RSS

Arhiiv kuude lõikes: august 2018

Venitame suvekummi

võrgutab

Suvekuningriigis on maad võtnud suve lõpu suur vaikus. Loodus on kuningriigilt taas kord volitusi üle võtmas. elu siin sarnaneb päev päevalt aina enam sellele, kui mai alguses siia saabusime. jänesed on tagasi, sisalikud siblivad varvaste vahel, linnud lendavad lahtisest uksest tuppa ja tagasi ning kalad löövad sadamad sabaga selliseid sulpse, et meri lainetab.
kes sina inimene veel oled? ja kui oledki, siis mäletad, külaline.

ilmad see aasta hellitavad. endiselt on päevad veel suvesoojad, ööd mõnusalt paksud ja pimedad. iga õhtu istun veel enne tuppa kolimist trepil, ahmin seda kõiksust ning olen lõpmata tänulik.
ikka veel käin paar korda päevas merevees ujumas.
kui keegi mulle vaid Suvekuningriigi valvuri kohta pakuks, võtaksin selle praegu hetkega vastu.

see on siiani mu elu esimene suvi, kus kolisin sisse sisuliselt mais ja pole siiani jalga lasknud. linnas olen viimase paari kuu jooksul olnud vist kokku, äkki kolm päeva? tahtmist venitada jaguks veelgi, aga ei sobi vist Suveplikale kohe esimesel koolipäeval vabastust kirjutama hakata.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 31, 2018 toll Uncategorized

 

Kaader 238

Mis ma teile süüa teen?
Mmmmm, see on mu elu üks igipõliseid küsimusi, tundub lihtne, eks, aga kui seda endalt iga päev küsida, siis võib halvemal juhul hullumajja välja jõuda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 26, 2018 toll Uncategorized

 

Külalised

Tänane hommik on erakordselt vaikne ja rahulik, kuna Tudeng (kes tegelikult pole enam Tudeng) saabus veidi enne südaööd paari kursakaaslasega ning praegu magab  siin meie häärberis teisel pool seina. Pääsu ei julge suurt hingata ega liigutadagi. korra käis ja piilus sõrmede vahelt, aga toimetab siiani ainult me voodi piires. puder on ka juba söödud.

tõsi, laivis näeb Mõhku ja Tölpat tõesti üliharva, isegi mind paneb kergelt võõrastama.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 23, 2018 toll Uncategorized

 

Minu võitlused

Ma ei tea miks, aga tunnen end täna nagu sitaks üksildasena. juba hommikul silmi lahti lüües olin pmst kindel, et ma ei saa hakkama ja lähen koju tagasi, kuigi tegelikult ma tean, et ilusate ilmadega hakkan linna jõudes kohe mõtlema, et mida kuradit ma sealt lootsin leida ning täpselt samal hetkel hakkangi juba Suvekuningriiki tagasi tahtma.

õnneks on täna vähemalt ilm meiega ja ujumine muide teeb musta masendusega imet. suurema ängi ja raskuse võtab vesi mingil põhjusel isegi korraks  sisse visates peast ja õlult. kuigi vesi on nende kahe päevaga arvestatavalt jahedamaks läinud, on vee toime enesetundele seda teraapilisem,  tõhusam ja kangem.

ainult kriipiv igatsus Giovanni järele täna vist on ja jääb, selline täitsa kõikehõlmav ja otsatult-üüratu, mis ei taha mitte mingi valemiga järgi anda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 22, 2018 toll Uncategorized

 

Tahan ei taha, ma ise ka ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea…lalalaaa…seda lastelaulu ikka teate?

Ma ikka mõtlen selle Herkeli loo peale, et huvitav, kui ma nüüd edaspidi kiirust ületan või purjuspäi rooli istun, kas siis, kui ma vahele jäädes ütlen, et see oli täitsa teadlik otsus, mu perekond ka teab sellest, kas siis öeldakse, et aaa, kui teadlik otsus, siis teadlik otsus, pole hullu.

ma ei tea, see läheb ikka päris sõgedaks. teen, mis tahan. vahel tahan olla nagu natuke riigivalitseja ja siis jälle nagu natuke inimene, nii või?

