RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2018

Lugupidamisega,

Kõige keerulusem ongi alati see hetk, kas joosta või mitte. praegu just jooksin, ja…jõudsin. mäletan, et õel oli kunagi Sopranodest üks tõeliselt äge ütlus, miks ei peaks, kui endast lugu pead, aga vot ei mäleta. nii palju siis mu eneseväärikusest. aga James Galdonfili on täna juba surnud ka nii, et nüüd vast on jälle lubatud.
kuniks elu!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 26, 2018 toll Uncategorized

 

Pohmell

Eile jõudsin taas kord seda tunnet tunda, et kui on nii sitt olla, siis mõte surmast on lohutavalt päästev, üldsegi mitte hirmutav. kannatasni seal ja mõtlesin, et  saab olla kindlasti veel kordades halvem enesetunne, aga mul oli siiski piisavalt jube, et see tunne taas kord ära tunda. arvan, et see on ka üks põhjustest, miks ma väga surma ei karda. mitte, et ma kaugeltki veel tahaks, aga kui väga halb on, siis pole mõte surmast üldse hirmus, pigem kergendus. 

viidi kiirabiga otsapidi koguni haiglasse. ise vaikselt lootsin, et ehk lahendavad/leevendavad miski süstiga mu olukorda, aga Tudeng ütles, et kuna sellisel kujul esmakordselt, siis neil on kohustus ära viia ja maššinatega üle vaadata.

muide, üks väike soovitus, ainuüksi sellepärast oleks mõistlik end päeva alguses puhtaks pesta /at least strategic parts/ ning puhtad riided selga tõmmata, et mitte kunagi ei tea, milla sind pool- või koguni päris paljaks kistakse.
näiteks Ruudit sünnitama minnes lõigati mu riided suurte kääridega ülevalt alla eest puruks, nagu filmis juba. tagantjärele on muidugi tore naerda, lausa kangelase tunne:)

aga nii, kui inimese tunne hakkab taas sisse pugema, on elada väga ilus. täna pole ka veel päris klaar, aga juba jalgadel ja elan.

Pääsuga vaktsineerimast tagasi tulime, siis lõikasin varbaküüned ning pesin jalad ja varbavahed ka puhtaks.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 24, 2018 toll Uncategorized

 

Pidu

Pingelangus. Giovannil hakkas eile õhtul vaikselt nina tilkuma. ja minu distsipliin kipub iga tunniga aina enam hajuma. Pääsu seevastu on nagu pisike puuk Giovanni küljes kinni. mina ei saa enam naljalt üldse löögile, ei Pääsule, rääkimata siis veel Giovannist.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 22, 2018 toll Uncategorized

 

Kohtumiseni

Olen teinud sammu, et jõuda sinna, millest olen unistanud. see on iseenesest juba äge tunne ja Suur Vastus, kuidas iganes see lugu ka ei jätkuks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 18, 2018 toll Uncategorized

 

Tiira-taara

Päevad lähevad lups ja lups, selle vahega, et kogu Giovanni äraoldud aeg tundub nagu üks pikk-pikk päev. ainult too esimene päev oligi lausa tinaraske, aga kui juba rütmi kätte saan, siis tiksub kenasti. kummalisel kombel olen Giovanni ära olles alati ka märksa tegusam ja tublim, kodus on pmst kõik tehtud, õues kulgeme kordades enam, kui tavaliselt, isegi poeringid saame kuidagiviisi ringitatud ja muidu kah. äkki see on alateadvuse ja ellujäämise instinkt, mis üksi olles sisse lülitub, et endale vähem ülemõtlemise ning haletsemise aega jätta, mis hoobilt võimalikku ärakukkumist võiks tähendada.
samas, eks ajaga samuti joppas, ilmad on andnud kohe kindlasti olulise panuse me mõnusasse kulgemisse.
igal juhul, kokkuvõttes on see paljukardetud nädal läinud üllatavalt kenasti ning lausa lennates. ma pole kohe kindlasti see tüpaaž, kel on ilmtingimata vajadus moodsalt iseseisev olla, aga mulle annab siiski teatavat kindlust, kui ma kasvõi omal tasasel moel väntan ja toimin ning hakkama saan.

umbes niimoodi, natuke tiira-taara ma liigungi, aga tõtt öeldes olen selle üle tegelikult päris õnnelik. kõik pole kindlasti kaugeltki ideaalne, aga suures plaanis on siiski hästi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 17, 2018 toll Uncategorized

 

isssssiiii..

Nüüd siis ongi käes see aeg, kus saab kolm-neli tundi päevast väljas olla. nii armsad päevad on olnud.
täna õhtul jäi ta mu kõhu peal magama, mu väike tüdruk. pisar tuli silma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 15, 2018 toll Uncategorized

 

Tudeng naases kullakaevandusest kodumaile

Krt, kes mulle ja Ruudile asju pärandab, ah?:)

Sinu pàrandus on su pea. Vòta heaks.
 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 14, 2018 toll Uncategorized

 

Päevaliblikaliselt

Nõjatud seljaga vastu puust kiigeposti, nina päikese poole ning kiigutad laisalt oma last. laps lõkerdab naerda. jumal, kui ilus ja elus ta on. liivakastis, liumägedel, vedrukiikedel, puude all toimetavad veel paljud sama masti väikesed inimesed koos oma vanematega. kollane liblikas laperdab mööda. õhk lõhnab. mehed saevad eemal puid. värskenduskuuri läbi teinud maja pargi ääres hakkab lõpuks valmis saama, midagi veel nokitsetakse vundamendi kallal, see on äraütlemata ilus ja maitsekas kokku saanud. naine vaatab ja mõtleb, et tahaks väga isegi seal elada. noor õhetava näoga näitsik, kõrvaklapid peas jookseb kergel sammul mööda. linnud laulavad. kusagil koduhoovis kuivab päikse käes pesu. ja lumikellukesed õitsevad nüüd ka siin, kevad on lõpuks ometi jõudnud otsaga ka pealinna.

keset seda elu ja soojust on praktiliselt võimatu uskuda, et kuskil on näpuotsga inimesi, kes on end nii kõriauguni täis õginud, võimu ja varandust, et nad tõenäoliselt lihtsalt enam ei tea, mida tahta. nad on jäänud pimedaks. neil pole jäänud ühtegi liblikat, mis neile rõõmu valmistaks, õnnelikuks teeks.
sein on ees, on jäänud ainult miljardite inimeste kollased liblikad, väiksed elud ja päike, millega oma suures tühjuses mängida.

mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas lubatakse asjadel nii kaugele minna, jõuda, et ühe käputäie tõttu ei saa terve maailm liblikatest täiel rinnal rõõmu tunda? mis mõttes peab terve maailm ainult jõuetult nende tegemisi pealt vaatama ja hinge kinni hoidma?
pagan võtaks, vanasti ju mürgitati kõige muu hulgas ka kuningaid.

saaks midagigi teha, kui pelgalt käed rüpes oodata ja vaadata, oleks endal ka hulka kergem. mitte, et ma kardaks, see oleks mõttetu, aga see pidev ettearvamatu säutsumine ning alaliselt vahelduv vool ajavad mind kokkuvõttes lihtsal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 13, 2018 toll Uncategorized

 

no messages

Ma talle mõni aeg tagasi ütlesin, et sa oled nagu kuivatuspaber, tilgutad piisa peale ja sellest saab hetkega suur meri.

tore on selle juures vähemalt see, et ta teab, mis on kuivatuspaber.
aga kuivatuspaberi nõrk koht on see, et pole sugugi kindel, et seitsmes päkapikk on positiivne.

ise triikisin, triikisin. ja köhisin, köhisin, köhisin. täitsa ulme, kuidas kogu see kodune mansahvt siin juba paar nädalat vahelduva edu ja vooluga vindunud on. kopp on täiega ees juba.
õhtul saime tunnikeseks ikka välja ka. hea oli.
küll linnud alles laulsid.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 12, 2018 toll Uncategorized

 

Päeva sònum

No mis me siin ikka. riputasin esimesed kindad, sallid, mütsid akna taha. saapad puhastasin ja panin karpidesse. vaip läks õue nöörile. väike poe ja värske õhu tiir. aga endiselt tatiselt ja röginal. pusime.

vastu tuli kas
a) väsinud
b) tüdinud
c) tõbine
d) vihane
e) tusane 
või siis
f) kombinatsioon eelnevatest
vastus.

kuidagi ebamààrane tunne jäi, aga õnneks mul siin veel liigset träni, asju ja tolmu, mis kevadega alati nähtavale ilmub, ikka jagub, et kõiksugu üle-mõtted ja tunded sahmimise ja tuulutamise alla matta.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 11, 2018 toll Uncategorized