka. Aga mitte Õnnepalu, vaid see Kuusiku lugu. Sees hakkas keerama, Hermiine isa ja kogu see paine ja pinge tuli nagu laksust üles. Tõdesin ühtäkki, et ta polegi mulle juba päris mõnda aega millegagi seoses kordagi meenunud. Mis iseenessest jällegi meeldivalt üllatas ja rõõmu tegi.

——————-

*vähemalt viimased viisteist aastat ei ostagi ma endale enam asju, mis mulle ka kümme ja kakskümmend aastat hiljem ei meeldiks

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 30, 2019 toll Uncategorized

 

Hommik

Jah, midagi pole teha, aga nii hea, ei, hea pole see sõna, nii palju kergem on uks hommikul enda selja taga kinni panna ja tööle tulla.

Lõpetasin viis kuud kestnud väikeste valgete pillidega, alguses ei saanud nagu arugi, kui siis korraga kallas nagu paisu tagant üle juba unustatud teravate tunnetega. Täitsa uskumatu ikka, kuidas juba viie kuuga jõuad harjuda oma sootu ja millise siis?….sellise puupaku olekuga. Suitsetajad ikka räägivad, et kui nad tossamisega lõpparve teevad, siis umbes nädala pärast hakkavad nad tundma lõhnu, appppiiii, ma tunnen lõhnu, hüüatavad nad siis ikka ja jälle eufooriliselt. Ma arvan, et ma ehk tean, millest nad räägivad. Taas kord pillutavad emotsioonid, lõhnad, värvid ja pisitasa vereringesse imbuv elu mind üles ja alla. Võimalik, et ühel hetkel ei tule ma sellise tundlikkusega taas kord toime, aga samas on ka nii hea hommikus üle pika aja säärast ilu ja usku näha.

Ei ole kuskil musta ilma valgeta, ei ole. Parim lahendus on ennast lihtsalt tundma õppida ja ära leppida.

Ja kuigi on endiselt kohti ja küsimusi, millele ma vastusi ei tea, st mis vastuseid, mul on vaja lahendusi, kuidas neid leebemalt ja ennastsäästvamalt üle elada, siis loodetavasti teeb töölkäimine nüüd vähemalt osaliseltki väikeste valgete pillide töö ning on mulle mõnda aega korrigeeriva ja trimmiva korseti eest.
Seni on see igal juhul nii olnud. Lisaks toetab mind nüüd psühholoog.

Hommik oli täna mõnusalt värske ja imeline, ainult tennade ja nahkjopi jaoks tuli valida päikselisemaid tänavaid ja pooli.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 29, 2019 toll Uncategorized

 

Kuidas ma korralikkuse pildile ei mahu

58686676_2350176928382883_7650839919715155968_o

Ma olen päris palju kuulnud erinevatelt inimestel sarnast mõtteavaldust, et eks need poisid sul sellepärast nii tublid ongi, et neil nii korralik isa on. Küll veidi erinevas kastmes, aga sisu on jäänud samaks.

Huvitav, olen sellele viimasel ajal üksjagu mõelnud, millest see tuleb? Ma olen olnud kõigi lastega pmst kolm aastat kodune, samal ajal, kui nende isad tööl käivad. Sealt edasi, tööle minnes, ikka õhtuti koju läinud ning koos mehega lapsi kantseldanud ja kodutöid  ning -tegemisi jaganud (va muidugi Hermiine ja tema “isa”, kes elas siiras usus, et “kui naisele maja osta”, siis see ongi märk armastusest, millest peab jaguma terveks eluks).

Sellega seoses on mulle hakanud tunduma, et kui sul pole naisena ette näidata karjääri ja arvestatavat? sissetulekut, kui sul on enam kui paar last ning oled meest ja kodu vahetanud vähemalt korra, siis pole sa kuigi tõsiseltvõetav. Ning kui su lapsed juhtuvadki seejuures olema/üles kasvama korralikud,  siis paistab see ilmselgelt olema kellegi teise kasvatus või teene.

Sest sina pole ju ühtegi oma last ise kasvatanud, nagu mu emagi on mulle mitmel korral lajatanud.

Ma valetaks, kui ma ütleks, et see mind pehmelt öeldes ei riiva.

p.s mis muidugi ei tähenda, et tahtnuks siinkohal kuidagi Exlife osa ja rolli poiste tubliks kasvamisel vähendada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 27, 2019 toll Uncategorized

 

Ahjusoojalt

Esimesest stuudiost.

Tuleb tunnistada, et Tanel Kiik on muide kohe väga. Meeldiv ja sümpaatne noor mees.
Asjalik. Rahulik. Tasakaalukas. Tagasihoidlik. Loomulik. Mehelik. Karismaatiline.
Teda kuulates ja vaadates tajud hästi selgelt, kui edevad ja naeruväärselt tähtsad on paljud meie meespoliitikud.

Mulle tundus, et Annale ka mõjus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 25, 2019 toll Uncategorized

 
Video

Maailmast lõigatud nädalalõpp

aken

Käisime pühade ajal Hiius. Kui kõrvale jätta kõik tagaplaanil podisevad pinged ja intriigid, siis on see maailma parim koht maailmast välja astumiseks. Nii ehe, et võtab kohati hingetuks. Teinekord jällegi nii ilus, et ei mahu korraga sisse ära, peas hakkab kohisema, nagu minestama hakkaks.

Sotsiaalmeedias nägin sel nädalavahetusel pilte, üks poseeris sätendavas Dubais, teine viibis Türgis, kolmas istus Kreekas purskkaevu äärel ja jõi kohvi, keegi jällegi sulistas lastega Malta sisebasseinis. Ning ühtäkki tabasin end mõttelt, et jumal tänatud, et ma seal ei pea seal olema.
Täitsa erakordselt kerge ja vabastav tunne.

Unest ja vaikusest seal riigis olen juba korduvalt rääkinud. Kui sinna valemisse lisada nüüd veel ka laiem ja lihtsalt sõnatukstegevalt mugav netiavarustest ostetud kasutatud voodi, mis me sinna kolisime, siis laupäeval, kui ma Pauliinega lõunaunest tõusin, tundsin end üle viie aasta varbaotsteni väljapuhanuna. Jaaaa, ma mäletan veel küll seda tunnet, sest võin neid kordi oma elus lausa näppude peal üles lugeda. Nagu lotovõit või midagi sarnast, lausa ulmeliselt mõnus enesetunne.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle on elu igal juhul selgeks teinud, et teatavast ussitamisest ja urgitsemisest ei pääse täielikult mitte kuskil, ei tööl, suguvõsas ega sõprade ringis.  Eranditega siis. Alalhoiuinstinktist lähtuvalt peaks sellega lihtsalt leppima ja kohanema. Vähemalt teatud piirini, mis on paratamatu.

Ning nautima sellevõrra täiel rinnal hetki, millal on hea ja ilus.
Olla ja elada.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 23, 2019 toll Uncategorized

 

The Modern Life Affair

maxresdefault

Ja kõnnivadki kõvakübarad tänaval vastu. Pean tunnistama, et veidi õõvastav, meenutavad kloune. Ja klounid teadagi on filmides sageli emotsioonitud ning külmalt irvitavad psühhopaadid.

Aga tööl seevastu on….põnev. Mitte isegi suured inimesed, aga see, et saad teha midagi mõtestatut, seejuures süveneda, pusida, kusjuures keegi ei saja oma saja pisikese soovi ja emotsiooniga sulle pidevalt vahele. Kosutav. Käin kohe õhinaga, isegi lõunale minna suurt ei raatsi. Mõnus on, saate aru?

Uus, väga uus. Palju muutusi ja muudatusi, nii seest kui väljast, uusi tööülesandeid, teemasid, millega varem pole põhjalikult kokku puutunud. Mitmed uued popid rakendused, süsteemid. Mul on nüüd isegi Skype (nõudmisel), ahaaa, mis te selle peale kostate?
Pidevalt tuleb ülesandeid, millest kohe nagu hästi aru ei saagi, mida mult täpselt tahetakse, kuidas tahetakse. Midagi nagu aimad, kust ja kuidas võiks proovida, läheneda. Aga päris kindel sugugi pole, kas nii ikka saab, on see õige tee, mõte. Lööd lahti, hakkad puurima, siis hakkab vaikselt valgemaks minema. Kuidas saaks ehk paremini, kiiremini. Aga see on huvitav, selline parajalt mõõdukas väljakutse. Vahel võtab veidi kõhu valutama ka, see pidev valvelolek ja närv, aga omamoodi see ka toidab, seda magusamalt, kui välja ujun. Ja õhtuks olen muidugi surmväsinud, nagu pehmeks tambitud liha, kui kulinaarselt väljenduda. Samas ootan juba oma uut tööpäeva.
Olen nüüd tööülesannetelt märksa sügavamalt ninapidi programmihalduses sees, kui varasemalt. Hakkan päev-päevalt enam hoomama tervikut ja see on kuidagi …..äge.

Ning mis peamine, ma tahan ja mulle meeldib tööl käia. Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, et olen ääretult tänulik, et mul see võimalus on, aga igaks juhuks kordan selle veel kord üle. Arvatavasti minust palju lojaalsemt töötajat hetkel maamunal ei leidu.

Ja kui Konn siin ilkus mu turvahiire kallal, siis ma kommenteerin seda teemat nii, et kogu selle kupatuse juures on äärmiselt tervitatav, et vähemalt hiir juhtmega arvuti küljes kinni on. Üks vana ja hea tuttav väike saurus mul pihus, millest kõvasti kinni hoida, kui ebakindlus aeg-ajalt hinge pugema kipub, kas oskan või ei oska? Saan hakkama või pean alla vanduma?
Kes ei tea, siis kolm aastat tööelu ja ühiskonda distantsilt vaadata on piisavalt pikk aeg, et endas märkimisväärselt kahtlema hakata. Vähemalt mõne jaoks.

Ega see lihtne ole, kui elu ühtäkki nii mooduks ära kisub ja pooled su kolleegid oma vanuse poolest juba su lapseks sobiksid.

Vat nii.

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 16, 2019 toll Uncategorized

 

Kaitstud: Ööpäeva küsimus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

 
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Kirjutas &emdash; aprill 14, 2019 toll Uncategorized

 

Ja sellised on mu kodupäevad

 

kahe peaga lohe

Tulin psühholoogi juurest, Hermiine pani Pauliinet magama.
Sukapükste jutust tulenevalt hakkasin eile mõtlema, et kauaks koju jäämine ei pruugi tulla sugugi odavam. Kolme aastaga hakkan näljast seest kõmisema, aga hea asi on selle juures teadmine, et see oli juba ette teada.

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 11, 2019 toll Uncategorized

 

Täitsa kontorielu(s)

 

kontorieluMinu isiklikku kulueelarve kasti on taas kord koha sisse võtnud rida: sukad. Sel kuul on seal taga kirjas juba 7.30 eur. Šokolaad on siin kohapeal muidugi ka kallim ja kuigi ma olen kodusesse köögikappi kaasa võtmiseks varunud juba üksjagu magusat, siis unustan sealt loomulikult hommikuti midagi kotti visata.

Suveplikale meeldib siinne masinakakao, jälle eurts. Pääsu poole siiani õnneks veel jalga ukse vahele saanud.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 10, 2019 toll Uncategorized