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 18, 2018 toll Uncategorized

 

Paljajalu

Järve Selveri suures klaasliftis vaatas üks mees Pääsut ja küsis ootamatult: ta on teil linna- või maalaps?

tõtt öelda olin ta kõhtundest mõneti rabatud, see oli pmst esimene kord üle pooleteise kuu, kus ma Pääsule jalanõud jalga sain.

Pääsu võiks vabalt maalaps olla, see sobib talle. mulle ka, ma lausa unistan sellest. ainult me pole Giovanniga nii andekad, et maal elamist endale ja oma lapsele lubada saaksime. sellest on tõeliselt kahju.

vähemalt seni, kuni
Giovannist pole pottseppa veel saanud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 14, 2018 toll Uncategorized

 

Kvaliteetaeg

Vaata, auto on suur ja tugev, kui see inimesele otsa sõidab, siis inimene läheb katki, selgitan ma Pääsule.
Ja siis võib ära surra, täiendab Suveplika.
Jah, kui halvasti läheb, siis võib isegi ära surra ja siis pannakse mulla alla, nõustun põhimõtteliselt.
Või siis põletatakse, lisab Suveplika õli tulle.
Hei, Suveplika, hüüatan mina, kas ikka tasub detailidesse laskuda.
No vanaema räägib, et ta tahab, et ta põletatakse. Aga kui mina suren, siis ma tahan mulla alla, võtab Suveplika asja stoilise rahuga.
Mulla alla ei tohi minna, sekkub Pääsu resoluutselt.
Kui oled surnud, siis tohib. Siis pannakse kirstu, see on selline väike ruum, kus lamad silmad kinni, selgitab Suveplika abivalmilt.
Lõpuks saab see pannkook otsa ka.



 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 9, 2018 toll Uncategorized

 

Sellesuvine kleitide-seelikute pilt. Ehk plikadega.

Isa tegi klõpsu.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; august 8, 2018 toll Uncategorized

 

Ta küsis, et kuidas ma end nüüd siis tunnen. Ma vastasin, et mõnes mõttes tunnen isegi kergendust.

Hiiuga on nii, et saarel olles tunned end ühtpidi nagu vanajumala selja taga. aga… tuleb välja, et see on petlik, seal on omad jumalad, kes suuremalt jaolt sõnatult, aga vajadusel ka verbaalselt ning tegudega sulle külmalt ja armutult koha kätte näitavad.

ma mõtlen, et inimesele on vist üldjuhul omane tahta või püüda olukordi ja inimesi enda jaoks ilusamaks ja paremaks mõelda, sageli seejuures silmi kinni pigistades, end pettes, sest nii on lihtsam ja väga ju tahaks, et oleks hea või vähemalt enam-vähem. ja siis on teinekord väga tervendav, kui teine pool su illusioonid totaalselt pulbriks trambib. sest muidu võiks ikka jääda kripeldama, et ehk näed tonti seal, kus teda pole, mõtled sajaga üle. aga peale inetusi, allapoole piire, pole ilustamine enam lihtsalt võimalik. oled saanud kinnitust, et jaa, ei mõelnud sa üle ühti, nii ongi. võta või jäta. selle seedimine võib võtta aega ja tükke, aga ometigi saab ühel hetkel palju rahulikuma südame ja kergema tunde olnust edasi astuda.

Suvekuningriik võttis meid vastu suure tuule ja kõrge, puhta ning sooja veega. selline vesi on Suvekuningriigis võrdlemisi haruldane, ma ütleks koguni, et suur pidu ja kingitus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 6, 2018 toll Uncategorized

 

On alati veidi kummaline, kui virtuaalinimesest ( loe: blogijast) saab luust ja lihast inimene

Kiikasime aknasse ja istusime õuemurul. lasime hea maitsta ja tunda.
väga ilus ja päris.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; august 3, 2018 toll Uncategorized