RSS

Teel@Herne Street

17 mai

Eile tabas mind õhtul niimoodi nipsust vastupandamatu kohviku ja koogi ja kohvi isu. tundsin, et kui ma seda kohe ei saa, siis lihtsalt suren ära.

kuna kell oli täpselt õhtuse jalutuskäigu jagu, seadsime sammud õue. kodukohvik oli pettumuseks kinni, mäletasin, et see on kaheksani avatud, aga tuleb välja, et siiski seitsmeni. seega võtsime ette pisut kaugema, aga see eest kindla peale mineku.

tee peal palus Giovanni, kes Pässut süles tassis, et ole hea, tõmba mu jaki lukk lõpuni kinni.
käru olime koju jätnud, sest esmalt arvasime, et tuleb lühem ots.

mh, sul on külm ja sa ei võtnud mütsi. 
minu jaoks on peaaegu talumatu olla kellegi kõrval, kellel on külm, sest kuidas sa saad õhtut ja jalutuskäiku ise niimoodi mõnuga nautida, kui teisel on jahe. võimatu, eks ole. ma tunnen end ka seepeale hetkega halvasti ja rahutult.

Aga tead, ma võin sulle oma koti pähe tõmmata. päris tõsiselt, võtan sealt oma kaks asja välja ja vähemalt sa ei pea külmetama.
muuhulgas olgu öeldud, et mu kott on riidest ja sobiks oma mõõtudelt ja kujult pähe üsnagi kenasti. 

Siis peame küll hoolega vaatama, kes meile vastu tuleb…

Ah, ära hakka, kott pähe ja tuhvlid jalga. see on uhkuseasi!

tunne polnud mind petnud. see esimene lonks ja amps olid sel õhtul tõesti mu elupäästjad.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2017 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: