RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2018

Me oleme tolm

lõunapaus

See raamat kuulub nüüd sedasorti lasteraamatute hulka, kus täiskasvanu isegi ootab õhtut või hetke, et raamatut lapsele edasi lugeda. see on ka sedasorti raamat, kust leiab endale midagi igas vanuses lugeja. see on väikeste inimeste Maailma otsas. tuttav ja kindla peale Kivirähk.
kui Kaka ja kevad oli minu arvates veel Täheke, justkui eelsoojendus ja käe lahti mängimine, siis Oskar ja Tilda on juba soe ja haarav kontsert. Oskarile jääb Tilda minu arvates siiski alla. Oskar on lõpuni tervik ja sujuv, aga Tilda saab otsa kuidagi liiga järsku ja pisut rabedalt …. kiirustades? või on asi sellest, et lehekülje pealt saab Tildast lihtsalt puhtakujuline lasteraamat ja muinasjutt, mis täiskasvanule enam sedavõrd huvi ei paku. ma ei kujuta ette, kuidas lapsed seda vastu võtavad, sest mina lugesin raamatut esimese hooga vaid iseendale. Suveplikale pole veel jõudnud.

natuke meenutas ta mulle ka Muumitrolle, kus kõik tegelased on elus sageli ettetulevad väga erinevad inimtüübid. mitte midagi juhuslikku.

veel (virtuaal)reaalset elu ennast, see tõi leheküljeti meelde näiteks Ritsiku loodusvaatlused (lk 55-56) ja VVN-i “aga praegu ma ei kavatsegi oodata ja kannatada. Tahan õue minna ja lähengi!”, muidugi Tarakani Tilda ning samuti mummulise Herzi



muide, seoses mummudega, siis täiesti omaette ooper ses raamatus on illlustratsioonid, lihtsalt i-me-li-sed. täp(p)selt minu maitse!
vaadake vaid:

raamatu Tilda
MOT
armastus
jooksuga (üks mu lemmik pilte)

raamatu ostsin muide koos autori ja illustraatori autogrammidega. nööp paluti peale valida. põnev, kui veel põhjust ei tea.
ma ei tea, kas see käib igas poes nii. ju ikka. aga armsalt soe ja mänguline.

ning lõpetuseks, kui mingil segastel põhjustel olen aina enam hakanud kunstielamusi hindama emotsioonitult pragmaatilises stiilis, siis selle raamatu puhul tuleb tõdeda, et mitte sendiski polnud kahju. ajaga tuleb seda aina harvem ette. kurb tõsiasi, kahtlustan, et vanus ja kogemused või midagi sinnakanti, kuid üha keerulisem on mind millegagi üllatada või jalust rabada. see on fakt.

soovitan.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 31, 2018 toll Uncategorized

 

Pikad elud, pikad mehed

ja me oleme siin jälle tagasi
see aastal ei suuda ma kohe kuidagi
olla korteris kus iga minut venib
nagu vanglas

Suveplika pole minusse
tal on kohusetunne ja kool
seepärast peab ta elus esimest korda kodus olema vanaisaga
Suveplika pabistab mina lohutan
ära muretse vanaisaga on kohe päris tore
ma tean sest olen ka laps olnud
kas ta mul õppida aitab kui vaja uurib tema
muidugi ainult ise pead rohkem küsima kui midagi soovid
ta ei ole vanaema ta on mees
muud vahet polegi

mul endal on seekord
igatsus mis järgi kohe teps ei anna
saatsin appikarje kui maabud siis palun otse siia
mul pole jõudu ja tahtmist endaga isegi ses suhtes võidelda

ta pole vastanud

/pealkirjast inspireeritud/

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 29, 2018 toll Uncategorized

 

Patriarhaat

Issi ütles.

ISSI sõitis Amsterdami ja meie vaatame Pääsuga hommikul voodis raamatut.

ISSI ütles, et nad tantsivad.
Jaa, nad tantsivad.
Ei, ISSI ütles, et nad tantsivad.
Jaa, nad tantsivad ja Nuuskmõmmik mängib suupilli.
Ei, ISSI ütles, et nad tantsivad.
Issi ütles, et nad tantsivad.
Jaa, jaa.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 28, 2018 toll Uncategorized

 

Arvatavasti vahuvein

Läksin eile kindla teadmisega, et lasen meist õhtu jooksul Giovanniga kahekesi ühe pildi teha. nii harva, kui me praeguses eluetapis saab Giovannile mu lemmik roosa triiksärk selga ja endal silmad värvitud. minu arvates oli Giovanni eile oma pisut pikkade juuste ja pisikese pepuga nii kena, iseendaga jäin samuti täitsa rahule. imeline ilm ning boonusena kena suvine jume, kuidas siis sellist võimalust käest lasta.
aga unustasin. üksainus kindel õhtu peale ja ma unustan. ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 27, 2018 toll Uncategorized

 

Täna teen Tildat

Instagrammi versioonis.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 26, 2018 toll Uncategorized

 

Puhas kingitus

Võtab suvevanni

Mäletan, kui Pääsu-beebi alles sündis ja Giovanni läks tööle, siis mina nutsin siin, et tahaks olla miljonär, nii kurb on üksi beebiga kodus olla, siis keegi Anonymos kommenteeris postituse all ja muu jutu hulgas, et suuremad poisid läksid kooli hommikul, mees tööle – ja meie siis preiliga nautisime elu.
ma olen nüüd vist ka omadega sinna punkti jõudnud, et kõige kergem ja mõnusam on Pääsuga kahekesi olla. puhas nauding. kui segajaid peal pole, siis on Pääsu alati palju rahulikum. õigupoolest on mul kohe paras paanika, et kolm aastat lapsepuhkust hakkab otsa saama. mitte kunagi varem pole ma neid aastaid nii palju kaifinud.

ootame siin uhkes üksinduses, millal Giovanni kunagi õhtul Hiiust siia jõuab. täna õhtul ei hakka me enam linna kimama, aga homme lõunal peame kindlasti kodus olema. isal on juubel, tema enda monoetendus, millele  järgneb tantsulka. lapsed on sel õhtul keelatud.
kõlab põnevalt.

aga Suvekuningriigist edasi, kui möödunud aastatel ainult palusime, et tuul vaibuks, siis sel aastal vaatan hommikul tõustes ühe esimese asjana, kas tuult on või pole. seda sel lihtsal põhjusel, et kui me siin laulame, et püüdsin kinni sääse ma, hobusesta suurem, siis sel aastal nii ongi. ma ei tea, mis toimub, eelmise aasta oktoober väidetavalt, aga sääsed on lihtsalt erakordselt rammusad, agressiivsed ning neid on hordides.

samas, pole ma kunagi nii vara ja nii palju aega Suvekuningriigis varem veetnud. ses mõttes on imeline aeg, et seniks, kuni puhkused pole alanud ja inimesed käivad siin, kui üldse, siis mõned ja nemad ka üksnes nädalavahetustel, on tajutav, et meie, inimesed, oleme siin seni veel vähemuses, pigem looduse külalised, kui kroon. umbes nagu Puuko oma rohtukasvanud majas. südaööl pissile minnes jookseb jänes mu peaaegu maha. passib mõne meetri kaugusel ja enne jalga ka ei lase, kui ma talle märku ei anna, et kuule, sina. ning palju ei puudu, et pääsukesed õlale istuks. kui kokku põrgata ei taha, pead ise hoolega jälgima ja eest ära hüppama, et nende lennutrajektoorile mitte ette jääda. nii palju linnulaulu, sahinaid, suminat, kaikumist. sedasi suures üksinduses ja vaikuses kuuleb, näeb, saab, laulab  ja laeb veel kordades enam, kui tavalisel suvel.

meri on aga nii enneolematult madal, kui nii jätkub, siis peagi saab see päris otsa. varbad veel mahuvad vette, aga ujudes on juba kõht peaaegu vastu põhja. Pääsu on loobunud, sulistab üksnes varbaid ja loobib kive, aga mina veel ikka üritan. kuigi see on tänases vees juba rohkem väljakutse kui mõnu.

loodus on sel aastal vähemalt sama mahlakas, kui sääsed. muru kasvab minu arvates silmnähtavalt. ja alles ilmusid puudele esimesed aimatavad lehekesed, kui juba on kõik ära õitsenud. nagu välk ja pauk. miski tohutu tempo on peal. tahaks suve ketti panna, et see nii kiiresti eest ära ei plagaks.

söögitegemisega püüan ka viimasel ajal nii lihtsalt läbi ajada, kui vähegi võimalik. õnneks keegi ei nurise ka, et juba nädal aega jutti ühte ja sama lõunat keedan. ehk siis kartulipuder, kodujuust ning värske kurk. Suveplika siin ühel päeval üritas, et juba jälle, siis sai piimasuppi ja kiitis taevani. nüüd on seda juba neli korda jutti nõudnud.

jäätist ja kõrrejooki ja…suve, ühesõnaga.

mis nii viga eks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 25, 2018 toll Uncategorized

 

Pelgan iga vihmapiiska

 

See, keda ma armastan
Ütles mulle
Et ta vajab mind

Seepärast
Olen tähelepanelik
Vaatan tee peal ette ja
Pelgan iga vihmapiiska
Nagu võiks see mu maha lüüa

/Bertolt Brecht/

tõuge etendusele minna tuli kindlasti sellelt inimeselt ning tema postitusest: Tahaks seda etendust väga kellelegi soovitada, aga mitte ei oska arvata, kas see teistele samavõrra korda läheb. Endal on pisut selline tunne, et ehk peaks korra veel üle vaatama. Lummav.

kuna mul oli endal ka mõni aeg tagasi möödaminnes tolle etenduse reklaamile kuskil lehes korra silm peale jäänud, siis polnud rohkem vajagi. Giovanniga kahekesi välja niikuinii ja siis veel Guido Kangur lisaks, mulle on ta alati meeldinud. aga võib-olla on asi ka lihtsalt sellest, et ma pole teda üleliia palju laval näinud, arutlesin vaheajal Giovanniga.
Kanguri paariliseks oli Inga Salurand ja arvake nüüd minust, mida tahate, aga kuni eile õhtuni ma ei teadnudki, et selline inimene olemas on. koššššššš!

aga, läks nii, nagu arvata, et ülesköetud ootused ei tule ju teadagi kunagi kasuks.
tõeline armastus. ma ei eita, et seda kuskil olemas poleks.

roomlastel oli selline mõiste nagu dignitas, ükskord küsiti Caesari käest, mis see on. Ja tema vastas, et dignitas on kõik. Et väljaspool seda ei olegi midagi. See on väärikus ja ustavus ja eesmärk, sinu enda ja su kaaslaste oma, kõik kokku. See on see, mille pärast sa elad. Ja kui see on läinud…siis on kõik läinud. See kõik tundub väga selge, aga tegelikult ei ole. Sest teinekord tuleb valida….kas üks või teine. Ja kui ma peaksin valima sinu….ja kõige ülejäänu vahel? Kas sina oleksid osa minu dignitas`est? Ja kui mul oledki ainult sina….kõigest muust loobumise hinnaga….mis siis mul tegelikult on?

need rahulikud hetked ja mõtted olid etenduses meeldivad ja loomulikult mängitud. aga niipea, kui Salurand hakkas etendama toda külmaverelist, südametut, kalestunud tüdrukut, siis hakkas see mulle vastu. nii pööraselt vastu, et ma vist ei talu enam kohe silmaotsastki seda katkist inimhinge, inimeste vahelisse suhtlusesse pikitud torkeid, sarkasmi, õelust, irooniat. tundub, et ma ei talu vist enam silmaotsastki ka lärmi, pinget, draamat, närvilisust, süüdistusi. pealegi, too trotslikkus ning sõjakus ei tulnud tollel näitlejataril minu arvates ka kõige usutavamalt välja, ehk polnud päris veenev, nagu Eda Ines Ettil on Staarisaates tavaks öelda.

teine teema, noor naine ja vana mees. suur vanusevahe. kindalsti on olemas tõeline armastus ka sellisel kujul. armastus ei küsi vanust, sellega olen põhimõtteliselt päri. kuigi, olen jätkuvalt arvamusel, et vana mehe armastuses noore naise vastu on ikkagi arvestatav kogus noore ihu himu, mida armastuseks peetakse.
kuid, vaatamata tõelisele armastusele, mida lavastuses meile serveeriti jäid need vähesed erootilisemad hetked vana mehe ja noore naise vahel siiski piinlikud ning perversed pealt vaadata. vähemalt mulle, kui kõrvaltvaatajale. omavahel tehku, mis tahavad, aga mina ei suutnud, pilk läks kohe maha ja silmad kinni.

kolmandaks, mis mind kohutavalt erutas oli Kanguri üks vahetekst, kus ta rääkis, et möödus teel mingist väikesest seisvast, roiskunud, täiskasvanud tiigist. jäi selle äärde siis ühtäkki seisma, vaatas seda ainiti ning mõtles, et see ongi tema praegune elu.
tähendab, kes iganes on olnud elus armunud, ja veel parem, kui mitu korda, siis see peaks ometi teadma, et seisus, kus maailm ühtäkki omandab värvid ning kerguse, inimesed muutuvad kõik otsatult heaks ning liblikad aina lendlevad, pole kindlasti see koht, kus tiigi äärel seisatada ning selliseid mõtteid mõelda. see on nii sitaks ebaõiglane ja alatu oma senise paarilise suhtes, et see mõte ajas mind kohe totaalselt keema. praegu kirjutan, siis tundub, et päris maha rahunenud pole ma sest veel siiani. kuigi vahutasin tee peal juba Giovannile üksjagu. arvasun, et piisas, aga näed, ikka ärritab.

koju tulles uurisin, mis postituse kirjutajale ikkagi enduses nii korda läks. ta vastas, et Vaata ma ei tea, mõned momendid, milles on paralleele enda eluga. Seetõttu ma ei olegi kindel, et kas meeldimine/kordaminek on sügavalt isiklik, või kõnetab laiemalt.

jõudsin umbes täpselt selleni ka ise, pigem sügavalt isiklik, kui laiemalt kõnetav.
kokkuvõtteks sobib see etendust iseloomustama minu arvates päris hästi.

mõni põnev mõte siiski, öeldakse, et juhuslikke kohtumisi ei ole olemas. See võib tähendada kahe teineteisele määratud inimese kohtumist. Aga ka ohvri kohtumist timukaga.

pragmaatilisemalt, siis 18 eurist oli natuke kahju, 10 oleks paras olnud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 23, 2018 toll Uncategorized

 

Riik

Katrin Laur ütlen tänases Päevalehes, et riik ei ole probleem, mida on võimalik lahendada. riik on nagu laste kasvatamine või perekond, kus iga päev tuleb uuesti otsast peale hakata ja nii hästi kui võimalik õhtusse jõuda. riigi, nagu perekonna ülesanne on kõigi jaoks olemas olla ja mitte liiga palju oma liikmeid takistada.
miks me ootame, et Eesti riik peab iga päev kõigile inimestele õnne tooma ja nende põlve uueks looma?

mulle isiklikult tundus see suhtumine kuidagi väga lahja ja ebakindel, riik ei tohiks minu arvates küll olla üks päev korraga, vaid hulka stabiilsem, kaugelevaatavam ning -ulatuvam, milles fookus meid ümbritsevas müras ning argipäevas kaduma ei tohiks minna.

selle peale meenus mulle üks kunagine Evelin Ilvese intervjuu, kus oli muuhulgas samuti juttu riigist, kus ta rääkis, et peaksime endile meelde tuletama, mille pärast üldse kunagi loodi riik? inimesed elasid seni lihtsalt niisama, kogukonnas. aga esimesed institutsioonid tekkisid ikkagi sellepärast, et aidata neid, kes ise hakkama ei saa.
seda ei tohiks ära unustada.

sellele ma kirjutaks alla küll.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 21, 2018 toll Uncategorized

 

Meie peres on püksid naise jalas

Olen totaalselt Giovanni bokseritele üle läinud. alguses olid mul ainult need triibulised, siis andis ta mulle proovimiseks ka ühe paari siniseid, mis sobisid justkui valatult. tänaseks näppasin /puhta/ pesukorvist ka juba teised sinised ning need tema jalas olevad punased on samuti väga ahvatlevad.
ühel päeval, kui ta oma riiete tagavara käis täiendamas, oli ta muuhulgas ka mulle mõeldes ühed bokserid ära ostnud. esmalt ma muidugi hästi ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest see oli samaaegselt nii naljakalt napakas, aga samas ka nii armsalt südantsoojendav olukord. tema puhul pole ma muidugi kunagi päris täpselt aru saanud, kuidas saab olla üheaegselt nii äärmuslikult raamides ja teistpidi jällegi sedavõrd vabameelse suhtumisega inimene. aga need kahjuks ei sobinud, sest oli puuvillased, selgitasin talle, et edaspidi paluks ainult neid pisut keemilisi, mis igalt poolt ikka ümber hoiavad ja kuskilt rippu ei jää.
XS oleks muidugi veel kõige eelistatum suurus, aga alla S-i ma pole siiani meeste boksereid müügil näinud.

hullult hästi muide istuvad ning sobivad mu figuuri ja olemusega.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 18, 2018 toll Uncategorized

 

popipäevad. taas.

vallatud

Kõik mu elus ja ümber on praegu väga liimist lahti. olen kuulnud, et kui ei tea, mida öelda ja teha, siis ole vait ja ära tee midagi.
võtsin pliksid ja lendasime hommikul spontaanselt Suvekuningriiki tagasi. rohkem mul lapsi ja lapsepuhkust elus ei tule. tänast ja homset samuti mitte. käisime Suveplikaga korda viis ujumas, need on raudselt päeva most soothing hetked. Pääsu nõuab jätkuvalt linna ja roosat maja.

päris seisma ei tohi jääda, tiksuma peab.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 15, 2018 toll Uncategorized