RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuli 2018

Täna ma lubasin Giovannil endast natuke ilusam olla

Giovanni oli muidugi kohe nõus.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 27, 2018 toll Uncategorized

 
Pilt

Printsess Tiiu saatjaskonnaga teel oma Hiiu suveresidentsi

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 26, 2018 toll Uncategorized

 

Ütle midagi hästi

Midagi, mis mulle Giovanni juures tohutult meeldib on see, et kui ta on lapsega. või kui oleme kõik koos. siis on ta alati sada protsenti kohal ega ürita kunagi kuskile meist kõrvale libiseda või hiilida.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 23, 2018 toll Uncategorized

 

Google Translate

Näe, karvane lill, kas sa tead selle kohta sõna?

To Estonian: mis selle lille nimi on?

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 21, 2018 toll Uncategorized

 

Sellesuvine Pahh postitus

Suveplika helistab spordilaagrist ja nutab ja nutab ja nutab. tal on taas kord täpselt sada ja üks probleemi ja see 10 minutit on nii … raske, et tõtt öeldes vajutab pitseri kogu mu järgnevale päevale.

absoluutselt alati peale selliseid kõnesid või kõnelusi. ma vihkan ja vihkan ja vihkan Suveplika isa. öeldakse, et aeg teeb oma töö, ajaga unustad ja andestad halva, aga tutkit, minu vastikus selle mehe vastu kasvab päev päevalt. ja ausalt öeldes ei näe ma ka  vähimatki põhjust, miks peaksin end vastupidises veenma.

kuidas ometi ma küll võisin Suveplikale sellise isa valida? see ei anna mulle vist surmatunnini rahu.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 18, 2018 toll Uncategorized

 

Ma kuulsin seda vaikust ja kuidas mu süda lööma hakkas

Ma saan aru, et paljudel on koguni lapselapsed.

aga see Esimene.
esimene laps ja esimene hammas, esimene naeratus, piss potti, esimene palavik, lusikatäis putru, esimene sõna ja samm, ühe jutiga magatud öö, esimene lasteaeda minek ja selle lõpetamine, esimene klass, klassivanemate koosolek, esimene armastus, kooli lõpetamine, ülilooli sisseastumiskatsed.

Aa, ja ma pean sulle midagi ütlema…
Nooo, ma kuulan…
Me kihlusime….
Aaa, tore….aga veidi õõnes on…

sest Esimene tekitab alati veidi ärevust. kuigi tead, et ühel päeval tuleb ta anyway. esimene on tundmatu nähtus. et mida see nüüd täpselt kaasa tooma hakkabki.

ses mõttes vaesed teine, kolmas, neljas ja viies. kes see nende hambaid enam lugeda jõuab:)

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 17, 2018 toll Uncategorized

 

Suhkur kipub ka suhkrutoosis üles sulama

Kesksuvi rokib täiega. kui Suvi mai kuus kogu ilus kohale saabus, oli kuumus terav ja valgus pimestav. nüüd on teravusest saanud lämmatav õhuta palavus, mis raskelt peale vajub, end üleni su ümber mässib ning tulisena nahale kleepub.
Hullutav, hullutav palavus hõljub praegu siin Suvekuningriigis.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 16, 2018 toll Uncategorized

 

Eile täiega Murphytas

Pean kohe ette ruttavalt mainima, et eile oli see päev, kus Pääsu oli juba hommikust saati tujus, kus ma õhtuks kasutan kogu oma täiskasvanu mõistust ning teadlikkust, et mitte teda kõrvust õhku tõsta.
peale seda, kui olime keskpäeval üritanud poes käia, kus ta end poodiumitel mannekeenide vahel istuma üritas sättida, riiete alla ja vahele peitu puges, kõvahäälselt vaidlustas, kui tal meeste püksirihmade otsas kiikumise keelasin ning kus ta muuhulgas selle kümnekonna minuti jooksul jõudis juba ka mitu korda põrandatel liikumatult kõhuli vedeleda, loobusin meie koos ette võetud üritusest õige kähku. peale mida me kahekesi poe ukse ees laiuvale puutrepile sisse ja välja hingama istusime. pean kohe siinkohal ütlema, et jään sellele vaatamata endale kindlaks, et Pääsu on tegelikult väga hea laps, ma armastan teda ja lisaks talle ka seda treppi, oleme päris mitu korda varemgi jalutuskäikude vahel seal jalga kõlgutanud ja ilmaasju arutanud. trepp on mõnus, laiade madalate astmetega, suurte puudega palistatud allee ääres, rahunemiseks ja puhkamiseks nagu loodud.

istusime seal ja tõmbasime hinge, kui eemalt lähenes mööda teed valge Tulika takso. no ja siis ma ütlesin nagu möödaminnes midagi, mida ma muidu mitte eales ei ütle ega tee, sest ma ju tean, eks ole, aga sel korral ma mingil põhjusel siiski ütlesin, et näe, onu tuleb taksoga ja võtab kõik torssis lapsed endaga kaasa. no ja edasi võite juba arvata, mis juhtus, takso peatus meist vaid loetud meetrid eemal, täpselt meie ees tee ääres. umbes 15 sekundi pärast avanes takso tagauks ning sellest astus välja suur ja tugev meesterahvas, vaatas meie poole ning võttis siis otsejoones suuna täpselt meie suunas. üsna loogiline ju, sest poe üks ustest asus ju täpselt meie selja taga.
Pääsu ei arva Murphy’st muidugi täna veel mitte midagi ning seepärast hüppas tema otse loomulikult ahastuses mu sülle ning kukkus korrutama, ei taha onu juurde, ei taha onu juurde. kah igati loogiline reaktsioon, kas pole.
edasi võite  arvata, kui tobetotralt mina end tundsin, kuigi, mis seal salata, sama palju naerma ajas mind kogu see Murphy ka. rongaema, nagu ma olen, kuigi päris südametu nüüd ka mitte. eks ma ikka korrutasin omalt poolt Pääsule samuti, et kui. rumal minust. ning kinnitasin ja kinnitasin ja kinnitasin, et ei anna ma teda eales ja mitte kunagi ja mitte kellelegi. sest ta on mulle lõputult kallis. ning peitsin ta sügavale oma sülle ära.

õhtul rääkisin Giovannile ka, tema kahjuks pööritas mu jutu peale endiselt silmi. eks ma tean küll, aga ikkagi räägin, ju ma siis pole kaotanud lootust teda siiski muuta, et ta seda elu naaaaatukenegi vähem tõsiselt suudaks võtta.
ja kui teda murda ei õnnestugi, siis tunnen, et rääkima ikkagi pean, sest nii jään vähemalt enda suhtes ausaks. või kuidas teile tundub?

tegelikult oleme me kõik ju vaid inimesed.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 6, 2018 toll Uncategorized

 

Pitser ellu

Nii Suveplika kui Pääsu on oma kehaehituselt täpselt oma isade moodi. ma ikka ja aina vaatan, see on natuke uskumatu, kuidas küll nii on juhtunud, sest mina olen ju neil üks. aga samas ka naljakas.
sellest videost tuleb see veel kuidagi eriti piltlikult välja. ühtpidi (alguses) nagu koos ja üks, teistpidi (lõpus) aga täiesti oma isad. Suveplika jooksmas oma hästi laiali vaatavate jalgadega ning pika ja raske kannale astuva sammuga. Pääsu seal kõrval oma pisut sissekeeravate varvastega peenikeste pulkade otsas, vänderdades, pidevalt kohe-kohe omaenese jalgadesse takerdumas.

olen mõelnud, et viis last kolme erineva mehega saab olla solvang vaid minu aadressil. et noh, nagu litsakas naine või nii. aga mulle see huvitaval kombel sugugi korda ei lähe. vastupidi, mulle omal moel koguni meeldib ja on huvitav. muidugi läheks see hullumeelseks, kui mõne aasta tagant meest vahetada, aga erinevatest pikematest kooseludest sündinud laps…selles on minu jaoks isegi oma ilu ja mälestus. küll võiks see aga piirduda ühe lapsega ühest kooselust.

mis laste omavahelisse läbisaamisesse puutub, siis minu kogemus ütleb täna nii, et olulisem on kooskasvamine, kui üks isa. Suveplika ja Pääsu nt hoiavad teineteist minu arvates väga, kuigi nende isad on totaalselt erinevad, nagu öö ja päev. olen täiesti kindel et ühe isa kaks erineva iseloomuga last võivad omavahel oluliselt vähem klappida, kui kaks ühes peres koos elavat erinevate isade last.

küll võib aga tekkida erinevate isade lastega muid nurki ning probleeme. see on juba hoopis teine jutt.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 5, 2018 toll Uncategorized