RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2018

Kombluspolitsei

Kui veel mõni aeg tagasi valvas Pääsu teraselt, et Giovanni jumala eest isegi mu kõrvale ei istuks, siis täna on seis selline, et hommikuti enne Giovanni tööle minekut on kord majas, esimesena musitab ja kallistab Giovannit loomulikult tema, siis tema valvsa pilgu alla peame musitama ja kallistame meie Giovanniga ning kõige lõpuks tuleb grupikalli.

eile vaatasime enne lõunaund Lotte raamatut, Karu Eduard seisis koos teistega laadaplatsil. Näe, see on Eduardi naine, jutustab Pääsu kavala näoga, ta armastab teda.

see on tore. pmst jõuavad kõik ühel päeval selleni, et kui üleüldse midagi, siis armastus. mis tähendab, et otse loomulikult peaks paavsti külaskäigu puhul andma inimestele vaba päeva.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 27, 2018 toll Uncategorized

 

Moeminut

Olen siiani end pidanud ikka inimeseks, kes jumaldab kerget elegantset lohakust ja korrapäratust nii sisekujunduses, riietuses kui elus laiemalt, seda üllatavam mulle endalegi, et mind häirivad jätkuvalt Viirpalu asümmeetrilised prilliraamid, millel üks pool on kandline, teine ümmargune. kui ta kaadris on, kipub mu tähelepanu pidevalt prillidele ära h(v)ajuma.

veel totakam näeb aga minu arvates välja Allar Jõks oma uute ….eee, hulknurksetega, mis on tõsi, sümmeetrilised, aga nii-nii-nii ultramoodsad?, et ei lase enam üldse sisule keskenduda, ma kuulen ja näen ainult neid alpe prille.

tähendab, mulle sobib ikka see sauruse-teooria, et kui tahad leida midagi täiesti uut, käi vanu radu, eks. eriti, kui sa enam päris esimeses nooruses pole.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 24, 2018 toll Uncategorized

 

Punase defitsiit

Punast on see aasta karjuvalt vähe. vahtralehti ja pihlakamarju. vist isegi kibuvitsamarju, mõtlen praegu, aga päris kindel ei ole, võib-olla see lihtsalt sobib siia lõppu võimenduseks. ma ei tea, kas metsas punaseid pilvikuid on, räägitakse, et sel aastal seeni justnagu jagub, aga metsas seenel olen elus ise äkki …..kolm korda? …käinud.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 23, 2018 toll Uncategorized

 

See saab olema vist nüüd juba … seitsmes

Olen tänaseks päevaks juba nii palju kolinud, et kokkuvõttes võiks öelda, et olen juba peaaegu kolimise professionaal, too asjalik pool mind igal juhul enam raasugi ei eruta, see on käpas, peaaegu, et une pealt. loomulikult tekitab see mus endiselt siiski teatavat ärevust ning unetust, aga veel rohkem tüdimust ja väsimust.
raskeks teeb kolimise aga medali teine külg, see irratsionaalne, mis tähendab, et olgu või võõras, aga koduks saab aja jooksul absoluutselt iga kodu. igasse kodusse on tilkunud päev päevalt minu hinge ja armastust, mis ajaga aina omamaks ning kodusemaks on muutnud.
ja siis tuleb jälle minna, uks enda selja tagant kinni panna ning see kõik jätta. see kodustatud kodu ja tunne. tuttavaks saanud kohad ja harjumused. tuttav-võõrad inimesed ja aknatagused, pisiasjadest nii armsaks saanud ja suureks kasvanud oma kodu ja mälestused.
kolimine on raske just emotsionaalselt, mitte materiaalselt ning füüsiliselt.
vahel tunnen, et mul lihtsalt ei jätku enam jõudu lahkuda.

kolime nüüd pmst minu koju, mulle on öeldud, et lõpuks ometi, saate päris oma kodu, aga ma tean, et sellest ei saa kunagi mu päris ja lõplikku kodu. sellest saab taas ainult üks vahepeatus ja kui elu annab, siis kolin enne surma kindlasti veel üks kord.

sellesse Roosasse Kodusse jääb mind ja minust maha väga palju. umbes sama palju, kui Kollasese Majja. väga raske on minna, väga raske.
püüan küll kange ja üle olla, aga tegelikult on sitaks valus.
 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 20, 2018 toll Uncategorized

 

Tilgub

Õisel vihmapladinal akna taga on sarnane mõju, nagu näiteks pliidi peal kahiseval kohvikannul või vaikselt uriseval külmkapil. see on nii eriliselt rahustav, hinge poeb turvaline teadmine ja kindel tunne, et paha pole üldse tegelikult paha ning kõik saab paremaks minna.
midagi sarnast, kui treeningutega alustades. kus alguses tekib sama efekt. ainult treeningutega on see jama, et treeningmahtusid pead pidevalt suurendama, et too jumalik efekt ei kaoks, kuniks ühel hetkel jooksed end lihtsalt surnuks. aga veekeedu kahina, vihmapladina ja uriseva külmkapi suurrahu ei suurene ega vähene, olenemata mahtudest ja kogustest mõjub see alati. ühepalju ning ühtemoodi
kui te mõistate, mida ma mõtlen.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 17, 2018 toll Uncategorized

 

Pealkirja ma ei suudagi välja mõelda

Eile rääkis AK-s Mart Helme, vaatasin, et tal on otsmikukortsud, vertikaalis ja horisontaalis, nagu mu vanaaegsel vahvlimasinal, selline suur ruudustik.

hääl on mul enamasti maas või ühe/kahe peal, vaatan rohkem pilti, mõnel juhul siiski keeran volüümi juurde ka, aga suuremalt jaolt on ruudustik siiski märkimisväärsem, kui sõnad. umbes-täpselt sellepärast pole ma tänaseni nt kordagi mõelnud ka selle peale, kas Vabaerakond võiks Riigikokku pääseda või mitte. tundub, et olen vist jõudnud Marju Lepajõe staadiumisse, et loen ajalehti pigem selleks, et aru saada mingitest üldistest meeleoludest, seostest.
tahaks loota, et päris maha ennast veel ei müüks, aga eks ma seal ääre peal kuskil kõigun. samas, mida päev edasi, seda enam mulle tundub, et millestki oluliset ilma ka ei jää.
lõppstaadiumis võiks see välja näha nagu Kiviaja puudutus. Hendrik Relve korowaid, keda teps ka mitte ei huvitanud, mis elu need valged mehed seal omal maal elada võiksid.

lõpetuseks näpuotsaga kodurindelt ka paar lauset. pigem on praegu üks Pääsu lemmik sõnadest samuti, ma ütleksin pigem vahtraleht, mitte liblikas, targutab ta potil istudes. teine lemmik on iseenesest, iseenesest on nii, selgitab ta meile asjalikult
mõlemad sõnad on see kord minu sõnavarast pätsatud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 11, 2018 toll Uncategorized