Kui me Giovanniga pangas oma järjekorda ootasime, nägin selle kahekümne minuti jooksul mitut naisterahvast, kes kaasaegse järjekorraautomaadi juures totaalselt hätta jäid. no kohe uskumatult hätta, lausa puuga pähe. seda enam, et kontrast oli sellevõrra jahmatavam, et tegemist oli veel pealtnäha väga hoolitsetud ning ärgas-elus vanemate prouadega, kellest poleks seda oodanud.
sel hetkel meenus mulle, et teinekord, kui nõusid pesen, eriti kahvleid, tabab mind miski sarnane õud. üks ehmatavamaid ning ilmsemaid vanaks jäämise märke on minu meelest see, kui nõud peale pesemist rokaseks jäävad: taldriku tagused, kahvliharude vahed, lusika varred, tassi ääred.
jah, mul ei ole nõudepesumasinat. nagu Giovannil ID-kaarti.
ja siis mõtlen, et kui ma seda endale teadvustanud olen, kas minu puhul saab see ikkagi juhtuma? kas ühel hetkel muutub mulle ka hügieen ebaoluliseks? ning taon juhm nägu peas näpuga miskeid masinaekraane, nagu kuu pealt kukkunud?
kui ma Giovannile sealsamas oma kartustest rääkisin, arvas tema, et seda ei juhtu. aga mina pole kindel. sest mulle tundub, et seda on ette tulnud ka inimestega, kelle puhul olen arvanud, et temaga küll ei juhtu. aga ega ma kindel ka pole. võib-olla ikka kõigiga ei juhtu ka.
millest see ometigi sõltub?
mulle tundub, et siis ongi inimene vana. ja ma kardan seda märgata. veel rohkem ise selliseks muutuda. neil hetkedel ma lausa näen inimese peas aju asemel augulist hallikat läbivettinud pesukäsna.