postitus igikestval toidu- ja kaalulangetamise teemal. Ritsiku sõnadega. seejuures ütlen kohe ära, et sellest võib vabalt tulla mu viimase aja pikim postitus, aga ei pruugi. sama vabalt võib juhtuda, et Pässu enne oma hommikuunest üles ärakab, kui mina lõpuni olen jõudnud.
aga ma alustaks seda postitust makroonidest, sest eile tundsin jälle väga puust ja punaselt, kui oma mätta otsas ma ikka elan. kui Giovanni tööle läks ning makroonidest juttu tuli, siis ei teadnud mitte üks mees, millest ta räägib. mina siin kilkan, makroon ja makroon ega tule selle pealegi, et mu kõrval on terve hulk inimesi, kel puudub igasugune aimdus, millega tegu. nende jaoks on oleks pidanud Emmanuel kandma perekonnanime Baguette.
mõte seda postitust kirjutada tuli aga algselt hoopiski sellest, kui Tilda kommentaarile vastasin, et mu paksud talvepüksid on jalga nii timmitud, et isegi see üks sünnitusjärgne ülekilo püksivärvli vahel mind sellevõrra ahistab ning pigistab, et kui ma pean valima, siis pigem juba külmetan pisut kintsude arvelt.
selle vastuse põhjal võiks mind suht kinnisilmi liigitada Ritsiku blogis jutuks olnud Fitlapi tugigruppi, kel tervisliku toitumise ning toitumishäirete vahel pea olematu piir jookseb, eks ole. aga tegelikult see pole sugugi nii. ma ei ole kunagi pidanud ühtegi dieeti, ma ei suudagi seda, mul puudub selleks piisav tahtejõud. ma ei suuda loobuda ealeski ühestki tükist maitsvast koogist ega söö väiksema rasvasisaldusega kohupiima või juustu. ühesõnaga. jah. söön täpselt seda, mida hing ihaldab. ja naudin.
aga.
nagu ma siin juba mõned positused tagasi esimeses toidupostituses mainisin, siis üks mu stabiilse kaalunumbri saladus on kindlasti kurbus. ja see mul juba otsa ei lõpe, sest esiteks on mul selline s*** iseloom ning teiseks olen oma elu nii risti-rästi keeruliseks elanud, et inimesi ning probleeme kurbuse tekitamise jaoks juba jagub.
teiseks, ei tohiks alahinnata kindlasti geneetilist faktorit. kui me siin mõnda aega tagasi Ruudiga paari aasta vältel teatava intervalliga lastehaiglas endrogrinoloogi vastuvõtul käisime, siis ütles ta muuhulgas ka seda, et midagi pole teha, ka kaalu osas on elu ebaõiglane (kokkuvõte minu sõnastuses). mis on kingitud ühele, pole kahjuks lubatud teisele.
 |
see lillega |
kolmandaks peaks mu toidupostituses kohe kindlasti olulisel kohal troonima kaalu pilt. iga päev. nagu pereeelarve kaustik õhtuti ühes kategoorias, on kaal hommikuti teises kategoorias kindlasti mu arvestatavaim /sõnavärdjas, midagi on valesti, eks/ distsiplinaator. igapäevane peeglisse vaatamine nii ühe kui teise numbri näol ei lase mul end mugavalt petta.
 |
neljas mõõdus |
ema jaoks peitub mu kehakaalu saladus jällegi mu nukunõudes, nagu ta tavatseb neid kutsuda. see on tõsi, suurema taldriku pealt ma enamasti ei söö. kuigi ma ei tee seda teadlikult, sest mulle lihtsalt meeldib väikse taldriku pealt süüa, siis ehk tõesti kaasneb sellega ka lisaboonus, sest viis korda toitu juurde tõsta tekitab tõenäoliselt suuremat süümepiina, kui korra juurde võttes.
aga minu enda jaoks on söömise juures paar olulist reeglit tegelikult küll, mida teadlikult jälgin. esiteks söön väiksemad kogused ja sageli. teiseks, üritan lõpetada söömise enne, kui täiskõhu tunne tekib. siis, kui tahaks veel. kui tunni aja pärast ikka tühja kõhu tunne närib, võtan midagi natuke juurde. järelikult sai ikkagi liiga vara lõpetatud.
ja siis veel see nii palju lapsi. mult on elus päris mitmel korral päritud stiilis, et sul on ju nii palju lapsi, kuidas sa nii heas vormis oled? ausalt öeldes on see küsimus, mis mind alati üllatab. mina pole sest seosest kunagi aru saanud. siin kuskil peab peituma loogikaviga, sest vastupidi ju, laste arv ainult toetab seda – vähem aega, rohkem kohustusi ja liikumist. nii lihtne ongi.
muide, üks väga oluline argument ja mõte tekkis seoses kaaluga veel. ikka siis, kui Tildale oma suusapükste vastust kirjutasin, hakkasin mõtlema, et kaalu hoidmine on eriti põhjamaalaste juures ka oluline kokkuhoiu allikas. mõelda vaid, kui ma näiteks kümme kilo juude võtaksin, peaksin varem või hiljem muretsema endale ka rida uusi riideid. kusjuures, põhjamaalasena ei piisa meile ühest olematust materjalist ja olematu hinnaga uuest lendlevast hõlstist, vaid meil on hädavajalikud talvepüksid, uued teksad, ehk jope, mõni uus viisakas seelik jne. ning vastupidi, kui kilod ühel või teisel põhjusel jällegi seljast lendavad, siis vaevalt, et aastatetaguseid riideid selga ihkaks. ikka tahaks ju siis midagi uuemat, säravamat ja värskemat. nagu enesetunnegi. mul kipub see isegi peale rasedusi nii olema. seega, suure pere emana võtan kokku, et oluliselt odavam ja praktilisem on end samas kaalus hoida, eks ole:)
ja kui ma seda kõike praegu kirja panen, siis mõtlen, et tegeleksin praegu justnagu oma püsilugejate leidmise turunduskapiaaniaga. kui te juhuslikult siia lehele sattusite, kõike seda praegu loete, siis teadke ka, et esimene osa toidupostituste sarjast nimega Õõnes on kuskil eespool. ehk tekib huvi, langete võrku ja lähete seda otsima!
Pääsu muide ärkas juba vähemalt 10 minutit tagasi. kolistab seal midagi radiaatoriga ja on kindlasti üllatunud, et ma polegi veel tema juurde ilmunud. pagan võtkas, unustasin, ma ei pannud talle ju magamiseks pampusid! nii, lähen….
publish nuppu vajutasin ikka tunnike hiljem. Pässu pudru ja endale võileib ning kohvi. õnneks voodi oli kuiv, yesssss!