RSS

Inspireeritud eilsest Päevalehest, Indrek Treufeldtśt ja tema uuest saatest "Uhutud Mõistused"

27 okt.

Hirmuga on võimalik saavutada olukord, kus üks inimene sammub teistest üle.

See ongi põhimõtteliselt vastus Liisile. miks ma oma blogi pole sulgenud. või parooli alla pannud.

ta hoidis mu blogil silma peal terve meie kooselu aja. kontrollis ning tsenseeris. mitte, et teda huvitanuks minu nartsissistlikud keskpärased mõtted, kesised teod ja pahateod. ei, mitte seda. tema jälgis mängu üksnes enda vaatenurgast. blogi ei tohtinud talle ohtlikuks saada.

näiteks sundis ta mind kustutama alljärgneva postituse, mille kirjutasin 29. jaanuar 2013:

“Ma ei vastanud viimane kord enam ok. Sest tegelikult see pole ju minu jaoks sugugi ok.
Tegelikult tunnen end kahjuks sageli nagu jalamatt, kellel jalgu pühkida.
Kellele ma siis vastan? Kellele kirjutan? Kellele silma vaatan? Kellele elan?
Ma elan turvaliselt, kui me elame nii nagu tema tahab.
Aga tagajärg sellisel elamisel pole mitte turvalisus, vaid neuroos.
Kaldus laused on inspireeritud eilsest filmist Liv & Ingmar ning äsja lõpetatud raamatust Laterna magica. Osaliselt küll pisut minu poolt kohandatud.”

tean kuupäeva nii täpselt, kuna pidin sellele lisaks blogisse kirjutama ka avaliku vabanduse.

näitena veel teinegi postitus, mille pidin kustuma. veidi hilisemast ajast:

minu blogi teemalised kodusõjad olid meil üldse üsna sagedased ning tavalised. pidevalt pidin oma blogi postitusi talle õigustama/selgitama/vastuseid andma. ühtlasi vastutasin ka kommentaaride eest. tema põhiline trump, mille ta alati välja käis oli järgmine: kui sa nii kirjutad, siis sa ei arvesta minuga. endaga arvestamine all pidas ta silmas, et kirjutaksin vaid seda, millele ta alla kirjutas. sel teemal oli mul blogis ääri-veeri ka üks postitus.

sellised ohtlikud postitused pidi olema kõik väga läbimõeldud. ääri-veeri. võimalikult segaselt ja arusaamatult. muidu poleks neid saanud endale üldse lubada.

enne lahku minekut, kui ta mu telefonis ja kontodel puhta töö tegi, kustutas ta omavoliliselt blogis ka mõned postitused. üritas blogi koguni üldse kustutada. kuid see oli ka ainuke koht, kus ta miski parooli taha kinni jäi. peale seda tegin kiirkorras blogist endale koopia.

selle kooselu jooksul andsin palju järele. tegin kompromisse. blogi oli ainuke, millest ma polnud nõus loobuma.
aga mida rohkem ma vastu hakkasin, seda jõulisemalt üritas ta sellest vabaneda.

öelge siis, kas peaksin teda tõesti ikka veel kartma?

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2016 toll Uncategorized

 

9 responses to “Inspireeritud eilsest Päevalehest, Indrek Treufeldtśt ja tema uuest saatest "Uhutud Mõistused"

  1. Anonymous

    oktoober 27, 2016 at 8:28 p.l.

    Selliseid tuleb alati karta! Tean,mida sa tundsid. Olin aastaid sellise hullu vang vaimselt ja peaaegu ka füüsiliselt, selle aja jooksul õppisin sellist inimtüüpi 99% tundma. Jäledaim nähtus inimhinges!
    *
    endine nõmmekas

     
  2. Anonymous

    oktoober 28, 2016 at 9:55 e.l.

    Äärmist julgust vajav käitumine, tõsine kangelastegu. Niisuguseid ohtlikke postitusi lubasid enadale! Ainul päriselt vaprad on sellistes tingimustes ennastsalgavalt oma ema, laste ja erinevate armukeste kottimises arvamusliidrid.
    Liis sai oma vastuse muidugi juba kätte (juhul kui talle mõtlemine meeldib).

    Eks selliste u. 50-aastaste (ohtrate selfie'de põhjal) naiste jaoks on keeruline maailmast muud moodi kui kibestunult mõelda – kui keegi on teinud raha pärast palju lapsi ja teda selle “eneseohverduse” eest ikka naiseks ei võeta (sumedal suveõhtul on isu lausa ise ennast kosima hakata), see ajab ikka pisut mässama küll. Tavaliselt sellised ebaõnnestunud eraeluga keskealised naised ei suudagi oma elu elada… Ja mis oleks veel kergem, kui omal rahuldustpakkuvat suhet ei ole, siis elada edasi nende elusid, kelle sülle nad elus erinevatel aegadel on istunud.
    Tohutu uudishimu on pidevalt jälgida, nuhkida ja iga uut teabekildu hankides jälle pusle kokku panna: mis need mehed nüüd teevad, kuhu ja kui kauaks reisivad, kus ja kellega elavad.
    Saa juba üle! Leia endale mõni huviala. Keegi siin kunagi pakkus maalimist?

    ja siis on vaja julgust tunnistada. leppida. suurust üle olla. mõlemal poolel. et on keegi teine, kelle energia sobib. nii lihtsalt on(gi).

