Kas minuga juhtub ka nii?

Kui me Giovanniga pangas oma järjekorda ootasime, nägin selle kahekümne minuti jooksul mitut naisterahvast, kes kaasaegse järjekorraautomaadi juures totaalselt hätta jäid. no kohe uskumatult hätta, lausa puuga pähe. seda enam, et kontrast oli sellevõrra jahmatavam, et tegemist oli veel pealtnäha väga hoolitsetud ning ärgas-elus vanemate prouadega, kellest poleks seda oodanud.

sel hetkel meenus mulle, et teinekord, kui nõusid pesen, eriti kahvleid, tabab mind miski sarnane õud. üks ehmatavamaid ning ilmsemaid vanaks jäämise märke on minu meelest see, kui nõud peale pesemist rokaseks jäävad: taldriku tagused, kahvliharude vahed, lusika varred, tassi ääred.

jah, mul ei ole nõudepesumasinat. nagu Giovannil ID-kaarti.

ja siis mõtlen, et kui ma seda endale teadvustanud olen, kas minu puhul saab see ikkagi juhtuma? kas ühel hetkel muutub mulle ka hügieen ebaoluliseks? ning taon juhm nägu peas näpuga miskeid masinaekraane, nagu kuu pealt kukkunud?
kui ma Giovannile sealsamas oma kartustest rääkisin, arvas tema, et seda ei juhtu. aga mina pole kindel. sest mulle tundub, et seda on ette tulnud ka inimestega, kelle puhul olen arvanud, et temaga küll ei juhtu. aga ega ma kindel ka pole. võib-olla ikka kõigiga ei juhtu ka.
millest see ometigi sõltub?

mulle tundub, et siis ongi inimene vana. ja ma kardan seda märgata. veel rohkem ise selliseks muutuda. neil hetkedel ma lausa näen inimese peas aju asemel augulist hallikat läbivettinud pesukäsna.

 

Kaos

Giovanni soovib , et ma teda ta korteri remondi juures oma mõtete, kohalolu ning valikutega toetaksin. mis on iseenesest ju väga armas, kui kõiksugu valikute rohkus mind nii ärevaks ei teeks. aga kui ta seda soovib, siis ma loomulikult püüan ja annan hetke võimaluste piires oma parima, valides ja soovitades, et mina eelistaks seda või toda, valiks selle või tolle, teeks nii või naa, aga ma ei unusta mitte kunagi sinna lõppu lisamast lauset, et see kõik ei tähenda, et ma miskit pidi end puudutatuna tunneks, kui sa midagi teistmoodi soovid või otsustad. and I really mean it. seda enam, kui tegemist on tema korteriga. aga lõpuks jääb enamus asju ikka nii, nagu mina mõtlen või valin. eile näiteks joonistasin vannitoa põranda mustrit. Giovanni oli taas kord mu põrandaga päri, aga ma ei taha mõeldagi, mis ehitajad selle peale arvavad
kui lõpuks seda ruudustikku vaatasin, siis mõtlesin isegi, et ega ma vist pole elus väga mugav klient või elukaaslane, kuna ma ei armasta üldjuhul mustrit ega ranget korrapära. mina eelistan elus iga kell lohakat ,hooletut elegantsi ja kergust, mis minu silmadele ning hingele suurema õhulisuse ning vabaduse tunde loovad. näpuotsaga on piire ja korda muidugi vaja, et päris laiali ja koost ei valguks, kuid tajutav massiivsus, korduv muster ning rangus hakkavad minusugust ahistama. seda nii sisekujunduses kui ka elus.

oh, ja kuigi ma ei taha olla kuidagi pealetükkiv, leidub nüüd mu jala- ja käejälgi üksjagu ka Giovanni korteris.

 

Võrgutus

töömesilased nädalavahetusel võrku kudumas.

Tõmban näpuga ämblikuvõrgu puruks, et valge liblikas vabaks lasta. olen mõnevõrra üllatunud, kui kiirelt liblikas võrgust välja lendleb. aga miks sa kärbest ei päästa, hakkab selle peale tööle süütunne? miks sa liblikale appi tormad? täpselt samamoodi, kui ilusate inimestega, kes saavad elus allahindlust, kuna nad on ilusad. siplen liblikat päästes isegi samas petlikus suuremeelsuse võrgus, aga nii kaunis on ju vaadata, kuidas liblikas vastutasuks mulle kergelt naeratab ning vabaduse poole lendab. ma sulan. mis kärbsel sellele vastu oleks panna?

