RSS

Elust. olust. niisama.

21 okt.

Käpik tegi täna öösel kell viis nii tunniajase ärkamise. mul oli juba siis nii kange kohvi isu, et lõpuks mõned tunnid hiljem üles ärgates jõin kaks tassi jutti.

selle tulemusena magasime muide ka sisse. selle sügise esimene, viimane päev enne koolivaheaega. suurepärane ajastus, kas pole. kui jooksuga teise tuppa ja kööki tormasin, istus Suveplika juba kooliriietes voodi peal. voodi tehtud, võileib söödud. väga tubli. kiitsin teda kohe päris mitu korda. ainult aega ja raha ta veel ei taju ega tunneta. arvas, et jõuab õigel ajal ning oli väga ärevil, kui ütlesin, et alustab täna teisest tunnist. Suveplika on väljaspool kodu äärmuslikult püüdlik ja kohusetundlik pabistaja. seega kirjutasin talle vabanduse ja pidin vähemalt viis korda üle kordama, et vahel võib seda juhtuda ning õpetaja ei saa tema peale kurjaks.

akna taga läheb vaatepilt aina lagedamaks. üks päev mõtlesin, et need kambakesi koos elavad puud on nagu inimesed. üks vaher näiteks jäi kiilaks juba vähemalt kolm nädalat tagasi. teised vahtrad on talve lähenedes vanaks jäänud ja oma värvi kaotanud sedasi klassikaliselt: järk-järgult. isegi kask, kes muidu tundub olema selline sitkemast puust tehtud on tänaseks päevaks alla andnud ja suurema osa oma kollastest lehtedest alla puistanud. ainult üks vaher seisabki endiselt täies rüüs ja hiilguses. teiste kõrval võiks arvata, et ta on endale kuntslehed lasknud panna.

paar päeva tagasi leidsin postkastist ka esimese Loomingu Raamatukogu. kui tore on midagi ka peale ajalehe postkastist leida. teate ju küll seda tunnet.

väga tähenduslik veel pealegi: Elo Viiding. ütlen kohe, et te ei arvaks, et mul on suurushullustus, siis kirjanduslikus plaanis ning loovuselt pole meil midagi võrrelda. aga mulle tundub, et oma olemuseltja sisult on ta sama sego ja ärritav, kui mina, kuna ei pruugi oma kirjutistes olla elutõdede poolel. kui inimesed ütlevad tihti, et nad ei saa minust aru, siis teda lugedes mõistan must-valgelt, kuidas see välja paistab. loeks peaaegu nagu krimkasid. lühikesed, ainult pealtnäha lihtsad lood. huvitav ja ütleks isegi põnev, aga lõpust (peaaegu) kunagi aru ei saa. sellepärast peaaegu. et krimkades tuleb vähemalt viimatel lehekülgedel point. kus isegi lollidele tehakse asi puust ja punaseks.

mis veel. paar kuud olen nüüd ka fondi Kingitud Elu püsiannetaja. tänu Liina Kersnale ja kollasele ajakirjandusele, mida lastega kodus olles alati tellima hakkan. samuti miski fenomen, millele ma enam seletust ei otsigi.
ok, tegelikult olin seda muidugi varemgi mõelnud, aga see artikkel andis viimase tõuke.

Giovanni tuli eile õhtul Lätist koju. kui ta üheksa päeva ära oli, siis Käpik vaatas teda algul ikka väga kahtlustavalt ning nutuse näoga. aga nende kolme-neljapäevaste sutsakate peale ei tee ta enam teist nägugi. aga võib-olla on lihtsalt suuremaks ka saanud.

eile käisin muide üle seitsme ja poole kuu päris üksinda lähedalasuvas toidupoes. veidi imelik oli. aga ei midagi rohkemat.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2016 toll Uncategorized

 

5 responses to “Elust. olust. niisama.

  1. Anonymous

    oktoober 21, 2016 at 7:52 p.l.

    kahju Geovannist. nii palju õhtuti üksi

     
  2. soodoma ja gomorra

    oktoober 21, 2016 at 9:19 p.l.

    Näen, et trollid on aktiveerunud. Kellegi pikkade küüntega varbad on vist alla jäänud.

     
  3. Anonymous

    oktoober 22, 2016 at 7:11 e.l.

    nartsissistliku kaldega inimese tunnuseks on sisemise tühjusetunde väljamängimine teiste alavääristamise kaudu. nartsissist vajab ju ka kanalit oma mõttekestele. las kirjutab aga edasi. alati saab ju mitte lugeda, eks.

     
  4. soodoma ja gomorra

    oktoober 22, 2016 at 10:59 e.l.

    nartsissistliku inimeses ainuke hirm ja mure on hea inimese kuvandi kaotamine. seega igati loogiline komm: parim kaitse on alati rünnak! ning alati võib asju teiste nimedega nimetada. näiteks alavääristamiseks. jällegi. klassikaline manipulatsioon.
    selle olen ma tänaseks päevaks läbi käinud/teinud.

     
  5. Tilda

    oktoober 29, 2016 at 2:00 p.l.

    Ma just lõpetasin Viidingu ja muretsesin, et täiega saan aru, et on väga hea ja lugesin mõnuga AGA lõpuks on (peaaegu) alati tunne, et ei saa aru. Näed siis, äratundmisrõõm.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: