RSS

peegelpildis. ja hommikul, mida ma ei oodanud.

31 okt.

vanni ootel ja äärel. Käpikule, siis, kui ta ema veel 79 ja isa 82 ei olnud.

Üks õhtu, kui me Käpiku juures vanni kõrval kükitasime, rääkisin Giovannile, et kuulsin hommikul Kuku raadiost plaanitavast pensioniea tõusust. ja sellest, et 2050. a. oodatav keskmine eluiga on 89 aastat. ma ei tea miks, aga sel hetkel tundus see mulle kuskil nii kauges tulevikus, et meil Giovanniga sinna küll asja pole. kui ma siis seal vannitoas Giovannile sellest rääkides ühtäkki üllatusega avastasin, et polegi nii. ka meie võime siis veel täitsa elus olla, mina 79, Giovanni mõned aastad vanem. ja Käpik 35, jumal kui noor. Giovanni muidugi vastas nagu alati sellistel puhkudel, et loomulikult, nii see ongi. mille peale mina oskasin kosta, et oleks see vaid nii.

Poolt tundi tagasi läks Giovanni taas kord umbes kümneks päevaks minema. mis sest, et see oli juba pikka aega ette teada. mis sest, et ma tean, et see on ta viimane nii pikk äraolek. mis sest, mis sest. see teeb asja vaat et hullemakski. hoidsin eile veel pea kümne küünega küünlaleegist ja sellest õhtust kinni, et see hommik ei tuleks. ja kui see hommik paratamatult ikkagi kätte jõudis, siis hakkasin jälle pillima. tunnen end nii kehvasti, olen nii nõrk ja hale, aga ikka ei suuda. ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha enam üksi olla. tõenäoliselt on see mu eelmise elu hind ja taak.

eks omajagu süüd ole ka selles, et hakkan jõudma punkti, kus mu aku hakkab tühjaks saama. Käpiku sünnist saab varsti kaheksa kuud ja  mu seesmised toiduvarud on lõpukorral. klassika. see ei üllata mind enam, aga isegi selle teadmise juures ei suuda ma seda ära hoida. ma ei vaja seltskonda, ma ei vaja tööd. mul on tohutult hea meel, et on Käpik. mulle väga meeldib temaga kodus olla. aga umbes sel ajal hakkan lapsega kodus olles alati tundma, et tahaksin korra kinno. näha paari teatritükki. vedeleda Giovanniga paar päeva voodis ja sealt üldse mitte välja tulla. et Giovanni saaks mulle jälle õhtuti ette lugeda. et jaksaksin ise õhtuti raamatut käes hoida kauem, kui neli lehekülge. et.
ma tean, et kõigeks selleks ei kulu enam väga palju aega. ehk pool aastakest. või aasta. vahet polegi. aga ma tunnen puudust. ja nälga. iga päevaga üha enam ja teravamalt.
Käpik seevastu on jõudnud oma elu kõige (m)emmekamasse punkti. tõstab koheselt hädakisa, kui ma nurga taha kaon. nutab kõvasti ja solvunult, kui teda vannituppa endaga hambaid pesema kaasa ei võta. käputab iga kord jorinal kohale, kui Giovanniga kallistame. alguses mõtlesin, et see on juhus, aga ei: kujutage pilti, Käpik on armukade.

just nüüd, kui minul hakkab punane tuluke vilkuma, ei tahaks Käpik minust minutiksi lahti lasta. muidugi ma tean, et see käibki nii. tean, et pea ainuke lahendus ongi veel natuke rahulikult oodata. hea on teada. aga sellegipoolest.
kaalusin hommikul, mis ma veel enda jaoks teha saaks. et rahulikumalt oodata. ning otsustasin, et pean end nüüd ühel päeval lõpuks ikkagi välja jooksma vedama. üritan korrapärasemalt ja teadlikumalt toitududa. iseendaks tagasi saada. end füüsiliselt paremasse vormi ajada.vaimset poolt kehalise poolega toita ning toetada.
seda ma ju saan.

midagi on vaja siiski ette võtta. ma ju näen ja tunnen. nii nende 10 päeva, kui aasta osas. korsetti pingule tõmbamine tundub vähemalt hetkel midagi, mis mind enda koos hoidmisel aidata võiks.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2016 toll Uncategorized

 

2 responses to “peegelpildis. ja hommikul, mida ma ei oodanud.

  1. Anonymous

    november 1, 2016 at 11:17 e.l.

    Enam asu ei ole…Ühel.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: