RSS

Minud

14 dets.
Tutikad snoobid meie köögikapil

Lõpuks ometi olen jõudnud punkti, kus tunnen ära, mis on minu. kõik mu viimaste aastate jooksul tehtud ostud valmistavad mulle rõõmu absoluutselt iga kord, kui neid kasutan või vaatan. paistab, et ma ei väsi neist vist kunagi. mu kaunitarist kristalllühter köögilaua kohal, laualamp, mida võiks veel üks olla, sel suvel Haapsalus silma jäänud ning sügisel ära ostetud valge laelamp, redel-seinariiul, mida juba aasta aega olin vaikselt mõelnud-piielnud, üks isa poolt jõuludeks kingitud kardin, mida toast tuppa vean, pikkadel sihvakatel jalgadel väikse sahtliga öökapike, mida sai algul Suveplikale mõeldud, aga mis nüüd meile kõigile silmailu pakub, Suveplika romantiline valge metallvoodi ja üleeilsest siis ka need naljakad paksukesed kodumasinad. Ruudi naeris terve esimese õhtu iga kord, kui neid vaatas. ausalt öeldes need ongi lõbusad ning panevad minugi muigama: täpselt sellised, et mul on tunne, et nad ärkavad ellu, kui me parasjagu ei näe.
Jõuludeks peaks muu seltskonnaga liituma veel ka viis diivanipatja.

tore. see on absoluutselt fantastiline tunne, kui ühel hetkel nii kaugele välja jõuad. niimoodi läbimõelduna ning -tunnetatuna ei tundu see isegi raiskamisena. ok, kui, siis kohati ning õige natuke.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 14, 2016 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: