RSS

Kai Aareleid ja Vene Veri

15 nov.

Kui ma eile õhtul kella kuue paiku oma blogi vaatajate arvu nägin, siis mõistsin hetkega, et nüüd on mu nimi kusilt suurelt lavalt läbi käinud. viimati viskas numbri nii kosmilistesse kõrgustesse siis, kui Eveliisi blogisse kommentaari jätsin.

sel korral tiris mind rambivalgusesse aga Indigoaalane. ja nagu ma ta kommentaariumis juba ka mainisin, siis olen meelitaud ta tänust, aga kui ma üldse midagi punastamise ja kokutamiseni pelgan, siis avalikku esinemist ning suurt lava.
seda enam, et tegelikult kuulub see au ja kosmilised numbrid hoopis Maele, kes täpselt sel hetkel, kui mina omi raamatuid laiast maailmast järjekordsesse uude elamisse kokku kolisin, sellest oma blogis kirjutas ning mulle see täitsa juhuslikult kolimise käigus näppu juhtus.

samas, kui juba ütlemiseks läks, siis panen ka omapoolse vaimustuse paberile.

lugesin raamatut kohe peale Köögijumala naine lõpetamist. esimese hooga tundus mulle, et Vene veri jääb siiski lahjemaks, aga ma eksisin.

neid kahte raamatut on keeruline võrrelda, sest oma stiililt on nad sedavõrd erinevad. Köögijumala naine on stiililt selline pehme ja voolav, nagu naine ja kevadveed. ühtlane, rahulik, katkematu, sädelust pilduv ning kergelt hüplev vaikne vulin. kindla alguse ja lõpuga pikk lugu ja jutustus. üldiselt pole see päris minu stiil, sageli kipub see minu jaoks minema liiga paljusõnaliseks ning laialivalguvaks, aga Köögijumala naine oli ses osas meeldiv üllatus ning pigem erand, et seal ei ajanud mitte kuskil(t) üle ääre. suurepärane sõnakasutus, väljendusoskus, mõtted, kujundid ning tegelikult usun, et ka võrratu tõlge. esimest korda oma elus tekkis huvi, kes on raamatu tõlkinud, vähemalt mulle tundus tõlge lausa erakordselt hea.

Kai Aareleid ja tema Vene veri meenutas mulle aga oma stiililt väga Tallinna kaardi ja kompassiga Jan Kaus’i. selline ajateljel hüplik, terav ja nurklik, näpuotsaga ja õhkõrnade vihjetega, udulooris, ükshaaval justnagu juhuslikud ja seosetud mõtisklused ja tähelepanekud, märkamised, millest kokku saab siiski nukker ja vapustavalt kaunis tervik.
lakoolińile stiil, minu lemmik, kus iga jumala sõna sisaldab endas vähemalt kolme ning sellel on kulla kaal. vähem on rohkem, teate ju küll seda?
sõnu napib, aga need vähesed väljavalitud on see-eest nii hoolega nopitud ja mõjusad, et loovad hetkega su silme ette detailse pildi, rohkemgi veel. sõnade taha ja ridade vahele ning tekitavad tohutu tugeva emotsiooni. käed hakkavad värisema, kõht valutama, süda taguma ning veri tõuseb pähe, kuni peavalu ning magamata (öö(de)ni välja. lihtsalt nii hea.

lugeja jaoks arusaadav ja tervik, kirjanikule ehk paras tegemine, et niit, mis lõpuks kogu teksti ühtseks tervikuks kokku peab tõmbama, neis minimaailmades kaduma ei läheks. 

mina olen see, kes omi raamatuid sodib ja alla joonib ja omi (lisa)märkusi ning tähelepanekuid sinna samasse äärtele sodib. viimasel ajal olen hakanud ka alla joonitud kohtade lehekülje numbreid tahakaane siseküljele üles märkima, et soditud kohti vajadusel kiiremini leida. Õnnepalu on pmst ainuke, kelle alla joonimisest ma loobunud olen, sest tema mõtted on peaaegu kogu ulatuses sellised, et oleks minu võimauses, siis tahaksin neid osata peast deklameerida. Vene Verd joonisin ikka lõpuni, aga mida edasi, seda enam tahtsin anda kirjanikule loobumisvõidu, kuna ühest hetkest enam ei piisanud sõnadest, väljenditest ega isegi lõigust, mida alla joonida, vaid oleksin pidanud juba terve novelli ulatuses ühe pika pideva kriipsu ülevalt alla vedama, et kogu mõtet selle ilus ning terviklikkuses üles märkida.

muide, paarkümmend lehekülge enne lugemise lõppu tekkis järsku lausa poole sõna pealt huvi, milline kirjanik välja näeb. mis tänapäeval muidugi vaid mõne klahvivajutuse taga peidus on.

samal õhtul helistasin ka oma isale ning küsisin, kas ta oleks mu palvel nõus raamatu läbi lugema. et mul tekkis suur huvi, mida üks meesterahvas sellest arvab. vaatama sellele, et see on minu arvates nii hingekriipivalt hea, tundub mulle, et see võiks sellisel tormilisel kombel mõjuda üksnes naisele.
või mis te, naised, arvate, kas teie mehed loeksid sellist raamatut?

anyway, eks varsti kuuleb, mis mu isa muljetab, päris põnev kohe!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 15, 2018 toll Uncategorized

 

2 responses to “Kai Aareleid ja Vene Veri

  1. Tilda

    november 16, 2018 at 8:59 e.l.

    Neid raamatuid taks nüüd lugeda 🙂

     
  2. Tilda

    november 16, 2018 at 8:59 e.l.

    h*

     

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: