Kohtumised.

kui muidu olen harjunud, et tema mõtted keerlevad ebamaiselt ja sulgkerge udusulena reaalse maailma ja probleemide kohal, siis sel korral ripuvad luulekogumiku kohal terve aja tumedad pilved, mis minu arvates lõpuni välja päris laiali ei hajugi.

tekst ja mõtted on tavapäratult valutavad. sumades kahe jalaga põlvini elus. südamevalu maailma kestmise ja muutumise, meie väikese riigi, keele, inimeste. pealiskaudsuse pärast. neil lehtedel on enesesüüdistust emaks olemise teemal. ilustamata ausust armukadeduse ning aastatega hääbuva ilu ning nooruse osas.

kogumik on sedavõrd kristallselge. lõikav. ja kurb. kohati nii piinlikult aus ja valus, et korraga ei jaksagi. peab raamatu kõrvale panema.
ilustamata, aga väga ilus. täis hingelisust ning päris elu.

täna pole mul rääkimiseks jõudu. vaikimine taastab ning aitab koguda. 

 

jagamine

naturaalmajandus

Giovanni tuli lõpuks ometi eile koju. teda polnud terve eelmine nädal. ja üleeelmisel mitu päeva. sellelgi nädalal oli ta kolm pikka päeva Riias tööl.
eile öösel ütlesin talle, et nüüd tunnen küll, et olen väsinud. nii väsinud sest tormlemisest. ja üksindusest. täna hommikul, kui nad Käpikuga hommikusööki sõid, vaatasin neid ja mõtlesin, et annaksin kõik aasta ema tiitlid silmagi pilgutamata üksikemadele.

 

inspireeritud, arvake millest? kellest?

Peale seda, kui arsti ooteruumis õde aina rääkis, kõikvõimalikus garneeringus ja kastmes, et 
ta on teil nii kiire,
on ta poiss või tüdruk?
kodus teil vist iga ei hakka,
teatas Suveplika lõpuks elutargalt ohates, ta on tal viies laps kah.

aaa, see muidugi seletab paljut, naeris õde ja.
muljetas trepist alla minnes muudkui edasi, seda nad räägivad jah, et peale kolmandat last…..

aga eks ses jutus ole oma tõde sees.,
nii kiiruses, kui ka peale kolmandat last.
no näiteks.
alumist köögisahtlit ma unustada ei tohi, siis on vaikus kohe majas. kui hiljaks jään, on trumm läinud. siis jääb ainult pulgad pihku pista.

täna on see lihtsalt otsatult armas.
aina vaatan ja imetlen.

 

Kired ja nooled

Kahe hetkel ühiskonnas suuri kirgi kütnud teema osas – palgalaõhe ja Aasta Ema, jään mina oma suhtumiselt erakordselt leigeks. vaatamata sellele, et mu palk on sedavõrd pisku, et tean inimesi, kes nimetavad sellise palga eest tööl käimist heategevuseks. ning vaatamata sellele, et laste arvu ning hetke suhtestaatust silmas pidades kvalifitseeruksin isegi Aasta Ema tiitlile, aga ma ei võtaks seda mitte iialgi vastu ka siis, kui seda mulle pakutaks. sest vaadake, minu arvates on sel medalil ka teine pool. need naised, kes Aasta Emaks kvalifitseeruvad, peaksid ka iseenda südames uskuma ning arvama, et on seda tiitlit väärt. kas teie oleksite?

küll ei jäta mind ükskõikseks Rail Baltic ega vaktsineerimine. ma julgeks isegi välja hüüda, et kui esimesed kaks on mõneti heaoluühiskonna ning pseudoteemad. siis teisel kahel on hoopis käega katsutavamad ja kaugemale ulatuvad tagajärjed.

kuidas see Mikita ütleski, et need inimesed, kes vaatavad rohkem, kui 20 ja rohkem aastat ette, jõuavad alati teise tulemuseni.

vat ja just seepärast käisime meie täna jälle lastega vaktsineerimas. Suveplika sai sutsaka õlga, Pääsu kintsu ja mina lasin eeskuju näitamiseks ning solidaarsusest teha endale puugisüsti. Suveplika kisas kõige kõvemini, Pääsu tegi kurja nägu ja vääksu, mina ei nutnud üldse. ema ikkagi. valus oli küll pisut, aga uhke tunne oli ka.

 

naine, kes tahab aeg-ajalt riietuda vastassugupoolele tüüpilistesse riietesse. see olengi mina.

Peale seda, kui olen paar aastat lootusetult otsinud endale sobiva lõike ning sobivat värvi, eelistatavalt puuvillaseid naiste boksereid, tõmbasin ühel päval kiiruga jalga Giovanni omad. mitte küll puuvillased, sest meeste puuvillastel on teatavasti üks naistele äärmiselt ebasobiv lisadetail. aga polüestrist, mis passisid mulle jalga vägagi ilusti ja mugavalt.
tundub, et edaspidi suundun boksereid ostma/otsima hoopis meeste osakonda.

p.s tükike pilti mu puusa abaluust klõpsasin tegelikult ka, aga ma ikkagi ei pane seda siia üles, kuna on üks Suveplika isa, kes veel mitte väga ammu aega tagasi ohtrasti mu blogipostitusi kohtus tunnistustena üritas ära kasutada. ning tundes teda, ma kohe mitte teps ei üllatuks, kui ta salvestaks ning säilitaks igaks mõneks sajaks elujuhtumiks veel üht-teist praegugi.

 

toidupostitus. ehk kuidas mina 25 aastat kahe kilo sees olen püsinud.

postitus igikestval toidu- ja kaalulangetamise teemal. Ritsiku sõnadega. seejuures ütlen kohe ära, et sellest võib vabalt tulla mu viimase aja pikim postitus, aga ei pruugi. sama vabalt võib juhtuda, et Pässu enne oma hommikuunest üles ärakab, kui mina lõpuni olen jõudnud.

aga ma alustaks seda postitust makroonidest, sest eile tundsin jälle väga puust ja punaselt, kui oma mätta otsas ma ikka elan. kui Giovanni tööle läks ning makroonidest juttu tuli, siis ei teadnud mitte üks mees, millest ta räägib. mina siin kilkan, makroon ja makroon ega tule selle pealegi, et mu kõrval on terve hulk inimesi, kel puudub igasugune aimdus, millega tegu. nende jaoks on oleks pidanud Emmanuel kandma perekonnanime Baguette.

mõte seda postitust kirjutada tuli aga algselt hoopiski sellest, kui Tilda kommentaarile vastasin, et mu paksud talvepüksid on jalga nii timmitud,  et isegi see üks sünnitusjärgne ülekilo püksivärvli vahel mind sellevõrra ahistab ning pigistab, et kui ma pean valima, siis pigem juba külmetan pisut kintsude arvelt.

selle vastuse põhjal võiks mind suht kinnisilmi liigitada Ritsiku blogis jutuks olnud Fitlapi tugigruppi, kel tervisliku toitumise ning toitumishäirete vahel pea olematu piir jookseb, eks ole. aga tegelikult see pole sugugi nii. ma ei ole kunagi pidanud ühtegi dieeti, ma ei suudagi seda, mul puudub selleks piisav tahtejõud. ma ei suuda loobuda ealeski ühestki tükist maitsvast koogist ega söö väiksema rasvasisaldusega kohupiima või juustu. ühesõnaga. jah. söön täpselt seda, mida hing ihaldab. ja naudin.

aga.

nagu ma siin juba mõned positused tagasi esimeses toidupostituses mainisin, siis üks mu stabiilse kaalunumbri saladus on kindlasti kurbus. ja see mul juba otsa ei lõpe, sest esiteks on mul selline s*** iseloom ning teiseks olen oma elu nii risti-rästi keeruliseks elanud, et inimesi ning probleeme kurbuse tekitamise jaoks juba jagub.

teiseks, ei tohiks alahinnata kindlasti geneetilist faktorit. kui me siin mõnda aega tagasi Ruudiga paari aasta vältel teatava intervalliga lastehaiglas endrogrinoloogi vastuvõtul käisime, siis ütles ta muuhulgas ka seda, et midagi pole teha, ka kaalu osas on elu ebaõiglane (kokkuvõte minu sõnastuses). mis on kingitud ühele, pole kahjuks lubatud teisele.

see lillega

kolmandaks peaks mu toidupostituses kohe kindlasti olulisel kohal troonima kaalu pilt. iga päev. nagu pereeelarve kaustik õhtuti ühes kategoorias, on kaal hommikuti teises kategoorias kindlasti mu arvestatavaim /sõnavärdjas, midagi on valesti, eks/ distsiplinaator. igapäevane peeglisse vaatamine nii ühe kui teise numbri näol ei lase mul end mugavalt petta.

neljas mõõdus

ema jaoks peitub mu kehakaalu saladus jällegi mu nukunõudes, nagu ta tavatseb neid kutsuda. see on tõsi, suurema taldriku pealt ma enamasti ei söö. kuigi ma ei tee seda teadlikult, sest mulle lihtsalt meeldib väikse taldriku pealt süüa, siis ehk tõesti kaasneb sellega ka lisaboonus, sest viis korda toitu juurde tõsta tekitab tõenäoliselt suuremat süümepiina, kui korra juurde võttes.

