RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2017

Kodurahust ja tülidest

Täna ma tean, et nii nagu inimest saab armastada mitut moodi, on ka tülid ja nende iseloom erinevad. nooremana arvasin, et see, kuidas inimene tülitseb oleneb ta iseloomust ning ta reaktsioon jääb erinevate inimestega ja erinevates olukordades alati ühesuguseks. täna ma enam nii ei arva. mu kogemus räägib, et rohkem oleneb tõenäoliselt sellest, kes, või õigemini millist tüüpi tülitseja, sulle vastu satub.

Exlife’ga me näiteks pigem sedasi ühtlaselt õiendasime, kui emotsionaalselt karjusime. umbes pooled korrad oli tema minu mäletamist mööda enam-vähem üldse vait, tõenäoliselt lihtsalt kannatlikult ootas, millal ma lõpetan. neil muudel kordadel muutus ka tema toon vaieldes emotsionaalsemaks ning ägedamaks, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi klassikaliset karjunud. tema relvad olid pigem sarkasm ja tegin nalja mürginooled. kuna see oli nii ammu, siis küsisin isegi Troonipärijalt ja Tudengilt üle, et kuidas nemad mäletavad, kas tülitsesime ja kas isa ka karjus. Tudeng ütles, et ju te ikka tülitsesite, aga ei mäleta küll. ning Troonipärija vastas, et pigem ei karjunud.
mis kinnitab mu mälestust, ju siis midagi hullu tõesti polnud.

Suveplika isaga oli aga nii, et vaevalt sain midagi öelda, kui ta kohe plahvatas ning vastu karjuma hakkas. mitte isegi karjuma, vaid lausa röökima. ning kummaline on see, et kui teine endast väljub ja röögib, tundub see nii totakas, et endal ei teki pisematki tahtmist häält tõsta. vastupidi, püha rahu tuleb sisse. no mis asja ta röögib, eks ole. seega hakkasin sel perioodil juba arvama, et tegelikult ma olen suht rahulik ning sugugi mitte emotsionaalne tülitseja.

Giovanniga seevastu on nii, et tema suudab minu jaoks aeg-ajalt tülides nii nõmedalt vindi üle keerata, kohe nagu niiiii nõmedalt, et ühest hetkest võin selle/tema peale plahvatada kogu südamest, tõesti kuni varbaotsteni välja. mis on midagi vulkaanipurske sarnast. taas midagi senitundmatut ja uut. selline vorm on aga ses mõttes väga tervendav, et see käib siis seest läbi nagu puhastustuli. kui otsa saab, siis on tunne, nagu oleksin saunast tulnud. kogu mustus ja sapp on läinud. ei jää pikalt vinduma, saab suht kiiresti eluga edasi minna.

vat nii. niisama. jäin siin üks päev akna peal mõtlema. oleks Exlife’ga omal ajal kokku jäänud poleks paljusid asju (endast) kunagi teada saanudki.
on see nüüd hea või halb, sellele vist ühest õiget vastust polegi. nüüd on lihtsalt nii nagu on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2017 toll Uncategorized

 

Väikese tüdruku ravi jaoks vajalik raha kogunes kahe päevaga ja kahekordselt

Kas pole päeva alustuseks mitte imetore uudis?

nii suurte mängude juures mina tõesti ei tea, kas peaks? kes peaks? kui palju peaks? või siis ikka ei peaks. aga ma nõustun siiski eile Maris Jesse poolt öelduga, et “Kingitud elu” ei peaks end riigile vastandama. teemad, kus kaalul elu ja surm, ON ja JÄÄVAD väga emotsionaalseks, sest mängus on alati kellegi laps, kellegi vanem, kellegi kaaslane. ja 172 000 eur ON tohutult suur summa, et kaaluda. sest mitu teist inimest võiks saada selle eest ravi? elu pikendust?
sellepärast ei saa mina otsust Annabeli raviks mitte raha eraldada Haigekassale kuidagi pahaks panna. nii raskete kaalukausside juures peakski emotsioonid kõrvale lükkama, aga selge on see, et see toob kaasa alati kellegi suure pahameele. eriti ülekohtune tundub, kui see puudutab last. arusaadav

seepärast toetan ja aitan mina rõõmuga, kui mul see võimalik on. ega irise, et kas see mitte pole Haigekassa rida. ning südame teeb soojaks, et meid nii palju on.

Loodan ja soovin südamest, et väikesel Annabelil ja ta perel sellest abi on ning tüdrukuke ühel päeval päris terveks saab!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2017 toll Uncategorized

 

Kui lapsed suureks saavad

siis tulevad nad vahel peale tööd su juurest läbi ja räägivad igasugu põnevaid jutte. näiteks Tudeng konstateeris ühel argipäeva pärastlõunal siit läbi astudes, et peale operatsiooni jääb enam ellu väikses ülekaalus, kui normaalkaalus inimesi.

kunagi Hardi Tiiduse raamatut lugedes jäi mulle aga meelde selline fakt, et sõja tingimustes jällegi jäid elama pigem kõhnad ja sitked, kui suured ja tugevad mehed.

mis tähendab, et näiteks mulle ja Giovannile sobiks siis pigem sõda, kui haigused.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 25, 2017 toll Uncategorized

 

Ta hõljus läbi elu nagu ilus sall või parfüüm..

Iga uut inglise seriaali vaatama jäädes mõtlen alati, et nüüd küll enam paremaks minna ei saa. pole lihtsalt võimalik. aga ikka saab. see on uskumatu. kui palju ja suur saab üks 45 min olla. ja mida see minuga teeb.
täna julgeks ma kuulutada, et inglise seriaalid ON parim teraapia üldse. maailm tundub alati peale filmi lõppu palju ilusam ja lootusrikkam koht. tohutult hea on olla.
usk, lootus, isetus, siirus, kaastundlikkus ja muidugi armastus on need, mis elu kannavad.

Call the Midwife!
I need a new dose, immediately!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 24, 2017 toll Uncategorized

 

Verstapostid

Umbes aasta aega on möödas, kui Pääsu lõpetas päeva pealt poti peale istumise. täpselt siis, kui mina juba jõudsin mõelda, et ohhoo, selle lapsega läheb siis see asi nii varakult ja nii libedasti. mis tähendab, et sellest hetkest alates elas meil terve möödunud aasta kodus üks pisike kutsikas, kelle järelt pidevalt koristama pidi. pean ausalt tunnistama, et Giovannit mu rahu ja ükskõiksus sel teemal häiris. Giovanniga kohe on nii, et tema tahab, et kõik oleks alati kontrolli all, aga minu jaoks on see hirmus raske ja kohati mõistetamatu. kui siit nüüd edasi minna, siis tõsi, see nõudis mõningast kannatlikkust, (ok, ka vaibapuhastust, vajadusel olin valmis puhastust kordama), aga sellised mööduvad nähtused tunduvad mulle elus tõesti vaid pisiasjad, mis tülisid ei vääri. vaid mõned lisaliigutused ning rahaline kulu keskmiselt kaks eurot kuus. sest minus oli (enese)kindlus ja teadmine (ja see on muide mõnus tunne), et varem või hiljem saabub aeg, kus ka see asi paika loksub. on see aasta ja seitse kuud. aasta ja kümme kuud, sel puudub mu arvates igasugune tähtsus. see hetk tuleb lihtsalt rahulikult ära oodata. muidugi mitte päris käed rüpes, ikka möödaminnes seletades ja potti meelde tuletades, aga niimoodi, tasapisi. ja küll ta tuleb, eks ole.
ja täna see siis juhtus. Pääsu jooksis potile.
ise.
juhhuuuu, ma oleks tahtnud lendu tõusta.

peale selle, magab ta juba paar nädalakest öösiti oma voodis. see on nüüd küll Giovanni kõrvalmõju, sest teised lapsed on minu kõrvale, kes kuidas kauemaks jäänud.
aga see toimib. alates esimeset ööst väga kenasti. ja siis on ju hästi, kui kõik on hästi. jääb üle vaid elule ja Giovannile tänulik olla.

teate mis, selline tunne on, nagu oleksin ise midagi võimast korda saatnud. olen uhke, Pääsu ja iseenda üle ka!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 23, 2017 toll Uncategorized

 

Sisenen taas ohutsooni, ehk millal ei tohiks muretseda last

siis, kui lapse saamisel kasutatakse sarnaseid mõtteid/selgitusi/ootusi:

* teeb teise kohe otsa, saab see hullumaja korraga läbi, tahaks ju ise ka veel kunagi elada
* või pisut teise nurga alt, et las see laps siis ka sünnib, kui juba juhtus, saabki soovitud arvu lapsi kätte, see hullumaja korraga läbi, tahaks ise ka ju veel kunagi elada
* pole mul ei õiget karjääri, korralikku kodu, kui lapse saan, olen vähemalt kuidagi kasulik/vajalik
* teeb teise lapse sellise vahega, et emapalk säiliks
* kodune õhkkond on pingeline, laps toob õnne, tõrjub valed mõtted, annab fookuse ning paneb keskunduma elus olulisele
* nüüd on justkui kõik olemas: haridus on, töökoht on, kodu on, auto on. laps kuulub samuti korraliku perekonna juurde.
* aitab meest kinni hoida
* on keegi, kes mind tingimusteta armastab

kindlasti on neid põhjusi veel ja veel

ühesõnaga, kui lapsele pannakse enne sündi juba mingid ootused. milleks ta vajalik on. see ei tähenda, et see poleks hiljem elus meie laps ja me temast ei hooliks, aga nii ei saa sellest kunagi PÄRIS õiget side, armastust ega tunnet. selles armastuses saab olema liiga suur ports vastutus- ja kohusetunnet.

sellises poolkohustuslikus valguses muretsetud last ongi hiljem märksa tüütum ja raskem kasvatada. keerulisem armastada.
kõige suurem kaotaja aga saab kahjuks olema laps.

kui tahta last, siis peab tahtma last. aga mitte iseennast või iseendale.
PÄRISELT. kui mõistate, mida ma öelda tahan.
mina olen rääkinud.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 19, 2017 toll Uncategorized

 

Tähendab,

…kui Giovanni oleks täna õhtul koju tulnud, siis poleks ma teda eales selle lohakas-elegaants soenguga vastu võtnud. mis pani mind mõtlema, et milline ma oleks, kui mul meest poleks? kui mugavaks ma üleüldse muutuks? mitte et mul teab kui kõrgelt kukkuda oleks, kuid siiski. tegelikult ehmatasin ise ka iga kord, kui end peeglist nägin, aga nii palju motivatsiooni, et pea puhtaks pesta ei olnud ega (koju) ka tulnud.

und ei ole. saate isegi aru. jõin õhtul kanget kohvi.
Giovanni on Saksamaal.

hakkan lehti lugema.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 18, 2017 toll Uncategorized

 

Ood värvidele ja värskele õhule

On ikka täitsa teine tera, kui saab lapsega õue jalutama. täna oleme juba kaks tiiru teinud ja hoopis teine olemine ja hingamine kohe. lombid ja väike tiba mind iseenesest ei sega, koguni meeldib, kui kõva tuult pole, aga kui ikka  päris ladinal krae vahele sajab, siis nii suur kangelane ma ka pole. ainult Pääsule oleks teisi kummikuid vist ka vaja, täna ta istus ühed kummikud endal lombis läbimärjaks ja siis teisel ringil on talle võimatu selgeks teha, miks ta saabastes sama teha ei saa, mida kummikutega.

aga ilus on, nii kuratlikult ilus. sügis on ikka kunstniku hingega. ma ei jõua sisse ahmida, süda hakkab taguma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 18, 2017 toll Uncategorized

 

Kõigile Katrini* vastastele naistele

Soovin kõikidele naistele, kes Katrinit* materdavad, et neil avaneks ühel päeval võimalus elada vägivaldse mehega või saada peol ahistamise/vägistamise ohvriks.

mina elasin ka kokku pmst kümme aastat mehega, kes mind kägistas, lõi, muljus, juustest katkust, tõukas jne. enne seda olin üks neist, kes kõva häälega kuulutas, et julgegu ainult üks mees mind näpuotsagagi puudutada. ja teate, täna olen hoopis iseenda üle uhke, et kümme aastat hiljemgi sellel lõpu suutsin teha. paljud elavad nii elu lõpuni. aga ma ei mõista neid hukka. ma mõistan, mis selle taga võib olla.

sellised ohvrid pole mitte provotseerijad, nagu neid armastatakse sildistada, vaid pigem liiga mõistlikud. raske on uskuda, et vastaspool ongi PÄRISELT selline. ikka nagu ootad ja loodad, et ehk saab ise aru, võtab mõistuse pähe, mõtleb läbi, teeb järeldused, tõmbab tagasi.
kes ei mõista, siis see on midagi sarnast, nagu president Trumpiga. usun, et päris paljud mõtlesid valimiskampaania ajal, kui asjad aina pöörasemaks ja pöörasemaks kiskusid, et see ei saa ometi PÄRISELT nii olla. pole võimalik, et inimene ONGI selline mölakas. osutub valituks, lõpetab mängu ja hakkab mõistlikuks.
aga võta näpust. mõni ongi.

ja seni, kuni elu pole teid sellistega kokku viinud, tänage õnne.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 16, 2017 toll Uncategorized

 

Otse

Kristen Michal oma velvetpintsaku, prillide ja sasipeaga näeb välja nagu hullumeelne professor. jälgige hoolega, varsti kaovad kõik kandidaadid valgesse udusse.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 14, 2017 toll Uncategorized