 

Päästev igavus

Saate aru, Ruudi pühkis täna oma pisikeses teenijatetoakeses (2,5×1,4) tolmu, tõi mustad nõud kraanikaussi, tolmutas tolmuimejaga ning viis mustad riided mustapesukasti. ilma, et mina midagi öelnud oleks. seejärel kutsus mind,et tule vaata, kui ilus puhas. mida ma ausalt öeldes polekski pidanud tegema, sest nägin seda niigi läbi seinte.

esmalt arvasin, et tal tuleb vähemalt keegi külla, aga tema väitis, et tal on lihtsalt igav. vaba päev ja. tõsi küll, mõned korrad elus olen sarnast imet varemgi näinud, paar korda Tudengi ja vast korra ka Troonipärija puhul. aga kui selline asi juhtub, siis muutun pigem ärevaks. mis toimub?

nüüd mõtlen, kas see oli Ritsiku viimase postituse kommentaariumis toimunud tule- ja ajurünnaku kaugele ulatunud mõju? Emanda äraoootamidagijakõikheamisjuhtubongiime teooria tõestus? või on siiki tegu millegi hulka maisemaga, näiteks kummikommidega?

kindlasti tõestab see aga veel kord, et igavus on edasiviiv jõud. 

 

Inside joke

Ruudi astub esikusse, ta on endale taaskasutusest pruuni nahktagi ostnud. paistab äge ja sobib talle hästi.
Vaata, kuidas meeldib, jääb ta esiku suure valge peegliga riidekapi ette seisma. silmitsen teda köögist mõne silmapilgu ning naeratan sõnatult. tagi sobib talle, märkasin seda kohe, kui ta tuppa astus.

Mis sa vaatad? Kas hakkan muutuma selliseks, keda on raske armastada?
see ongi see nüüd see pealkirja koht, et tead küll see roheline asi, mida sa igal hommikul sööd.

tegelikult pani mind Ruudit vaadates muigama hoopis too klassikaline puhevil kulturisti asend, mida mehed sageli kipuvad sisse võtma, kui nad teavad, et neid vaadatakse.

 

Sotsiaalkampaania inglise stiilis

Juhtusin nägema, kui Doctor Martin pidas matusekõne. kuna ma filmi otseselt ei jälgi, siis ei saanud ma ka aru, kas see oli ta isa või onu, aga igal juhul keegi lähedane. nägin ainult mõnda lauset, aga nendest piisas, et mõlema panna, et see oli omamoodi ning päris huvitav lähenemine. faktipõhine ning äärmiselt ebatavaline. puuga pähe sõna otses mõttes, aga samas tekitas mus üllatava emotsiooni, mis pani mõtlema, et sellisest kohatust kõnest võiks haiguse ennatamisel teinekord rohkem kasu olla, kui sadadest ajalehe artiklitest.

oma kõne sissejuhatuses andis Doctor Martin ärasaatjatele teada, et lahkunu suri infarkti, st haigusesse, mis kuulub südame- ning veresoonkonnahaiguste hulka, mis on surma põhjus number üks terves maailmas. ta rääkis, et lahkunu suitsetas, tal oli suur ülekaal ning ta liikus vähe, mis ongi selle haiguse suurimad riskitegurid. ma pole kindel, kas ta mainis ka joomist, aga mulle tundus, et ta tegi seda. vähemalt oleks see sinna ansamblisse hästi sobinud. kindlasti mainis ta aga muuhulgas seda, et ka kirikusse tulnute hulgas on suur hulk selliseid inimesi, mis tähendab, et ka neid võib niimoodi elades oodata üsna pea sama saatus. äh, see oligi veel selle kõne kõige ägedam koht.

kõne oli muidugi veits pikem, aga rohkemaks mul beebimajanduse kõrvalt sel hetkel võimalust polnud. igal juhul oli see tervenisti samast ooperist.
anyway, mulle mõjus seegi. minu peal töötas. kui keegi või miski mind üllatada suudab, siis on see täiesti isemoodi erutav ning vaimustav tunne.

mõne troonitud pea matusekõnena teeniks selline kõne kindlasti eesmärki. ah, ma naudiks:)

 

Matemaatika

1+1

Kas me oleme üldse Tallinnas või juba Keilas?
No kui me Keilas oleksime, siis oleksime tulnud lennukiga.
Kus me siis oleme?
Me oleme Tudengi kooli juures.
Kas me oleme siis Tartus?

matemaatikas tõmbab ta muide samast klassist vastuseid nagu varrukast. pole ime, et ta siiani üle hommiku kaupleb, kas peab ikka kooli minema.
aga, kui Keila ära taandada, siis oma loogika on selleski. õige vastust on loomulikult Vabaõhumuuseum.

 

Teel@Herne Street

Eile tabas mind õhtul niimoodi nipsust vastupandamatu kohviku ja koogi ja kohvi isu. tundsin, et kui ma seda kohe ei saa, siis lihtsalt suren ära.

kuna kell oli täpselt õhtuse jalutuskäigu jagu, seadsime sammud õue. kodukohvik oli pettumuseks kinni, mäletasin, et see on kaheksani avatud, aga tuleb välja, et siiski seitsmeni. seega võtsime ette pisut kaugema, aga see eest kindla peale mineku.

tee peal palus Giovanni, kes Pässut süles tassis, et ole hea, tõmba mu jaki lukk lõpuni kinni.
käru olime koju jätnud, sest esmalt arvasime, et tuleb lühem ots.

mh, sul on külm ja sa ei võtnud mütsi. 
minu jaoks on peaaegu talumatu olla kellegi kõrval, kellel on külm, sest kuidas sa saad õhtut ja jalutuskäiku ise niimoodi mõnuga nautida, kui teisel on jahe. võimatu, eks ole. ma tunnen end ka seepeale hetkega halvasti ja rahutult.

Aga tead, ma võin sulle oma koti pähe tõmmata. päris tõsiselt, võtan sealt oma kaks asja välja ja vähemalt sa ei pea külmetama.
muuhulgas olgu öeldud, et mu kott on riidest ja sobiks oma mõõtudelt ja kujult pähe üsnagi kenasti. 

Siis peame küll hoolega vaatama, kes meile vastu tuleb…

Ah, ära hakka, kott pähe ja tuhvlid jalga. see on uhkuseasi!

tunne polnud mind petnud. see esimene lonks ja amps olid sel õhtul tõesti mu elupäästjad.

 

Emadepäeva eri

Eile lugesin Mutti, kes kirjutas muuhulgas, et ometi peetakse suurt nina plussiks üksnes mehele, ja seda teadagi hoopis muudel põhjustel.

kuna Giovanni vedeles parasjagu magamistoa voodil, siis oli hea võimalus kohe ta käest uurida, et kuule, sa oled meestesaunas käinud, ütle, kas vastab tõele, et suur nina on meestel plussiks hoopis muudel põhjustel.
Giovanni vastas, et ta ei vasta sellele küsimusele.
väga nutikas temast, kas pole.

aga sa vähemalt tead vastust, eks ole, ütlesin mina.
ma ei mäleta, kas ta vastas. vist mitte. aga mõmises rahulolevalt. nagu ikka need, kel trumbid taskus. vastus seegi.

tähendab, ise kahtlustan, et sel on tõepõhi all. teine asi on sõrmed. neist Mutt ei kirjutanud.

et siis järmine aasta kandideerin EBA-l seksistlike blogide kategooirais. ilma huumorita. täiesti täitamata nišš!

 

Verona tegi imet

Ruudi tuli täitsa vabatahtlikult oma toast välja, et eestlaste esinemist näha. Koidu näod olid sellised, et olime naerust kõveras. uuuu, need vääriks lausa omaette väljapanekut. ainult Giovanni istus nii surmtõsise näoga, talle vist ei meeldinud meie, ma ei teagi mis täpselt.  

sel korral täheldasin kuidagi eriti teravalt, et kogu sest üritusest on saanud ainult üks meeletu klounaad, ülepakkumine ja priiskamine. enam ei tea, mis ära teeks. ning milline ülevoolav energia ja lõbusus. mõne puhul jäi mulje, et nahast poeb välja. eriti hästi oli see veel näha, kui hääle maha keerasin.

mõnes mõttes kuidagi hea ja kerge tunne, et eestlased edasi ei saanud.

tegelikult huvitab mind aga hoopis enam, mis täpselt ühes makroonis 1,35 eurot maksab? kas suur ajakulu ja väike tootlus? vajaminevad ained makroonide valmistamiseks peaks ju olema suht lihtsad ja odavad.
ma kohe ei tea, nii head on, aga eelarve ei pea sellele headusele nii küll kuigi kaua vastu.