RSS

Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2019

Muutuste keerises. Ehk kiire koduste sündmuste kokkuvõte, sõnas ja pildis.

Pääsu hakkas esmaspäevast lasteaias käima. Minu närvisüsteem on selle koha pealt rikutud (seda enam peale Ruudit ja Suveplikat), õnneks on Giovanni, kes selle nädalase harjutamise löögi enda peale võttis. Hommikul kella üheksast lähevad ja kaheteist paiku tulevad koju tagasi.
Õnneks tundub siiani, et Pääsuga ehk läheb kergemalt. Vähemalt seni on läinud kenasti, pole olnud suuremat tagasilööki. Jumalukene, kuidas ma pabistasin, et äkki tuleb veel kord samasugune sõda ja nutt ning aastaid vastupunnimist üle elada, nagu kahe eelmise lapsega. Suurte poistega läks lihtsalt, aga nemad läksid ka kahekesi koos.

Mina teen hetkel kodus poole kohaga tööd. Kõige raskem oligi esimest korda laua taha istuda ja uuesti ots lahti teha. Nagu kännu taga kinni. Aga nüüd läheb juba päris ludinal, kohati on kohe päris mõnus.

Troonipärija ja Advokaadiplika on tublikesed ja toimekad ning saavad oma beebiga kenasti toime. Armas on vaadata.

Lapsel on nüüd ka nimi ja nägin, et Exlife on beebi juba ka Geni ajalooraamatusse kirja pannud. Advokaadiplika sai ka selle sündmuse läbi ametlikult pildile, vaat siis:)

Ruudi lõikas juuksed maha, lõpuks! Mina olen paduõnnelik, sest pikkade juustega mehed pole minu teetassike. Mitte et ma seepärast Ruudile veel juuste osas oleks pinda käinud, aga tõsiselt hea meel on küll, et ta viimaks sellise otsuse tegi.

Suveplikaga seevastu käisime eile juuksuris ning lubasin tal salgu roosaks värvida. Mina pole samuti see ema, kes oleks värvitud juuste, tagasihoidlike kõrvarõngaste ega isegi küünelaki vastane, küll aga täiesti nüll tolerantsiga kõiksugu kunst´i, väljakutsuva riietuse ning meikimise osas.

Ise käisin ka juuksuris, lasin otsi lõigata, sest ilmselt tuleb mul ühel päeval ikkagi ka mõneks ajaks kontorisse jõuda. See saab olema minu jaoks ilmselt veel kõige keerulisem.

Eile küsisin Tudengilt, kas ta Soomes e-hääletamisel ikka jõudis valida, õnneks jah. Tuleb välja, et valisime Ruudi ja Tudengiga kõik erinevaid parteisid, päris põnev, kellele Troonipärija hääle annab. Giovanni on selles küsimuses minuga väga kidakeelne. Aga kui ei taha öelda, siis ei taha, ega ma peale ka käi.

Mis veel? Sünnipäeva tort tuli sel aastal igati vinks-vonks välja. Pealt vaadates jäin koguni 101% rahule ja hiljem selgus, et ka sisemine ilu oli kiita. Nipet-näpet võib järgmisel korral täiendada, aga üldiselt igati maitsev ja esinduslik.

Külm lõhetort läks samuti täiesti kümnesse. Läheb ka tulevikus kindlasti kordamisele.

Üleeile tegin iseendal kevadise rehvivahetuse ka ära.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 28, 2019 toll Uncategorized

 

Nummid kuubis

Eile Tudengiga muljetasime, et mõlemad arvasime, et beebi on beebi on beebi. Täpselt hetkeni, kuni esimest korda Troonipärija beebit nägid ja käte värinal süllegi said. Siis teadsid ja tundsid hoobilt, et ei-ei-ei, veri on ikkagi palju-palju paksem, kui vesi, Täitsa teine tunne, beebi küll, aga võrreldamatult beebim!

Eesti Vabariik jätkub!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 25, 2019 toll Uncategorized

 

E-Eesti

Osalesin E-valimistel. Täitsin digiloos tervisetõendi, et taotledan e-teeninduses uut juhiluba. Täitsin Geenidoonori poolt palutud terviseuuringu testi. Digiallkirjastasin lapsehooldupuhkuse lõpetamise avalduse. Tegin haridusteema haldamise süsteemis Arno lasteaia poolt palutud muudatused. Maksin Maksu- ja Tolliametile maamaksu, Ruudi koolile suusarahad ja majaühistule kommunaalid.

Kokku nii umbkaudu pool tundi.
Hästi elame, ütlen ma.
Ehk, hakkame sättima!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 22, 2019 toll Uncategorized

 

Kellele me õpime?

Eile oli Päevalehes huvitav juhtkiri. Või mis huvitav, tegelikult ma ei teagi, kuidas seesuguseid nimetada. Ehk see on see, et oot-oot, midagi siin nagu hästi ei klapi. Aga kohe täpselt aru ei saagi, mis täpselt, vajab aega settida.
Teate seda tunnet?

Kõigepealt käis SDE ja Vakra materdamine, üht- ja teistpidi. kuidas nad ikka niiiiii rumalad on, et keegi suhtekorralduse klassikat ei mõista. nän-nän-nää….
Ja siis lõpus tuleb lause: küll aga tahaks kuulda ühist hukkamõistu. Inimesed, kes oma kraadide nimel vett ja vilet näinud, vääriksid vähemalt sedagi austust.

Mul tulid kohe kooliajast meelde kaht sorti oivikud. Ühed, kes kuidagi ei tahtnud oma tehtud kodust tööd mahakirjutamiseks anda ja siis teised (nohikud), kes andsid alati nägusid tegemata kõigile, kes palusid.

Ma olen ka vett ja vilet näinud, aga ei tunne küll, et Vakra lugu kuidagi minu au ja väärikust riivaks. Samuti ei tunne ma end seepärast kuidagi ei parema ega halvemana.
Õppimine on minu arvates lihtsalt nii selline oks-millel-ise-istud tegevus, et täiskasvanu, või vähemalt kõrghariduse tasemel, ei peaks selle mõistmiseks küll avalikku poomist korraldama.

Ma mõtlen, et kõik, kes seda soovivad, võiks korra peeglisse vaada, milleks neil seda õigupoolest vaja on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 19, 2019 toll Uncategorized

 

Unest ja nägudest

Ärkasin täna hommikul unest, mille reklaamis näidati suures plaanis naisterahva kätt, mille ühes sõrmes oli minu abielusõrmus. Juurde kõlas lause, täis rahu ja veendumust: kihlasõrmus ei päästa teid nakkushaiguste käest!

Olin taas kord rabatud, miks ja kuidas selline reklaamiguru minus ainult unenägudes välja lööb?

Mõned hommikud tagasi ärkasin aga ehmatusega, sest kõrvalt toast astus välja tiiger, kellele Pääsu oma naiivsuses ning rikkumatuses rõõmsalt vastu tõttas, tahtes tiigrit paitada, nagu ta alati koeri paitab, aga tiiger hammustas tal käe otsast. Ja ma teadsin, et kohe ka midagi muud, selle kaitseks ma õigupoolest ju silmad plaksust lahti lõingi.
Ilmselge muinasjuttude üledoos, Rajah ja Diego ja teised sellised armsad tegelased.

Muidu ainult magaks ja magaks ja magaks. Alates väikeste valgete pillide võtmisest ärkan igal hommikul täiesti otsatu tänutundega, et saan magada. Apppppiiiii, kui hea see on! Uinun nüüd õhtuti enamasti kümne minutiga ega ärka öö jooksul kümme korda. Ja kui ärkangi, siis enne uuesti uinumist ei pea enam paar tundi küljelt küljele visklema.
Mõistan nüüd, et ma isegi enam ei mäletanud, mida tähendab magamine, hea ning sügav uni. Arvasin ennast ka magavat, lihtsalt natuke kehvemini
Uhhhh.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 18, 2019 toll Uncategorized

 

Mõttekoda S&G

Lugesin siin Konna geniaalsest turunduslikust mõttest (Lendav Konn, 2019, Lust ja Lõbu). Sellega meenus, et me paar õhtut tagasi pidasime Giovanniga kodus samuti maha produktiivsed mõttetalgud, mille tulemulsel sai välja filtreeritud uus ja praktiline lah(end)us. Nimelt, Eestis võiks keegi toota riideid: kampsuneid, jopesid, mantleid, pusasid, kus ärakäiva kapuutsi saaks asendada kiivriga. Juhuks, kui talvel on liiga palju lund ning Tallinna linn ja laisad majaühistud ei tule katustel oleva lume ja purikatega toime.
Ohtlikes piirkondades hea vajadusel pähe tõmmata ja probleem kõigi osapoolte jaoks turvaliselt lahendatud. 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 14, 2019 toll Uncategorized

 

Uka-uka, kõik on priid!

Vestlesin siin mõni aeg tagasi messengeris oma isa noorema õega, kes ütles muuhulgas, et olen kuskilt lugenud või kuulnud,et kui suguvõsas on korraga 5 põlve, siis kustuvad suguvõsas kõik endised patud.

Täna siis lunastas Troonipärija meid kõiki pattudest. Ühtlasi ronisime vanemlikul karjääriredelil kõik astme võrra kõrgemale.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 12, 2019 toll Uncategorized

 

Kuninga uued rõivad

Oh-oh-oh-oooo…
Vaatan ja imestan, pole võimalik.
Ja bojaar ongi sündinud.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 5, 2019 toll Uncategorized

 

Ütle, milline on su raamaturiiul…….ja küll ma siis juba tean…

Meie raamaturiiul, ootab riiuleid

Pääsu raamaturiiul(id)

Suveplika raamaturiiul

Viimase kuu jooksul oleme sukeldunud Pääsuga ülepeakaela muinasjuttude maailma. Lasen nagu orav rattas Bremeni linna moosekantide, Lumeeide, Lumivalgekese, Hundi ja seitsme kitsetalle, Okasroosikese, Punamütsikese, Hansu ja Grete ning Merineitsi vahet. 

Mis on kabjaga, mis on poodnik, mis on pagar, mis on halastamatu,mis on mölder, mis on uppus, mis on ubin, mis on ei mallanud, mis on meelemärkus, mis on riivi ette, mis on värten, mis on prantsatas, mis on heitis hinge….
Mis on, mis on…….????

Ühes raamatus tuleb karpi panna Lumivalgekese süda, teises maks.
Teises raamatus upub hunt kaevu, kolmandas raamatus jõkke.
Kolmandas raamatus peidab kitsetall end teki alla, neljandas raamatus kardina taha.
Neljandas raamatus täidavad kitsetalle hundi kõhu kividega,viiendas topivad hundi kõhu kive täis.
Viiendas raamatus on Lumeeidel hirmuäratavad hambad, kuuendas pole neist juttugi.
Kuuendas raamatus läheb hunt magama aasale, maja ette, seitsmendas raamatus lähedalasuvasse metsa, puu alla.

Pääsu kuulab hoolega ja on segaduses, minul on keeruline selgitada, miks ühes on nii ja teises naa. Ja multifilmis võib veel olla täitsa nii-ja-naa.

Pääsu on jõudnud selleni, et absoluutselt iga sellise koha peal ta täiendab vahele, aga ühes teises raamatus…...

Mina olen jõudnud selleni, et vähemalt klassikalised muinasjutud peaks olema patenteeritud ses mõttes, et nad peaks olema igas raamatus sõna-sõnalt samas sõnastuses, isegi pisikesed detaili erinevused tekitavad lastes ainult.mõttetut arusaamatust.

Täiskasvanud topivad koerad riidesse, sest arvavad et neil on külm ning võtavad neid tööle kaasa, sest kodus tunneb loom end nii üksikuna. Sama teeme lastega, kanname oma tunded ja emotsioonid neile üle, tegutseme ja arvame endist lähtuvalt. Sest sama lugu aina samas sõnastues lihtsalt peab ju olema igav, eks? Ja siis hakkame vaheldust pakkuma.

Huh.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 4, 2019 toll Uncategorized

 

Üksinda kodus, ok, Ruudi on ka, aga magab ja see ei loe.

On kummaline tunne, kui ma vahetult enne Giovanni ärasõitu just rääkisin talle, et kui nüüd niimoodi terve mõistusega vaadata, siis on ikka tegelikult äärmiselt totter, et raistakse aastaid sellisele asjale nagu Brexit. Siis nüüd, paar nädalat hiljem Kivirähk kirjutab tänases LP-s täpselt sama, isegi sõna raiskama langeb meil kokku:)  
Aga jah, ma mõtlen, et peab ka olema aega, mida raisata, see tähendab vist, et elatakse juba liiga hästi.

Agr Margus Tabori persoonilugu samas lehes oli nii soe ja armas, et ammu pole sellist lugenud, väheks jäi.Teiste hulgas oli küsimus, et millisena mäletad lapsepõlvest mõnda päris hetke, kõige heledamat? Mul on ka selline hetk, huvitav kas kõigil? Tegelikult puudub mul igasugune teadmine, kui vana ma täpselt olin, aga pakun, et ehk selline 4-5-aastane, kes teab. Olin vannis, mängisin, hästi soe ja valge oli. Ühel hetkel astus vannituppa ema, pesi mind, mähkis seejärel mu suurde vannilinasse ja võttis sülle. Lükkas siis vannitoa ukse hooga lahti, ma ei näinud, aga tean kindlalt, et õues pidi olema pime, kõõgis mängis raadio, sealt tuli Alice laul ja kogu õhtu ja elamine lõhnas pannkookide järele. Õhk oli kodususest, hubasusest ja kindlustundest paks, nii kindel, et täna julgeks väita, et sellel püsiks terve maailm.
Alice laul sümboliseerib mulle turvatunnet tänaseni, iga kord, kui seda kuskilt kõlamas kuulen, fikseerib kõrv selle koheselt ning mind valdab seletamatult hea ja helge tunne.
Samas ei saa ma aga kahjuks lõpetada seda nii ilusti nagu Margus Tabor, et see võtab kokku minu lapsepõlve. 

Küll aga riivab minu  üleliigset õiglustunnet järjekordselt fakt, et mu laupäevaõhtune Õnne tänav lükatakse alati nagu muuseas tee pealt eest, kui mingi Eesti laul, või nii suvatseb vahele tulla. Õelge mulle, kes võtab õiguse teada, et neil pajatsitel (sõna pätsatud Tabori artiklist) on meile midagi rohkemat anda, kui Õnne elanikel?
Ehk näpates Indigoaalase sõnastuse, siis kak(a) raz on see näitlik suhtumine, et vanemad inimesed üle 50 aasta on surmaeelikud ja mõttetu sihtgrupp. Või nagu eestiaegne hoone, mis lammutatakse, et ehitada asemele neli kortermaja.
Jaa, trambime jalgupidi turumajanduses, see ei peaks ju üllatama, aga ikkagi viskab vahel see rahamaitse üles.

Aga see eelmine postitus oli muidugi liialdus, ma valin ikkagi Isamaad. Ainuüksi sellepärast, et selle taga on aastaid seisnud Mart Laar. Ja kui on olemas isamaa, siis on see minu jaoks läbi aegade just Mart Laar.
Ainult nüüd ma tean tänu Hääleandjale lisaks ka mulle sobivaimat nime. Tänud Ritsik, Kaarist on siiski kasu!

Vat nii. Ma olen praegu muide üksi kodus. Nii hea, et pea käib ringi:)

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 2, 2019 toll Uncategorized