RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2019

Tagasi Maale

Pääsu ei taha viimasel ajal enam pildile jääda, seevastu Suveplika on nõus seda tegema meie kõigi eest.

Aga, Giovanni jõudis koju, see tähendab, et  tuleb taas normaalseteks ja korralikuks hakata. Me ikka lastega panime südamest need 9 päeva hiiri. Seda enam, et Suveplika oli samuti kodune, võis vabalt elada peaaegu paralleel universumis.

Aga nüüd siis Giovanni ja Suveplikal uuesti kool ja järgmise nädala eamaspäeval kohtun ka lasteaia juhatajaga, vormistame ja siis tulebki meil hakata Pääsut lasteaiaga harjutama. Appi, ega ma seda veel ette ei kujuta. Minu laisad ärkamised ja hommikud Pääsu kaisus, mis neist nüüd saab? Ühest küljest olen tühi, mis tühi, teisest küljest kohe mitte kuidagi ei taha sinna tormlemisse tagasi tormata.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 31, 2019 toll Uncategorized

 

Õhust ja kindlustundest

Täna oli päeval aken lahti ja tuba külmaks ei läinudki, õuest tulnud õhk oli soe ja pehme. Väljas oli järsku täitsa teine valgus ja lõhn, linnud laulsid kogu hingest, auto sulas käes, jaa, kevad on varba ukse vahele saanud.

Kodus on rahulik ja stabiilne. Moodsalt öeldes, kontrolli all. Giovanni äraoldud päevad on see kord lausa mööda lennanud.
Suveplika jäi nädalavahetusel nohusse, kerge kurguvalu. Alguses ikka moe pärast tegin paar märkust, et ära päris ninapidi Pääsu juures ole, kuigi teadsin, et täitsa mõttetud märkused. Eilsest oligi Pääsu samuti nohus, nüüd on vähemalt hea rahulik, võib neid südamerahuga kokku lasta.
Mina ise vitsutan vaheldumisi küüslauku, mett ja kurku taruvaiku, tavaliselt ma neist laste tatitõbedest ikka pääsen, aga alati ei või teada. samas, ega ma neid seepärast vähem kallista ka, Pääsu on öösiti ikka kaisus, et läheb nagu  läheb.

Hundi postitus muidugi kõnetas ja Emmeliina kommentaar, arvan, et kui suhtumine rahasse st. selle läbi saavutatud vajadustesse oleks kõigil selline “et hing sees püsiks”, siis ei töötaks noored pered ennast katki. Ja vanavanemad ei rügaks pensionieas juurde teenida, vaid eksisteeriksid. 

Just selle nurga alt, et lugesin eelmisest Ekspressist Neivelti intervjuud, kus ta vastab ühele küsimusele järgmiselt, et ega me muud teha ei saa, kui anda inimestele rohkem kindlustunnet tuleviku suhtes, siis on ka rohkem lapsi.

Jäin mõtlema, et kindlustunne on tegelikult väga suhteline mõiste, et päris huvitav, mida see tema nägemuses võiks tähendada. Pühapäeval sain Anu saatest pmst vastuse, et oleneb ikka pere suurususest ja laste arvust ja nii ja naa, aga suures plaanis võiks see tähendada, et vähemalt nii 2000 eur täiskasvanu/lapsevanema kohta.

Aa, umbes midagi sellist ma kahtlustasingi, ma nüüd ei mõtle otseselt seda numbrit, mis ta välja käis, aga pigem suhtumist, et laste saades mitte ühestki hüvest ei peaks loobuma ega elustandardites tagasi andma. Kas see ikka peaks eesmärk olema?
Mina isiklikult näiteks kahtlustan, et sellist kindlustunnet propageerides kahaneb sündivus hoopis veelgi.

Meie Giovanniga saame igal juhul hetkel veidi enam kui 2000 kahepeale kokku. Vahel ikka mõtlen, et kui mul oleks suurem palk, siis saaks Suvepilka klaverit õppida ja Pääsule võtaks nii 4 tundi päevas hoidja, et ta ei peaks pikki päevi lasteaias veetma.
Umbes palju rohkem ma ei oskagi välja mõelda.

no vat., tänaseks sellega lõpetangi.
Ilusat õhtut,

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 30, 2019 toll Uncategorized

 

Mehed ei nuta

Peale seda, kui mind siin kevadel korra kiirabiga haiglasse sõidutati, saadeti mind neuroloogi vastuvõtule. nad seal tegid miskied analüüse ja kompuuterdasid. poole aasta pärast pidin tagasi pöörduma, et uus kompuutri aeg kirja saada. täna siis jõudsin.

Astun kabinetti, istun maha, arst piidleb mind pilguga ning lausub täpselt samad sõnad, mis eelmisel korral, teil üks näopool ja silm tõmbleb.

Aaaaaa…..ma ise ei tunne üldse, vastan, nagu oleks kuu pealt kukkunud. kaks ei ole enam juhus. piilun end tooli vastas olevast peeglist, minu silm ei tuvasta midagi sellist, millest arst räägib.

Paarkümmend aastat tagasi oli mul ühe näopoole halvatus ja ma tean küll, et kui olen väsinud või pinges või ärritun, siis on mul üks silm väiksem, aga et tõmbleks……rääkimata näost….eeee…..pole aimugi.

Kui see segab, siis saab teha Botox süsti.

Eveliis tuleb kohe meelde. Seejärel beebiootel on-ei ole-on Renee Zellweger,

Hm, huvitav, kas ma saaks siis tasuta?
Mul on korraks hirm, et hakkan vist tõesti ära keerama.

Eeeieeiei, ma ei taha mingit botoxit, ma ju ise ei tunne midagi.

Ega kui ei sega, siis ei pea muidugi.

Tulen koju, istun veerand tundi peegli ees endale otsa vahtides. no mitte midagi ei näe, kõik oleks justkui paigal. Ruudi tuli koju, saam köögis kokku, vaatan talle otsa ja küsin, niimoodi lambist, ilma tausta selgitamata, et vaata, kas mu näopool ja silm tõmblevad?
Ruudi piidleb mind nagu hullumeelset, vahib pikalt otsa ja vastab, eeeeei, mina küll ei näe.

No ausõna, tunne, nagu üksikule asustamata saarele oleks sattunud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 28, 2019 toll Uncategorized

 

Tänutundega,

Saatsin kolmapäeva pärastlõunal kolme erinevasse lasteaeda meilid ja juba reedel sain kõigi juhatajatega kokku. ma tõesti pelgasin pisut sellist nõukaaegset suhtumist, et teil on viies laps ja te täna tulete ja soovite järgmisest kuust last lasteaeda saada….

kuid sain vastupidi väga meeldiva, lahke ja vastutuleliku suhtumise osaliseks. kõik juhatajad vaatasid otsa ja tõesti kuulasid, olid väga abivalmid, jagasid igakülgset infot ja soovitusi. väikese erinevusega, aga pmst oleks Pääsul võimalus järgmisest kuust hakata käima kahes neist lasteaedadest.
olen meeldivalt üllatunud ning ääääääretult tänulik.

piisavalt sageli kuulen ebameeldivast suhtumisest, teenindusest, vastuvõtust aga mul läheb pidevalt aina vastupidi, lasteaias või arsti juures, EMO-s või ametiasutuses või igapäevaselt kõikvõimalikes poodides, kõik on minuga alati erakordselt kenad.
mõned korrad olen kaubanduses tundnud natuke ehk nipsakat või tüdinud vastust, aga kui ise sõbralikult edasi suhelda, siis lõpuks pehmuvad ja leebuvad nemadki.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 27, 2019 toll Uncategorized

 

Sõbrad?