aga minu enda jaoks on söömise juures paar olulist reeglit tegelikult küll, mida teadlikult jälgin. esiteks söön väiksemad kogused ja sageli. teiseks, üritan lõpetada söömise enne, kui täiskõhu tunne tekib. siis, kui tahaks veel. kui tunni aja pärast ikka tühja kõhu tunne närib, võtan midagi natuke juurde. järelikult sai ikkagi liiga vara lõpetatud.

ja siis veel see nii palju lapsi. mult on elus päris mitmel korral päritud stiilis, et sul on ju nii palju lapsi, kuidas sa nii heas vormis oled? ausalt öeldes on see küsimus, mis mind alati üllatab. mina pole sest seosest kunagi aru saanud. siin kuskil peab peituma loogikaviga, sest vastupidi ju, laste arv ainult toetab seda – vähem aega, rohkem kohustusi ja liikumist. nii lihtne ongi.

muide, üks väga oluline argument ja mõte tekkis seoses kaaluga veel. ikka siis, kui Tildale oma suusapükste vastust kirjutasin, hakkasin mõtlema, et kaalu hoidmine on eriti põhjamaalaste juures ka oluline kokkuhoiu allikas. mõelda vaid, kui ma näiteks kümme kilo juude võtaksin, peaksin varem või hiljem muretsema endale ka rida uusi riideid. kusjuures, põhjamaalasena ei piisa meile ühest olematust materjalist ja olematu hinnaga uuest lendlevast hõlstist, vaid meil on hädavajalikud talvepüksid, uued teksad, ehk jope, mõni uus viisakas seelik jne. ning vastupidi, kui kilod ühel või teisel põhjusel jällegi seljast lendavad, siis vaevalt, et aastatetaguseid riideid selga ihkaks. ikka tahaks ju siis midagi uuemat, säravamat ja värskemat. nagu enesetunnegi. mul kipub see isegi peale rasedusi nii olema. seega, suure pere emana võtan kokku, et oluliselt odavam ja praktilisem on end samas kaalus hoida, eks ole:)

ja kui ma seda kõike praegu kirja panen, siis mõtlen, et tegeleksin praegu justnagu oma püsilugejate leidmise turunduskapiaaniaga. kui te juhuslikult siia lehele sattusite, kõike seda praegu loete, siis teadke ka, et esimene osa toidupostituste sarjast nimega Õõnes on kuskil eespool. ehk tekib huvi, langete võrku ja lähete seda otsima!

Pääsu muide ärkas juba vähemalt 10 minutit tagasi. kolistab seal midagi radiaatoriga ja on kindlasti üllatunud, et ma polegi veel tema juurde ilmunud. pagan võtkas, unustasin, ma ei pannud talle ju magamiseks pampusid! nii, lähen….

publish nuppu vajutasin ikka tunnike hiljem. Pässu pudru ja endale võileib ning kohvi. õnneks voodi oli kuiv, yesssss!

 

Emmanuell Makroon

pilt on illustreeriv

Kui ma hommikul raadio lahti tegin, siis kuulsin, et teise vooru on edasi saanud Marine Le Pen ja keegi Emmanuell(e) Makroon. Le Pen ma vähemalt tean, milline ta välja näeb, aga Makrooni osas puudus mul absoluutselt igasugune ettekujutus. oma võhiklikkuses arvasin eesnime põhjal koguni, et tegemist võiks olla naisterahvaga, aga siis kuulsin kohe ka Makrooni häält ning mõistsin, et tegu on siiski mehega.
tund aega hiljem nägin nii teda ennast kui ta nime Terevisioonis: Emmanuel Macron. ise oma peaga oleksin vist perekonnanimele e lõppu kirjutanud.
kena mees, mis ma muud öelda oskangi.

aga kuulmise järgi kirjutasin nime ainult ja ainult seepärast, et teate, kui ma seda uudist kuulsin, kõlas see lihtsalt nii ägedalt. kas saaks olla midagi veel sümboolsemat, kui Prantsusmaal hakkaks valitsema Emmanuelle Makroon. juuuuuuuuu!
mina olen igal juhul kahe käega selle võrgutajast hurmuri poolt!

 

ei tulegi seda õiget sõna

8.34 am. mõnusalt soe ja sombune hommik.

Ma olin eile hommikul kohutav inimene. tegelikult ei saa mind seejuures isegi inimeseks nimetada. ma ise küll ei nimetaks. siis, kui ma Pääsule liiga tegin.

sellele pisikesele, kaitsetule ja niigi abitule inimesele. kes mind varbaotsteni usaldab.

ei, ma ei löönud teda. aga kas löömine ongi kõige valusam?

ma tean, millest see tuleb, tundsin, kuidas pinge päevade jooksul mu sisse koguneb. oskasin isegi karta, et ühel hetkel see kuskil valla pääseb. aga mida see teadmine loeb, kui ikka ei suuda.

eks väike laps oma olemuselt ole muidugi põhjatu kannatlikkuse karikas. aga see pole mulle ju midagi uut!

seda jälestust iseenda vastu peale sellist olukorda ei suuda mitte miski mult pikka aega ära võtta. tahaksin, ei, lausa vajaksin, et keegi mu rihmaga läbi nüpeldaks. ma ei tea, kas valu teeks enesetunde natukenegi kergemaks. ehk. aga tunne on küll, et ainult füüsiline valu aitaks.

õnneks nii pisikesed inimesed ei pea pikka viha. ärkavad õige pea juba suure ja laia naeratusega. ka see on iseenesest karistus.

 

baariteraapia. andmisest.

Kaisa Selde mõtiskles, et tegi kooselu ajal aina süüa, puhastas, pesi, koristas, kuid tundis pidevalt, et vastu ei saa mitte midagi.

huvitav, nii pole ma kunagi asjale lähenenud. kui mõtlema hakata, siis on mul kahju olnud millestki jäävamast, millest hiljem raske südamega loobuma olen pidanud. näteks aeda istutatud lilledest, elule turgutatud tikripõõsastest, noortest õunapuudest. või siis hoopiski mu ühest suurest unistusest, tuppa ehitada lastud valgest kahhelkiviahjust. magamistoa roosilisest tapeedist. kõigest sellest, millesse olen pannud suure hulga oma hinge, usku ning unistusi.
puhas pesu, soe toit, puhtad põrandad, jah tõsi, ka sinna läheb ju tegelikult üksjagu armastust, aga see kõik on ajas kuidagi kiiresti kaduv, üle ning uuesti tehtav. siinkohal mõtlen, et isegi oma kehast ei ole mul kunagi kahju olnud, ka see saab ühel päeval lihtsalt mullaks.

kui suhe lõpeb, siis teate mida mina tahaksin kogu hingest tagasi saada? mida ma iseeendale mitte kuidagi andestada ei suuda? võtaksin tagasi kõik oma kummalised mõtted ja käigud, kõik oma kõige salajasemad soovid, unistused, hirmud, põdemised, millest teisele rääkinud olen. kogu oma suurima õrnuse. kõvasti käest kinni hoidmised. üheks kokkusulanud kehad. hinge ja silma vaatamised. need kõige soojemad ning lähedasemad hetked, mil meisse kogu hingest uskusin. oma kerguse, naeratused, armastavad silmad, õhkutõusmised, kogu selle parema ja ilusama mina.
kahetsen siis nii kohutavalt seda kõige sügavamat, haavatavamat, ilusamat, seda päris mina, mida nii naiivselt teisele lörtsida ning lõhkuda olin pakkunud. inimesele, kes seda kõike sugugi ei väärinud ega hoida osanud. inimesele, kes tegelikult ainult iseennast armastas.

tahan tagasi oma süsi!

 

need, kes elus püksi teevad

 

7.53 am

Kasvamiseks ei pea paastu või vaikuselaagrisse minema. selleks, et suuremaks saada ei ole tingimata tarvis keerulisi tekste lugeda. parim praktika on argipäev ise. tõelised kangelased on need, kes argielus rahu, viisakust, hoolivust ja teistega arvestamist viljelevad. tõeline väljakutse on kõige tavalisema päeva argisemad tegevused. ja see on meie jaoks olemas 24/7.

just seepärast ning muidugi ka oma elu kogemuste põhjal ei tekita mus ammu enam absoluutselt vähimatki emotsiooni ega kadeduse raasugi FBsse riputatud soojade maade puhkusepildid. liigutavad ning panevad heldima aga hoopis need samad argised fotod, kus oma kallitega võib ka tikutoosis kodune olla, nagu Anti Kobin nii armsalt kirjutas.

mis tähendab, et nüüd aitab! enam ei luba ma omi ilusaid hommikuid ega elu kellelgi röövida. see võib olla raske, aga ma lihtsalt pean hakkama saama.

olen mõelnud, et kui ma kunagi oma magamistoa saan, siis sooviksin ühe seina statemente täis kritseldada. selliseid eluterveid, mis fookuse uuesti paika sätiks, kui segadus taas kord hinge pugema hakkab ning hirm naha vahel kipub.
midagi sarnast, millega seda postitust alustasin. või näiteks Jüri Naela lause, mis ta hommikusaates välja ütles: pinge ja vaen on need, mis meid väsitavad. või hoopis mantra Peeter Rebaselt: kui selle intervjuu lugeja teadvustab endale, et ka tema sureb ühel päeval ära, siis saab ta ju aru, et ei ole mõtet hirmu tunda.

see tähendab erinevaid. igaks elu juhtumiks. kui üldse, siis ainult sellised inimesed ning mõtted suudavad maailma päästa. ning nõrkusehetkedel on minusugusel neist tohutu suur tugi ning abi.