Oleme nüüd pea kuu aega siin elanud ning riided, mida selle aja jooksul kasutanud olen, mahuvad pmst ühte keskmise suurusega kingakarpi. paar päeva tagasi mõtlesin, et igat sorti ootamatused, õnnetused, haigused, mis elu jooksul ette tulevad ja kokkuvõttes hästi lõpevad, aga otsapidi ka kolimised, toovad meid mõneks ajaks maa peale ning tuletavad meelde, mis on elus oluline ning kui vähe me tegelikult asju enda ümber vajame.
igas kodus hakkad midagi eriliselt armastama, mõnes kodus saab eriti armsaks kõõk, teises magamistuba, mõnes kodus on see ahi, mõnes aknast avanev vaade. kodutänav, tapeet, ruumide paigutus või koguni veesurve.
sellest olen küll nüüdseks aru saanud, et kui väga sa ühes kodus midagi ka ei armastaks, siis üks ühele seda teise kodusse ümber ei kopeeri. sest igal kodul on oma siiski oma hing ja nägu. nagu lapse kasvatamine, ei ole nii, et kõigile ühe mõõdupuuga. enne pead ikka otsa vaatama, tunnetama, koos elama. ja alles siis hakkad sättima ja painutama, päev päevalt, pisitasa.
siin oleme läinud paljuski lõika-kleebi-meisterda teed, mis toimib veel eriti hästi juhul, kui mehel on kuldsed käed. ma võin siin Giovanniga mõnel muul teemal võtta, aga need käed on tal otsas. jätkuvalt, jätkuvalt ei suuda ma ära kiita, kui ilusti ja korralikult ta seda teeb. meisterdades on ta äärmiselt enesekindel, enesetadlik, teab täpselt, mida teeb ja oskab seda. kogemused, teadmised ning oskused kokku muudavad protsessi omakorda mängulisemaks, kaotavad pildilt higi ja vere, mis paneb kõrvalt jälgides tegijat veelgi enam metlema ning on äärmiselt ligitõmbav, ütleks koguni seksikas.
jah, oma tööd oskav inimene on seksikas ja ma lihtsalt jumaldan töötavat Giovannit.
alustasime kõige pakilisematest töödest. Suveplika tuba ja siis juba….
…meie riidekapp,
materjaliks Bauhofis müügil olnud kõige kallim kett (11 eur/m) ja Suvekuningriigist toodud “kadakatoru”.
ning köögiriiulid.
peitsitud erinevas laiuses lauajupid ja minu poolt juba kunagi õige ammu, veel krooni ajal, ostetud sepised.
isa mul küll kindlasti ühel päeval tuleb ja ütleb umbes sajandat korda, et mulle meeldib, kui asjad on kappides. tõenäoliselt sümboliseerib ja seostub see korraga, aga mina olen ses küsimuses pigem see kaose tüüpi inimene. osaliselt võivad ja peavad asjad muidugi kappides olema, aga mulle meeldib, kui igapäevaselt tarvitatavad asjad on nähtaval ning käe-jala juures kohe võtta. minu silmale on see oluline, selles on elu.
pealegi, kui ma enda ümber vaatan, siis on igal ripakil asjal on oma lugu. iga kruus, mille ma haaran, iga taldrik, millelt söön, iga koogivorm, milles midagi valmib, vaagen, mille lauale panen, kaitseingel välisuksel, karahvin aknalaual, too õnneämblik, mis ühe kodu nurgast teise kaasa tuleb, kaktuse ümbes olev väike must supikauss või jõulukaktus selle väikese mõttetu kapikese peal. ja nii edasi ja nii edasi, absoluutselt kõigel, mida ma enda ümber näen, on oma lugu. mis on armas ja soe üheaegselt. samas pole ma hoidnud alles mitte ühtegi halva energiaga vidinat, ikka ainult hea. mis kõrvale panduna ka mõne aasta pärast võdinaid tekitab, olgugi ilus, seda enam ei ole.
see, mis jäänud, sel on kullaproov. ma tean ja mäletan, mille ja/või kellega seoses ja mis emotsiooni pealt see mu ellu on tulnud. on hea tunne seda vaadata. kätte võtta. kasutada. see meenutab, aitab hoida ja mäletada. inimesi, kohti ja ilusaid hetki.
nüüd aga kiik.
kui ma selle korteri rohkem, kui 10 aastat tagasi ostsin, siis teadsin juba siis kindlalt ainult üht, kui ma siia ühel päeval elama peaksin tulema, siis saab siin olema kiik. pikkade nööride ja kõrge lennuga. nüüd on see olemas ja ma olen kiige üle täpselt nii väga rahul ja õnnelik, kui kunagi ette kujutasin.
aga nokkimist ja sättimist siin muidugi veel jagub. raamaturiiuli seina näiteks piidlen jätkuvalt
ja kujutlen, et kas too moodne või siiski servamata laud ja traat. Anyway, kui keegi toetada soovib, siis olen meeleldi nõus riiuli servale tätoveerima toetaja nime ja asetama samale kohale vähemalt ühe ta lemmik raamatu(te)st. mõtle, kui äge, kui seal oleks ritsik ja tilda ja blond ja triangel ja naissaar ja konn ja indigoaalane ja krsi ja priimula ja tavalinenaine ja emand ja visnik ja eveliis ja madlike, sipsik, mae, vägaväga naine, metsapiiga, tuuleke, brigitta ja sai nüüd kõik kirja?
samas, kui nii edasi, siis valitseb suur oht, et märkamatult kodustab ka see kodu mu hiilides ära.