Mõelge vaid, ma lugesin eile enne magama jäämist miskit uudist, kus üks Rootsi endine tippspordi lootusi tappis enda kaks poega, seejärel läks FB-i otseeetrisse, kus kandis kõik ette ja teatas, et nüüd on tema kord. ja kujutage siis pilti, sõbrad, saate aru, sõbrad, hakkasid teda ümber veenma, et ta seda ei teeks.

ma ei tea, kas need sõbrad kujutavad ette, mis juhtub, kui ta jääb elama ja oh õudust, ühel päeval ehk veel stabiliseerub ja siis elab normaalse inimesena edasi teadmisega, et tappis oma kaks last?
kes tahaks oma sõbrale sellist elu, ah?

ma sõbrana soovitaks küll, et nüüd kähku endale ka kuul pähe!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 25, 2019 toll Uncategorized

 

Järjekordne – kes tegi, ise tegin – challenge

Umbes täpselt nii, nagu me nädalaga kolisime, olen nüüd olukorras, kus võiksin järgmisel kuul poole kohaga tööle naasta, aga Pääsul pole lasteaia kohta.

kuna ma kolm aastat tagasi ei võinud kuidagi ette näha, et vahetult enne Pääsu kolmeseks saamist siia maadume, ei saa ma endale ka kuidagi ette heita, et ei osanud teda muuhulgas ka siinsetesse lasteaedadesse järjekorda panna.

aga noh, eks ma olen hakanud ka mõtlema, et kogu minu elu võib olla ka minus, et mind panebki tegutsema alles see, kui ora juba p*****:) tegelikult vist siiski mitte, ma ikkagi arvan, et asi on hoopis selles, et elus võidab või jääb ellu sageli see, kel pole piinlik vajadusel uksi kinni ja lahti lüüa, aga mina lükkan seda jõulist lähenemist viimse võimaluseni edasi, sest ma olen selles lihtsalt jube halb.

aga, et nüüd on käes see koht, kus pole enam kuhugi ega kellelegi sentimeetritki lükata, siis eile, peale vestlust tööandjaga lõin arvuti lihtsalt lahti ja kõik ning võtsin ühendust kolme lasteaiaga. kirjutasin ausalt ,et olukord on nüüd selline, et vaatamata sellele, et viies laps, aga olen taas kord olukorras, kus lapse lasteaeda minek/panek on minu jaoks midagi nii keerulist ja uut, nagu hakkaks iga lapsega taas kord jalgratast leiutama.
sellest olen ka juba aru saanud, et kui pulassa, siis ära keeruta. otse ja ausalt on sinu ainuke võimalus.

igal juhul sain kõigilt lasteaedadelt vastuse “kohtumiseni”, mis tähendab, et homme ootab mind ees kolm väga olulist vestlust kolmes lasteaias. äkki veab? kui ei, siis ma veel ei teagi.

Giovanni sõitis ka, nagu õige Murphy kunagi kümneks päevaks minema, aga olengi täheldanud, et tema äraolekul olen märksa asjalikum ja konkreetsem. ma ei teagi täpselt miks, võib-olla tunnen alateadlikult, et pean sel ajal vajadusel kõik kastanid üksi tulest välja tooma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 24, 2019 toll Uncategorized

 

Tuhkatriinu lugu

Käisin kesklinnas, tööandjaga platvorme kompamas
ärevus
isutus
sõnad läksid suus sassi
ja lapsele unustasin kodust välja minnes mütsi pähe panna
umbes nagu oleksin Pariisi sõitnud
parkisin oma päevi lumesajus tinasõdurina seisnud lumis-jäätunud auto
sätendava kaubanduskeskuse maaalusesse parklasse
tunni aja pärast sain vastu puhta ja läikiva Musta Iluduse
kaugelt ei tundnud esiti äragi

tõin ta tagasi
kui kell kukkus
nüüd läigib nagu Must Lammas brillukivina maakate rivis
ega suuda unustada suurlinna tulesid
rääkimata et minust nüüd enam lugu peaks

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 23, 2019 toll Uncategorized

 

Vanga taassünd

Soodomagomorra juubeldab! Suuremal osal meist on õiglustunne, aga mõnel on see kohe eriti tugevalt arenenud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 21, 2019 toll Uncategorized

 

Õnne

Iga kord, kui Laine pildile ilmub. seda enam veel koos Almaga. tekib mõte, et kui võtaks ühe pitsi konjakit.
vein on selline snoob, aga konjak on siiras ja ehe. nagu pits viinagi.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 12, 2019 toll Uncategorized

 

Kliimasoojenemine

Ma nàen aina sagedamini sellist varianti. Kas see on moes vòi ongi tänapäeva noored suurema külmataluvusega?

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 9, 2019 toll Uncategorized