RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2018

Kodustamisest

Oleme nüüd pea kuu aega siin elanud ning riided, mida selle aja jooksul kasutanud olen, mahuvad pmst ühte keskmise suurusega kingakarpi. paar päeva tagasi mõtlesin, et igat sorti ootamatused, õnnetused, haigused, mis elu jooksul ette tulevad ja kokkuvõttes hästi lõpevad, aga otsapidi ka kolimised, toovad meid mõneks ajaks maa peale ning tuletavad meelde, mis on elus oluline ning kui vähe me tegelikult asju enda ümber vajame.

igas kodus hakkad midagi eriliselt armastama, mõnes kodus saab eriti armsaks kõõk, teises magamistuba, mõnes kodus on see ahi, mõnes aknast avanev vaade. kodutänav, tapeet, ruumide paigutus või koguni veesurve.

sellest olen küll nüüdseks aru saanud, et kui väga sa ühes kodus midagi ka ei armastaks, siis üks ühele seda teise kodusse ümber ei kopeeri. sest igal kodul on oma siiski oma hing ja nägu. nagu lapse kasvatamine, ei ole nii, et kõigile ühe mõõdupuuga. enne pead ikka otsa vaatama, tunnetama, koos elama. ja alles siis hakkad sättima ja painutama, päev päevalt, pisitasa.

siin oleme läinud paljuski lõika-kleebi-meisterda teed, mis toimib veel eriti hästi juhul, kui mehel on kuldsed käed. ma võin siin Giovanniga mõnel muul teemal võtta, aga need käed on tal otsas. jätkuvalt, jätkuvalt ei suuda ma ära kiita, kui ilusti ja korralikult ta seda teeb. meisterdades on ta äärmiselt enesekindel, enesetadlik, teab täpselt, mida teeb ja oskab seda. kogemused, teadmised ning oskused kokku muudavad protsessi omakorda mängulisemaks, kaotavad pildilt higi ja vere, mis paneb kõrvalt jälgides tegijat veelgi enam metlema ning on äärmiselt ligitõmbav, ütleks koguni seksikas.

jah, oma tööd oskav inimene on seksikas ja ma lihtsalt jumaldan töötavat Giovannit.

alustasime kõige pakilisematest töödest. Suveplika tuba ja siis juba….

…meie riidekapp,

materjaliks Bauhofis müügil olnud kõige kallim kett (11 eur/m) ja Suvekuningriigist toodud “kadakatoru”.

ning köögiriiulid.

peitsitud erinevas laiuses lauajupid ja minu poolt juba kunagi õige ammu, veel krooni ajal, ostetud sepised.

isa mul küll kindlasti ühel päeval tuleb ja ütleb umbes sajandat korda, et mulle meeldib, kui asjad on kappides. tõenäoliselt sümboliseerib ja seostub see korraga, aga mina olen ses küsimuses pigem see kaose tüüpi inimene. osaliselt võivad ja peavad asjad muidugi kappides olema, aga mulle meeldib, kui igapäevaselt tarvitatavad asjad on nähtaval ning käe-jala juures kohe võtta. minu silmale on see oluline, selles on elu.

pealegi, kui ma enda ümber vaatan, siis on igal ripakil asjal on oma lugu. iga kruus, mille ma haaran, iga taldrik, millelt söön, iga koogivorm, milles midagi valmib, vaagen, mille lauale panen, kaitseingel välisuksel, karahvin aknalaual,  too õnneämblik, mis ühe kodu nurgast teise kaasa tuleb, kaktuse ümbes olev väike must supikauss või jõulukaktus selle väikese mõttetu kapikese peal. ja nii edasi ja nii edasi, absoluutselt kõigel, mida ma enda ümber näen, on oma lugu. mis on armas ja soe üheaegselt. samas pole ma hoidnud alles mitte ühtegi halva energiaga vidinat, ikka ainult hea. mis kõrvale panduna ka mõne aasta pärast võdinaid tekitab, olgugi ilus, seda enam ei ole.
see, mis jäänud, sel on kullaproov. ma tean ja mäletan, mille ja/või kellega seoses ja mis emotsiooni pealt see mu ellu on tulnud. on hea tunne seda vaadata. kätte võtta. kasutada. see meenutab, aitab hoida ja mäletada. inimesi, kohti ja ilusaid hetki.

nüüd aga kiik.

kui ma selle korteri rohkem, kui 10 aastat tagasi ostsin, siis teadsin juba siis kindlalt ainult üht, kui ma siia ühel päeval elama peaksin tulema, siis saab siin olema kiik. pikkade nööride ja kõrge lennuga. nüüd on see olemas ja ma olen kiige üle täpselt nii väga rahul ja õnnelik, kui kunagi ette kujutasin.

aga nokkimist ja sättimist siin muidugi veel jagub. raamaturiiuli seina näiteks piidlen jätkuvalt

ja kujutlen, et kas too moodne või siiski servamata laud ja traat. Anyway, kui keegi toetada soovib, siis olen meeleldi nõus riiuli servale tätoveerima toetaja nime ja asetama samale kohale vähemalt ühe ta lemmik raamatu(te)st. mõtle, kui äge, kui seal oleks ritsik ja tilda ja blond ja triangel ja naissaar ja konn ja indigoaalane ja krsi ja priimula ja tavalinenaine ja emand ja visnik ja eveliis ja madlike, sipsik, mae, vägaväga naine, metsapiiga, tuuleke, brigitta ja sai nüüd kõik kirja?

samas, kui nii edasi, siis valitseb suur oht, et märkamatult kodustab ka see kodu mu hiilides ära.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 30, 2018 toll Uncategorized

 

– z z

Sa pead minu spordikad võtma, mul on täna su dressikad, need on nii mõnnalt suured, paksud, soojad ja pehmed, ei pigista…

Kurat võtaks, sa näed nendega nii hea välja. See pole aus, kõik mu riided sobivad sulle paremini, kui mulle.


 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2018 toll Uncategorized

 

Pildikesi esimese ja teise Eesti elust.

Varjud

Enne Pulssi klõpsisin telekapulti ja juhtusin Võrno saatele. Tema vastas istus enesekindla olemisega mees, parimais aastais ning keerutas energiliselt kätega. Lähikaadris hakkas mulle kohe silma tema triiksärk, mis polnud ka nagu päris triiksärk, aga pigem siiski triiksärk, mille rinnal ilutses väike Armani kotkas. Mis tema pükstel ja jalanõudel ilutses, ma ei tea, sest lähivõtet neist ei näidatud, aga põgusal visuaalsel vaatlusel võin peaaegu pea anda, et särgile need alla ei jäänud.

Et siis tekkis huvi. Lisasin paar kraadi häält, jutt käis metsast. 2016/2017 läks puidutoodete ekspordist 16% Rootsi ja 10 % Soome. Teist sama palju kokku Saksamaale ja Taani. Et siis, jah.

Siis ilmus ootamatult alla meesterahva nimi, Aigar Kallas. Selge pilt, õigupoolest häält polnuks vajagi.

Ma ei tea, marru ajas. Et nii ongi. Jutt on lobe, aga Armani riided on seljas.

Pulssi ei näinud ka palju üle kümne minuti, Pääsu nuttis kõrvaltoas lohutamatult, tahtis emmet ja no muidugi, ma läksin. Giovanni hüppas selle peale väga ärritunult püsti, ja kui ma ütlen väga, siis väga ning prahvatas, et kas nüüd niimoodi hakkabki olema, et laps nutab ja teab, et ema tuleb.

Kui on kohti, kus erinevalt Giovannist minu ükski närv ei liigu, siis on see üks neist. Sest mina tean, et mulle pole juba ammu-ammu ükski film ega seriaal nii oluline, kui üks väike inimene. Ilmselt tuleb tal veel elus palju hetki, kus võid ju nutta, aga ema lihtsalt pole. Mis tähendab, et selle koha peal valitseb minus suur rahu ja teadmine, paugutagu Giovanni neid uksi nii kõvasti ja palju, kui soovib.

Ainuke asi, et mis naabrid asjast arvavad, sest seinad on meil nüüd ju papist, torka sõrm läbi, kui tahad. Alles mõni aeg tagasi kuulsin, et kellelgi oli palavik 38,1.

Kui te vaid teaks, kui kõvasti ja kaua need kaks väikest kätt mu kaela ümbert kinni hoidsid.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2018 toll Uncategorized

 

Tere(visooni)kaksikud

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 17, 2018 toll Uncategorized

 

Sügis pillub kulda

Seisatagem hetkeks. Ja võtame seda hetke nagu kingitust.

p.s postituse sisu on plagiaat Topeltelust. Fotod pärinevad tänasest väljasõidust Suvekuningriiki.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 14, 2018 toll Uncategorized

 

Võin end ribadeks sättida, puhastada ja põletada, aga ma ei näe ega tunne

Igatsen nii kohutavalt oma roosat kodu, et kuigi ma ei tea, mida tähendab lein, siis kujutan ette, et see võikski olla midagi sarnast. tunnen, et olen suurest kurbusest ning igatsusest lausa haige. kuskil pole hea, midagi ei sobi. jõud on otsas. järsku, kolinal. nüüd siis vajus kokku.

mulle ei meeldi siin mitte midagi, mite midagi. isegi hommikukohvi võiks vabalt joomata jätta, sest sel pole maitset. pisarad lihtsalt voolavad suvaliselt, tahaksin ainult lamada, päevad läbi, näpud kõrvas, tekk üle pea, mitte ainsatki heli.

siin oleks iseenesest justkui kõik, või vähemalt palju, aga see pole minu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 13, 2018 toll Uncategorized

 

Koha võrra kõrgemale

Ma pole siin suure kiirustamise ja rabelemise vahele jõudnud rääkidagi, et saan peagi vanaemaks. alguses ei lubatud välja hüüda, aga nüüd loodetavasti on aeg juba nii kaugel, et vast juba võib.
Giovannit muide ootab ees sama staatuse muutus, ainult tema peaks vanemasse generatsiooni kukkuma minust pisut varem, juba loetud nädalate pärast.

suvel Hiius provotseeris Giovanni õde, et no Giovanni, mis tunne siis on vanaisaks saada? Giovanni ei osanud sellele midagi sobivat kosta, mõmises üksnes midagi ebalevalt, umbes midagi sarnast, et eee, no ma ei teagi. 
Nojah, kui midagi ei tunne ega oska öelda, mis siis ikka teha, võttis õde teema kokku.
meile mõlemale tundus, et sellisel süüdistav-etteheitval toonil, umbes nii, et oma laps saab lapse ja sind ei huvitagi.

igal juhul oli see nii palju ebamugav, et arutasime seda hiljem omavahel. esiteks on kindlasti roll esimesel, esimene laps, esimene lapselaps, esimene-esimene-esimene…..teoorias võime ju kõik teada ja targad olla, aga päriselt kohale jõuab see esimene alati siis, kui õhel hetkel käes on. teiseks, meil on endal väike laps. üsna kindlasti oleks olukord ja tunne sootuks teine, kui väikseid lapsi peres juba ammuilma siblimas nähtud pole.
tõenäoliselt me oma olukorrast tulenevalt ei suuda parimagi tahtmise juures vanavanemaks saamise staatust oodata nii, nagu inimene, kel enda laps või lapsed juba kaua aega titeeast väljas. samas, väga mõistetav ning arusaadav, et inimesele (meie lapsele) endale on lapseootus väga oluline ning eriline sündmus, seda enam esimese lapse puhul, nii peabki olema, aga…..tulenevalt Pääsust jääb meie õhin eesootava sündmuse ees kindlasti tagasihoidlikumaks, kui ehk mõnel teisel, mõtlen mina.

Mhmh, põhimõtteliselt jätame me seetõttu siis oma suured lapsed milleski ilma, konstanteerib seepeale Giovanni.
Põhimõtteliselt vist jah, tuleb mul nõustuda.
oleme ja nagu ei ole ka päris süüdi.

aga jumal tänatud, oleme ses küsimuses vähemalt samas paadis, kahekesi koos on seda süümekat ikkagi suts kergem kanda.
me ei saa vanavanemaks olemisele pühenduda ehk nii palju, kuij uhul, kui Pääsut me elus poleks, aga päris kindlasti oleme me olemas.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 11, 2018 toll Uncategorized

 

Ja lõpuks olen ma ikka paljajalu

Käisin siin paar õhtut tagasi üle valgusaastate taas teatris. sõbranjega, eksprompt. tundsin, et kui nüüd kohe kuskile välja ei saa, siis. kuna elame nüüd ääremaal, siis oli lihtsam panna sel korral ajama hoopiski metropolist kaugemale, ühe Eestimaa väikelinna suunas.

kokkuvõttes võin öelda, et läks nii, nagu eksprompt asjadega kipub minema, st täie ette. ausalt öeldes olen kõige enam üllatunud, et olen veel tänasel päeval üllatunud, et teatrite tase on sedavõrd ühtlustunud ning nii näidend ise, kui ka näitlejad olid lihtsalt super
väga hea oli kohe.

muide, kas teadsite, et elu mõte on ümmargune? päris huvitav ja käimatõmbav lähenemine, mitte kuskilt pole kohe kinni hakata.

Eesti 100

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 10, 2018 toll Uncategorized

 

Raha paneb rattad käima

Keegi peab peres raha ka teenima ja /vahepeal/ tööl käima. ega mul ka enam pikka pidu pole.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 8, 2018 toll Uncategorized

 

Ood soodale

Eile küürisin armutult 6 tundi jutti kööki. iga jumala ruutsentimeetri käisin üle, maast laeni. kapid seest ja väljast, seinad, tööpinna taga olevad kahhelkivid, radiaatori vahed ning põrandat nühkisin nagu vanasti lossides, neljakäpakil, keeva vee ja tugeva harjaga.
pakk soodat kulus, aga küll sai/jäi ilus ja puhas.
ja külmkapp ning pesumasin said uued, puhas luksus. õhtul hiljem panin veel vaiba ka maha, sai veel mõnnam.

ainult öösel kõik kohad hullult valutasid ja andsid tunda, täna on kole valus ning kange olla.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 7, 2018 toll Uncategorized