    Vanem inimene juba, kuid ikka ei saa üle oma emale vastu punnimisest, noorusarmastuse iseseisvast elust ja eelmisest armukesest… minu kaastunne. Mõtlen, et mul on olnud õnne: ei ole ma sinusuguse lapsevanem, laps ega elukaaslane pidanud olema.
    Ning ikkagi kahju rändavast Geo-vannist! Ei ole ta ennast Mehena tõestanud: Oma Kodu pole ostetud, reisima ei viida, isegi piisavalt paha poiss ei ole, et huvitav olla. Pulmapäeva ka ei anna kindlaks määrata… Isegi blogi üle ei tohi nuriseda – vaat, mis eelmisega juhtus, kes julges. Õpetlik.

    Kui keegi on suure osa oma elust elanud koos naise või mehega mugava ja muretu äraelamise soovist, siis on ta kas eriti ahne või väga rumal ning hale lugeda kuidas ta on nüüd nii julge ja enam minevikku ei karda.
    Olnud see hirmus julge jänku õigel ajal, mis sa enam plõksid. Kaua sa ikka maailmale kisad, et kõik on ninnu-nännu, elan unelmate mehega suurepärast elu, kui sõnum on tegelikult meeleheitlik tõestamine iseendale ja maailmale. ääri-veeri. võimalikult segaselt ja arusaamatult.
    Siis on ilmselt soe tunne lugeda kuidas keegi kirjutab, et ta mõistab täielikult su jubedaid üleelamisi. Kuigi, see vaeseke ei saa ise arugi, et räägib väljamõeldud kangelasega (mäng on elu sisu!). Selle kommi oleksid võinud ju isegi kirjutada?
    Need teismelise mõttelaadi (stiil, kummalised õigekirjavead, pingutatud sõnaseadmine, tohutu püüd vaimukas olla jne) väljendavad “lood elust enesest” on küll väga… kultuura. Ei julge lubada, et sa pr. Pärdist päris õigesti aru said.

     
  3. soodoma ja gomorra

    oktoober 28, 2016 at 10:11 e.l.

    uuuu….fäntästik!
    minu terve mõistus ütleb, et mitte keegi. mitte keegi ei viistiks kellegi peale nii palju aega ja sappi kulutada, kui see kommentaar. kui selleks “põhjust” poleks.
    ma oleks läbi kukkunud, kui seda poleks tulnud.

     
  4. Liis

    oktoober 28, 2016 at 12:39 p.l.

    Tundub, et peaks lõpetama siinsete kommentaaride lugemise. Mind pole suure empaatiavõimega õnnistatud, õigupoolest on mul seda üsna vähe, aga siinne on isegi minu jaoks liig.
    Mul on väga kahju, SK.

     
  5. tuulealleaa

    oktoober 28, 2016 at 3:18 p.l.

    loe ja naera selliseid anonüümseid paikapanijaid. nii tore, et on inimesi, kes täpselt teavad kuidas elu käib. eriti teiste oma!
    ta peab ju oma peeru kusagil anonüümselt lahti lasta saama, muidu läheb veel vihast lõhki,

    aga on sügis. anname talle ta hirmud andeks.

     
  6. Anonymous

    oktoober 28, 2016 at 1:18 p.l.

    loe ja naera selliseid anonüümseid paikapanijaid. nii tore, et on inimesi, kes täpselt teavad kuidas elu käib. eriti teiste oma! ta peab ju oma peeru kusagil anonüümselt lahti lasta saama, muidu läheb veel vihast lõhki,aga on sügis. anname talle ta hirmud andeks.

     
  7. Tilda

    oktoober 29, 2016 at 1:53 p.l.

    Tuuletallajaga nõus – anna andeks ja tunne kaasa – peab ikka inimesel paha ja raske olema.

     
  8. Maris

    november 1, 2016 at 12:07 e.l.

    Sügav ja põhjalik OEH, tuli mu suust, kui seda traktaati
    ( nii vist pole isegi õige nimetada, seda virtuaalselt p…sa valamist ) lugesin.

    Kus kohast tuleb see anonüümne viha inimestel, see õelus? Mis paneb teda võtma aega, et see pläust kokku kirjutada ja siis uhkusega ( või on see soov kättemaksta? Tekib ainult küsimus mille eest ja miks sulle?) vajutada SEND?

    Jah loomulikult, igal ühel on õigus oma arvamusele ent ma siiralt loodan, et mul elutee selliseid inimesi eemale hoiab minust nagu rotimürk rotte.. Loota ju võib, eks :)?

    Jõudu!

     
  9. karikate emand

    märts 3, 2017 at 2:27 p.l.

    Ah, ma küll ei viitsinud seda pikka kommentaari lugeda. Ju ta vilets oli.
    Imelik, et Sul selline kirglik austaja on…

    Aga. Seda tahtsin öelda, et tuleb ikkagi suu lahti teha, kui miski ei meeldi. Ja väga hea on seda teha blogis. FB on kuidagi selline koht, kus tuttavad võivad hakata piinlikkust tundma või ennast halvasti tundma, kui negatiivsusega kokku puutuvad.
    Öeldakse nii, et kui sa valjult ei karju, kui sind vägistatakse, siis pärast öeldakse, et sa ise olid nõus ja nautisid ka veel. Nii et. Just räägi!
    Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!
    😀

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: