RSS

Arhiiv kuude lõikes: november 2018

Juured II

äge pilt, nii ehe, et paaril korral arvati ta olevat kohalik.

vahel võib ta olla ülimalt terav ja vastik, aga täna tuiskas siit läbi ja mõjus kui sõõm värsket õhku. sõi jooksu pealt mu eilsed ahjusaiad, käis pesemas, võttis puhtad riided ja pani kotitäie musti asemele, muljetas, näitas kiiruga pilte ning tormas rongi peale, veel paariks päevaks enne Pudrumägesid Tartusse. paistab, et Tartu on talle nende kuue aastaga armsaks saanud.

alles kuu aja eest tuli ta riigist, mis asub korraga kahel madril. eile naasid juba kahe kursavennaga Aafrika surfi- ja turismiparadiisist. selle juures saab veel igapäevaselt kenasti elada ning arvestatavalt kõrvale panna.
mina mõtlen, et jumal tänatud, et on sõbrad ja pered ja lapsepõlv ja juured ning isamaa. muidu võiks juhtuda, et siinne arstiabi piirdukski suuresti plaastrite peale panemisega.

õnneks lubas ta järgmisest sügisest residentuuri minna. isekas minust, aga mul on kuidagi palju rahulikum, kui lapsed lähedal, st kuskil siin maal ringi toimetavad.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 30, 2018 toll Uncategorized

 

juured

Pääsu on laps, kes sööb lusikaga meepurgist mett, näpuga suhkrutoosist suhkrut ja võipakist võid. sedasi isukalt ja mõnuga, ilma igasuguse süümepiinata
midagi mind ses vaatepildis hullupööra lummab. too ehedus mõjub veganluse taustal nagu maasool. lolli(tava)lt rahustavalt, nagu kõik polekski ses maailmas veel päris lootusetult kadunud.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 23, 2018 toll Uncategorized

 

Puhas porno

Olete te teinekord vaadanud lastega paare ja mõelnud, et selleks, et neid lapsi saada, peavad need kaks inimest olema omavahel maganud, just see mees ja just see naine? sellele naisele meeldib mees piisavalt, et teda endale nii lähedale lubada ning seda meest erutab naine sedavõrd, et sünniks laps.

spa keskond, kus inimesed poolpaljalt ringi takseerivad, jätab säärase mõtte jaoks veelgi vähem fantaseerimisruumi .

eile, kui me Pääsule väikest vaheldust otsustasime pakkuda, oli veekeskuses teiste hulgas paar kahe väikese lapsega. naine oli väga paks, aga kokkuvõttes lihtsalt paks. ühest küljest päästis teda natuke kindlasti ujumistrikoo ja teisest küljest võib ka olla, et ta oli mehest lihtsalt noorem, et veel ainult paks olla. kuigi mõlema kaalu kohta nii vaevatu liikumise põhjal julgena arvata, et kummalgi polnud vanust palju üle kolmekümne. kui sedagi, sest suur kehakaal tavaliselt üksnes lisab vanusenumbreid.
mehe kaal oli aga kaugel üle paksu, see oli juba lausa inetu. kohe väga inetu. igalt poolt üle ääre ja kõht rippus nagu suur ja raske põll üle ujumispükste ääre. muud detailid jätan siin kohal pigem üldse kirjeldamata.

ma tean, et see pole elus peamine ja lastega olid nad tegelikult väga kenasti, aga no….mis liig, see liig.

nende kahe puhul läks mu mõte aga teineteise veetlemisest märksa kaugemale, juba täitsa praktilise küsimuseni, mis tehnika või nipiga need lapsed üldse valmis on meisterdatud?

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 18, 2018 toll Uncategorized

 

Pisuke nõrkushetk

Tere hommikust!

Tere hommikust! Kuidas teil läheb?

Tegelikult ma helistan, et sulle korraldusi jagada, sa tead ju küll, ma ei armasta niisama telefoniga rääkida. Kui sa nüüd arvad, et helistasin selleks, et öelda, et armastan sind, siis sa muidugi eksid. Nii kahju.

No nii, mis ma siis pean tegema?

Ole palun hea ja mine raamatupoodi.

Raamatupoodi, ma ju alles eile käisin seal?

Käisid jah, ma tean, aga esiteks, mulle sa sellest enne minekut ei rääkinud. Ja teiseks, ega ma enne eile õhtut veel teadnud ka, et seda tahan. Alles õhtul Maalehest lugesin.

Mis see siis on?

Tead seda kirjanikult kirjanikule sarja? Vat sealt, Jan Kausi. Ja kui sa seal raamtupoes juba kord oled, siis osta juba samast sarjast Sauter ka. Tegelikult olen seda ka kogu aeg tahtnud.

Olgu.

Ja täna on reede, tule siis veidike varem. Kui saad.

väiksed rõõmud.
mu hing tunneb end siin endiselt nagu asumisel või vangis. kätest jalust seotud. millegi taga kinni. näljas. pidetult ja silmapiirita.

mul pole siin oma kodukohvikut. raamatupoode. sätendavaid lampe. plinkivaid tulesid. suuri põlispuid. väikseid alleesid. jõulutulukesi. purskkaevusid. kangialuseid. nurgataguseid. väikseid parke. lilli. madalaid kivimüüre. tossavate korstnatega puumaju kõrvuti pilvelõhkujatega. koduseid tänavaid. kirikutorne. võõraid tuttavaid inimesi. koeraomanikke, lapsehoidjaid, emasid, isasid. uhkeid ilutulestikke. aknataguseid suuri puid, talvel raagus, kevadel helerohelisi, suvel ees, nagu müür ning sügisel lopsakalt värvilisi. linnatulesid. ega öiseid raagus puude varjusid seintel.
mitte, et ma kõike seda igapäevaselt tarbinuks, aga see teadmine. .

et elu on kohe, ainult ümber nurga. kõik käe jala juures. ilma autota, parkimata.  jalutuskäigu ja rattasõidu kaugusel.
ühel juhul hommikukohvi. teisel pits konjakit.

nüüd on nii, et ainuüksi raamatupoodi minek on omaette ettevõtmine ning ettevalmistus. mõtle ja planeeri. võta auto, sõida vähemalt pool tundi. otsi parkimiskohta. pargi, ära unusta. ja siis sama tagurpidi tagasi.
ilmatu aeg pluss täiesti mõttetu kulu bensiinile ja parkimisele. ainuüksi see teadmine võtab igasugu isu üldse minema hakatagi.

pigem siis juba helistada Giovannile. ja oodata õhtuid, kus on parem ja kergem, saab vähemalt väikseid teeküünlaid akendele panna.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 16, 2018 toll Uncategorized

 

Kai Aareleid ja Vene Veri

Kui ma eile õhtul kella kuue paiku oma blogi vaatajate arvu nägin, siis mõistsin hetkega, et nüüd on mu nimi kusilt suurelt lavalt läbi käinud. viimati viskas numbri nii kosmilistesse kõrgustesse siis, kui Eveliisi blogisse kommentaari jätsin.

sel korral tiris mind rambivalgusesse aga Indigoaalane. ja nagu ma ta kommentaariumis juba ka mainisin, siis olen meelitaud ta tänust, aga kui ma üldse midagi punastamise ja kokutamiseni pelgan, siis avalikku esinemist ning suurt lava.
seda enam, et tegelikult kuulub see au ja kosmilised numbrid hoopis Maele, kes täpselt sel hetkel, kui mina omi raamatuid laiast maailmast järjekordsesse uude elamisse kokku kolisin, sellest oma blogis kirjutas ning mulle see täitsa juhuslikult kolimise käigus näppu juhtus.

samas, kui juba ütlemiseks läks, siis panen ka omapoolse vaimustuse paberile.

lugesin raamatut kohe peale Köögijumala naine lõpetamist. esimese hooga tundus mulle, et Vene veri jääb siiski lahjemaks, aga ma eksisin.

neid kahte raamatut on keeruline võrrelda, sest oma stiililt on nad sedavõrd erinevad. Köögijumala naine on stiililt selline pehme ja voolav, nagu naine ja kevadveed. ühtlane, rahulik, katkematu, sädelust pilduv ning kergelt hüplev vaikne vulin. kindla alguse ja lõpuga pikk lugu ja jutustus. üldiselt pole see päris minu stiil, sageli kipub see minu jaoks minema liiga paljusõnaliseks ning laialivalguvaks, aga Köögijumala naine oli ses osas meeldiv üllatus ning pigem erand, et seal ei ajanud mitte kuskil(t) üle ääre. suurepärane sõnakasutus, väljendusoskus, mõtted, kujundid ning tegelikult usun, et ka võrratu tõlge. esimest korda oma elus tekkis huvi, kes on raamatu tõlkinud, vähemalt mulle tundus tõlge lausa erakordselt hea.

Kai Aareleid ja tema Vene veri meenutas mulle aga oma stiililt väga Tallinna kaardi ja kompassiga Jan Kaus’i. selline ajateljel hüplik, terav ja nurklik, näpuotsaga ja õhkõrnade vihjetega, udulooris, ükshaaval justnagu juhuslikud ja seosetud mõtisklused ja tähelepanekud, märkamised, millest kokku saab siiski nukker ja vapustavalt kaunis tervik.
lakoolińile stiil, minu lemmik, kus iga jumala sõna sisaldab endas vähemalt kolme ning sellel on kulla kaal. vähem on rohkem, teate ju küll seda?
sõnu napib, aga need vähesed väljavalitud on see-eest nii hoolega nopitud ja mõjusad, et loovad hetkega su silme ette detailse pildi, rohkemgi veel. sõnade taha ja ridade vahele ning tekitavad tohutu tugeva emotsiooni. käed hakkavad värisema, kõht valutama, süda taguma ning veri tõuseb pähe, kuni peavalu ning magamata (öö(de)ni välja. lihtsalt nii hea.

lugeja jaoks arusaadav ja tervik, kirjanikule ehk paras tegemine, et niit, mis lõpuks kogu teksti ühtseks tervikuks kokku peab tõmbama, neis minimaailmades kaduma ei läheks. 

mina olen see, kes omi raamatuid sodib ja alla joonib ja omi (lisa)märkusi ning tähelepanekuid sinna samasse äärtele sodib. viimasel ajal olen hakanud ka alla joonitud kohtade lehekülje numbreid tahakaane siseküljele üles märkima, et soditud kohti vajadusel kiiremini leida. Õnnepalu on pmst ainuke, kelle alla joonimisest ma loobunud olen, sest tema mõtted on peaaegu kogu ulatuses sellised, et oleks minu võimauses, siis tahaksin neid osata peast deklameerida. Vene Verd joonisin ikka lõpuni, aga mida edasi, seda enam tahtsin anda kirjanikule loobumisvõidu, kuna ühest hetkest enam ei piisanud sõnadest, väljenditest ega isegi lõigust, mida alla joonida, vaid oleksin pidanud juba terve novelli ulatuses ühe pika pideva kriipsu ülevalt alla vedama, et kogu mõtet selle ilus ning terviklikkuses üles märkida.

muide, paarkümmend lehekülge enne lugemise lõppu tekkis järsku lausa poole sõna pealt huvi, milline kirjanik välja näeb. mis tänapäeval muidugi vaid mõne klahvivajutuse taga peidus on.

samal õhtul helistasin ka oma isale ning küsisin, kas ta oleks mu palvel nõus raamatu läbi lugema. et mul tekkis suur huvi, mida üks meesterahvas sellest arvab. vaatama sellele, et see on minu arvates nii hingekriipivalt hea, tundub mulle, et see võiks sellisel tormilisel kombel mõjuda üksnes naisele.
või mis te, naised, arvate, kas teie mehed loeksid sellist raamatut?

anyway, eks varsti kuuleb, mis mu isa muljetab, päris põnev kohe!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 15, 2018 toll Uncategorized

 

Isadepäev


Nii nüüd tuleb isadepäevaõhtu küsimus, see pole lihtsate killast…

Ma tõmbad siis enne veidike hinge…

Parem oleks vist pits konjakit…..

mäletad, mõni aeg tagasi vaatasime üht krimkat, kus oli tüdruk, keda tema vanemad olid koos ta õdede, vendadega 10 aastat kinni hoidnud, nendega ebainimlikult käitunud ning seksuaalselt kuritarvitanud. hiljem leidis too tüdruk kaaslase, kes temaga sama jõhkralt ümber käis, teda alandas, haiget tegi, sest tüdruk vajas seda, ta ei osanud enam teisiti. ning koos tolle noormehega võtsid nad kinni süütuid tütarlapsi, keda poiss vägistas ning seejärel tappis. tüdruku roll oli pealt vaadata ning hiljem koristada.

ja mäletad, seal ülekuulamise laua taga too tüdruk provotseeris politseinikku, et “mäletad ju küll, kui su tütrel hakkasid rinnad kasvama, siis sa mõtlesid, kuidas oleks teda panna?”

mõni aeg tagasi lugesin Sauterit, kes kirjutas oma tütrest nii, kuula nüüd:

…kas ma ei ole siis mõelnud, et võiksin Siskiniga kunagi magada? Olen mõelnud küll. Igasugu mõtted käivad läbi pea. Ja minu meelest peabki need läbi mõtlema, kui nad tulevad. Kes mõtleb läbi hobusega keppimise ilu ja valu, kes oma tütrega keppimise. Kes oma poja või emaga. – – – lmselt oleks vahekord Siskiniga mõeldav siis, kui millegipärast oleks kohutavalt vaja stressi ja survet. Sest seda see kaasa tooks. – – – Isegi kui see olesk kohutav trauma. Traumasid saadakse muustki. Aga nüüd, kus Siss on üheksa, tõmbab füüsiline lähedus temaga ka vähem, kui ta oli, ma ei tea, neli või viis. Võib-olla on see hoopis, et imikuga ongi suur füüsiline lähedus vajalik ja millalgi peab see taanduma. Las ta siis taandub….

ma mõtlen, et võib-olla see ongi normaalne, et sellised mõtted peast läbi käivad. et igasugu mõtted peast läbi käivad. aga ma olin ja olen sellest ülestunnistusest ikkagi veits rabatud, et keegi julgeb need mõtted paberile panna. see ongi vist umbes see koht, kus küsitakse, on see julgus või juba rumalus. ma ei tea, aga ma mõtlen, et kas on?

igal juhul, siit tuleb nüüd küsimus: ma ei tea, polegi vist oluline, mis hetkel, on see siis kahe, nelja, üheksa, viieteist või kahekümne aastaselt, aga ütle, kas kõik tütarde isad mõtlevad ühel suvalisel hetkel, hm, kuidas oleks temaga magada?

ja tegelikult ma saan muidugi aru, et sul on mulle väga raske vastata. kui mitte võimatu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 11, 2018 toll Uncategorized

 

Peitus

No otsi üles, kus Suveplika peidus on!
/hüüa talle kuku/

Kukuuu!

Kes see oli….lehm või öökull?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 8, 2018 toll Uncategorized

 

Esimene ei söö hapukoort, teine on olnud absoluutselt kõiges kõige mõistlikum (v.a raha kasutamises), kolmas ei taha suppi, neljanda puhul on lihtsam üles lugeda toite, mida ta sööb ja viies keeldus eile rohust

See rohi siin sees…..need rohelised….need ei maitse mulle, teatab Pääsu stoilise rahuga.

varuge kannatust, nagu õpetas kannatlik kaelkirjak, lastega peab (hullumiseni) kannatlik olema, muidu hakkab kõht valutama.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 7, 2018 toll Uncategorized

 

Eile õhtul meil kodus Nabitas. ehk retsepti soovitus kõigile minusugustele, kel pea kohati otsas uugab, mida uut vahelduseks perele õhtuks süüa teha

allikas: LP

Toortatra asendasin tavalisega. omalt poolt lisasin retseptile ka Teriyaki Sauce kastet, mida kana valmistamise juures alati kasutan, see annab mõnusat lisamaitset. muu oli pmst sama, kaalumisega juuksekarva loomulikult päris lõhki ei ajanud.

kokku tuli väga maitsev, Giovanni ja Ruudi kiitsid väga. endale ka maitses, Pääsule, tõsi, jäi liialt võõras ja vürtsikas, tema sõi ainult tatart.

kokkuvõttes odav, tervislik, mõistliku ajakuluga ja väga maitsev, period. 
kingituseks boonus, et lihased kasvasid iga ampsuga.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 6, 2018 toll Uncategorized

 

"Siin on mingi lõhn" ehk kuidas me Pääsu pühapäeval loomaaeda viisime

tasakaal

Baabalindude ja kängurude juuurde, nagu tema enne kohale jõudmist loomaaeeda oma vaimusilmas ette kujutas.

kohal olles tõmbasid teda hoopiski puidust sillad, kõikvõimalikud madalamad ja kõrgemad kiviseinad, mille ääri pidi käest kinni hoides (meie tungival nõudmisel) laveerida, metsaalused, talveks suletud seikluspark. ning otse loomulikult ka too naljakas puidust vankrike.
ühesõnaga rippuda ronida, turnida, joosta.

meie korrutasime, vaata, elevant! vaata, elevant ! vaata, elevant, aga tema vahtis ennastunustavalt üksnes meie ümber sahmivaid teisi lapsi.
õhtul küsisin, mis loomi, Pääsu, sa loomaias nägid, tema vastab, elevanti!. jeee ta nägi, pigem kuulis meid Giovanniga niimoodi meeleheitlikult karjumas.

rohkem loomi tal endal ei meenunud. meie abiga siiski lõpuks veel mõned.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 5, 2018 toll Uncategorized