RSS

Alias

19 dets.

Kuulsin ühel päeval möödaminnes lauset. raadiost vist. et valget aega on praegu ainult kuue tunni jagu. ma viimasel ajal kuulengi vist ainult lausejuppe. siit ja sealt. aeg lendab lihtsalt nii tohutu kiirusega. millegipärast tundub mulle, et need vähesed laused, mis minuni jõuavad, on mingil põhjusel vajalikud. need kõige vajalikumad. lausa hädavajalikuud, et minimaalseltki ümbritsevaga kursis olla. sest iga päev on praegu nii tohutult palju. nii-nii palju juhuslikke vestluskatkeid, lauseid, märkamisi mu ümber ja peas. aga nii palju saginat ja tegemisi, mis neid segab, et ma lihtsalt ei jõua praegu kõike lõpuni mõelda. veel vähem kirja panna.
mulle näiteks meeldib, et valget aega on vähe. õigupoolest mulle praegu lausa sobib, kui päris valgeks ei lähegi. ja kui lähebki, vahel kohe liiga valgeks, lausa kriiskavaks, siis ootan juba hommikust saati, millal hämarduma hakkaks. päevane valgus on praegu nii vale: kahvatu ja lahja. mingil põhjusel see ärritab mind. pimedus seevastu on õige: paks ja hästi tume. väga rahulik ja rahustav. öine selge taevas voodis lebades meeldib mulle veel eriti. sügav, selline tinane. ja magamistoa aken, mis öösel koos puuokstega varjuna toa seinale ilmub. veidi müstiline. aga väga ilus. igal ööl seda pole. pole viitsinud välja ka mõelda, millal ja millest see täpselt tekib. kas selgest taevast. või põleb neil õhtutel väljas enam tänavalampe. ma ei tea. eile öösel igal juhul seda polnud. aga eile õhtu oli siin ka hullumaja. võib-olla olin selle nägemiseks lihtsalt liiga väsinud. võib-olla on see nähtav ainult siis, kui on aega ja rahu märgata. sest lisaks kõigele muule, ega need Käpiku viimase aja ööd pole kah ju miskid ööd. eile valvasime Giovanniga teatris näiteks kordamööda, et teine magama ei jääks. hea üldse, et Giovanni paar tundi enne minekut hakkas algusaega üle vaatama. mina oleks üldse tund aega hiljem kohale jõudnud. lisaks läksime valesse saali. õnneks olime nii palju varem kodunt välja sõitnud, et jõudsime ka õigesse. kõht oli kangesti tühi. kolm minutit enne algust kugistasime veel kumbki pokaali salatit sisse. no ja siis valvasime. kuigi etendus oli ka tore. mis sest, et mind mõnevõrra üllatas, et mind lõpuks millegagi ei üllatatud. kõik oli alguset peale nii arusaadav ja etteaimatav. kuigi ma ei saa aru, miks see mind tegelikult üllatas. Kivirähk kirjutabki ju tavalistest asjadest.
seevastu see laupäevane Piip ja Tuut jõuluetendus, kuhu ma täiesti plaaniväliselt Suveplikaga sattusin, oli lihtsalt pööraselt vahva ning vaimustav. kohe nii, et mõtlesin, et jumal tänatud, et mul Käpik on: sedasi on mul põhjust veel pikka aega lasteteendustele sattuda. üleüldse. kui üldse. hakkasin mõtlema, et just lastetendused, mida olen viimaste aastate jooksul külastanud, on iga kord mu ootusi kõrge kaarega ületanud. kas pole huvitav.

rohemaks polegi praegu aega. kuigi tahaks. nii palju väikseid asju. nii palju. aga seda ma vist juba kirjutasin. teate ikka seda lasteluuletust? mu lapsepõlve ühest lemmikust. kus, kord üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja, hommikuti piriseses, uneajal virises, pisaratest jooksid ojad, ojadest said märjaks kojad, vesi veeres nutumaale, nutu-muinasjutumaale, kus üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja….

selline tunne, et olengi see hamster. jumal tänatud, et puur ümber on, muidu astutaks mind lihtsalt toapõrandal surnuks. ja on suur õnn, kui siis puuris vähemalt üks ratas leidub, kus päevad läbi ringe joosta. kusjuures, hamster ei pruugi tegelikult sugugi nii nüri loomake olla, kui teile paistab.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 19, 2016 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: