RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2016

peegelpildis. ja hommikul, mida ma ei oodanud.

vanni ootel ja äärel. Käpikule, siis, kui ta ema veel 79 ja isa 82 ei olnud.

Üks õhtu, kui me Käpiku juures vanni kõrval kükitasime, rääkisin Giovannile, et kuulsin hommikul Kuku raadiost plaanitavast pensioniea tõusust. ja sellest, et 2050. a. oodatav keskmine eluiga on 89 aastat. ma ei tea miks, aga sel hetkel tundus see mulle kuskil nii kauges tulevikus, et meil Giovanniga sinna küll asja pole. kui ma siis seal vannitoas Giovannile sellest rääkides ühtäkki üllatusega avastasin, et polegi nii. ka meie võime siis veel täitsa elus olla, mina 79, Giovanni mõned aastad vanem. ja Käpik 35, jumal kui noor. Giovanni muidugi vastas nagu alati sellistel puhkudel, et loomulikult, nii see ongi. mille peale mina oskasin kosta, et oleks see vaid nii.

Poolt tundi tagasi läks Giovanni taas kord umbes kümneks päevaks minema. mis sest, et see oli juba pikka aega ette teada. mis sest, et ma tean, et see on ta viimane nii pikk äraolek. mis sest, mis sest. see teeb asja vaat et hullemakski. hoidsin eile veel pea kümne küünega küünlaleegist ja sellest õhtust kinni, et see hommik ei tuleks. ja kui see hommik paratamatult ikkagi kätte jõudis, siis hakkasin jälle pillima. tunnen end nii kehvasti, olen nii nõrk ja hale, aga ikka ei suuda. ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha enam üksi olla. tõenäoliselt on see mu eelmise elu hind ja taak.

eks omajagu süüd ole ka selles, et hakkan jõudma punkti, kus mu aku hakkab tühjaks saama. Käpiku sünnist saab varsti kaheksa kuud ja  mu seesmised toiduvarud on lõpukorral. klassika. see ei üllata mind enam, aga isegi selle teadmise juures ei suuda ma seda ära hoida. ma ei vaja seltskonda, ma ei vaja tööd. mul on tohutult hea meel, et on Käpik. mulle väga meeldib temaga kodus olla. aga umbes sel ajal hakkan lapsega kodus olles alati tundma, et tahaksin korra kinno. näha paari teatritükki. vedeleda Giovanniga paar päeva voodis ja sealt üldse mitte välja tulla. et Giovanni saaks mulle jälle õhtuti ette lugeda. et jaksaksin ise õhtuti raamatut käes hoida kauem, kui neli lehekülge. et.
ma tean, et kõigeks selleks ei kulu enam väga palju aega. ehk pool aastakest. või aasta. vahet polegi. aga ma tunnen puudust. ja nälga. iga päevaga üha enam ja teravamalt.
Käpik seevastu on jõudnud oma elu kõige (m)emmekamasse punkti. tõstab koheselt hädakisa, kui ma nurga taha kaon. nutab kõvasti ja solvunult, kui teda vannituppa endaga hambaid pesema kaasa ei võta. käputab iga kord jorinal kohale, kui Giovanniga kallistame. alguses mõtlesin, et see on juhus, aga ei: kujutage pilti, Käpik on armukade.

just nüüd, kui minul hakkab punane tuluke vilkuma, ei tahaks Käpik minust minutiksi lahti lasta. muidugi ma tean, et see käibki nii. tean, et pea ainuke lahendus ongi veel natuke rahulikult oodata. hea on teada. aga sellegipoolest.
kaalusin hommikul, mis ma veel enda jaoks teha saaks. et rahulikumalt oodata. ning otsustasin, et pean end nüüd ühel päeval lõpuks ikkagi välja jooksma vedama. üritan korrapärasemalt ja teadlikumalt toitududa. iseendaks tagasi saada. end füüsiliselt paremasse vormi ajada.vaimset poolt kehalise poolega toita ning toetada.
seda ma ju saan.

midagi on vaja siiski ette võtta. ma ju näen ja tunnen. nii nende 10 päeva, kui aasta osas. korsetti pingule tõmbamine tundub vähemalt hetkel midagi, mis mind enda koos hoidmisel aidata võiks.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2016 toll Uncategorized

 

siis, kui Giovanni õhtul ristsõnu lahendab

“Ma vastasin sulle, koguni kahe lausega.”
“Ma kuulsin jah. Esimene oli : mhmh. Teine juba märksa pikem ja sisukam: tore!”

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 28, 2016 toll Uncategorized

 

Inspireeritud eilsest Päevalehest, Indrek Treufeldtśt ja tema uuest saatest "Uhutud Mõistused"

Hirmuga on võimalik saavutada olukord, kus üks inimene sammub teistest üle.

See ongi põhimõtteliselt vastus Liisile. miks ma oma blogi pole sulgenud. või parooli alla pannud.

ta hoidis mu blogil silma peal terve meie kooselu aja. kontrollis ning tsenseeris. mitte, et teda huvitanuks minu nartsissistlikud keskpärased mõtted, kesised teod ja pahateod. ei, mitte seda. tema jälgis mängu üksnes enda vaatenurgast. blogi ei tohtinud talle ohtlikuks saada.

näiteks sundis ta mind kustutama alljärgneva postituse, mille kirjutasin 29. jaanuar 2013:

“Ma ei vastanud viimane kord enam ok. Sest tegelikult see pole ju minu jaoks sugugi ok.
Tegelikult tunnen end kahjuks sageli nagu jalamatt, kellel jalgu pühkida.
Kellele ma siis vastan? Kellele kirjutan? Kellele silma vaatan? Kellele elan?
Ma elan turvaliselt, kui me elame nii nagu tema tahab.
Aga tagajärg sellisel elamisel pole mitte turvalisus, vaid neuroos.
Kaldus laused on inspireeritud eilsest filmist Liv & Ingmar ning äsja lõpetatud raamatust Laterna magica. Osaliselt küll pisut minu poolt kohandatud.”

tean kuupäeva nii täpselt, kuna pidin sellele lisaks blogisse kirjutama ka avaliku vabanduse.

näitena veel teinegi postitus, mille pidin kustuma. veidi hilisemast ajast:

minu blogi teemalised kodusõjad olid meil üldse üsna sagedased ning tavalised. pidevalt pidin oma blogi postitusi talle õigustama/selgitama/vastuseid andma. ühtlasi vastutasin ka kommentaaride eest. tema põhiline trump, mille ta alati välja käis oli järgmine: kui sa nii kirjutad, siis sa ei arvesta minuga. endaga arvestamine all pidas ta silmas, et kirjutaksin vaid seda, millele ta alla kirjutas. sel teemal oli mul blogis ääri-veeri ka üks postitus.

sellised ohtlikud postitused pidi olema kõik väga läbimõeldud. ääri-veeri. võimalikult segaselt ja arusaamatult. muidu poleks neid saanud endale üldse lubada.

enne lahku minekut, kui ta mu telefonis ja kontodel puhta töö tegi, kustutas ta omavoliliselt blogis ka mõned postitused. üritas blogi koguni üldse kustutada. kuid see oli ka ainuke koht, kus ta miski parooli taha kinni jäi. peale seda tegin kiirkorras blogist endale koopia.

selle kooselu jooksul andsin palju järele. tegin kompromisse. blogi oli ainuke, millest ma polnud nõus loobuma.
aga mida rohkem ma vastu hakkasin, seda jõulisemalt üritas ta sellest vabaneda.

öelge siis, kas peaksin teda tõesti ikka veel kartma?

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2016 toll Uncategorized

 

Vat selline pühapäevane pühapäev sai

Maailma kõige blondim ost on toidupoest pappkarbiga küttepuid koju tuua. ok, võib-olla bensujaamast oleks veel blondim.
aga seda me just eile õhtul tegime. loll tunne küll, aga vahel harva kaalub emotsioon raha siiski üle.

Kumutasime ka. juba teist nädalavahetust. ostsin endale uuesti Kumu klubikaardi. talv ja kahtlased ilmad on tulekul, aga Kumu on alati kindla peale minek. katus pea kohal, palju ruumi, õhurikas. inimesi täpselt nii vähe ja palju, et mitte end üksi tunda, aga samas….no mis, öelge nüüd ise. keele peal, aga ei tule.

seekord vaatasime üle Viktoriaanliku naisekuju ja moe. ma ei saa midagi teha, aga minus tekitab alati teatavat õudust, kui nii palju vanu asju on ühes ruumis koos. sellisel ruumil on minu jaoks alati käegakatsutavalt ning eemaletõukavalt seisev energia ja kopitanud aura. mul hakkab alati veidike halb, pea hakkaks justnagu ringi käima ning kerge minestuse tunne tuleb peale. kes teab, ehk tuleb see sellest, et pisut pelgan ja süda hakkab kiiremini lööma. ning õhku on pisut vähe. ma ei tea. aga need aegade hämarusest päevavalgele toodud luitunud, pleekinud ning tuhmunud kogud mõjuvad kuidagi rõhutatult elutud ning peletavad. ellujäämisinstinkt?
ainukesed väga elus esemed, mille ma sealsamas kohe endale kaela oleks riputanud olid pildil olevad kaelus ja muhv. nendes oli mingil imekombel säilinud värskus ja kelmikus.

keskpärane nagu ma olen, avastasin ka sel korral, st tegelikult juba eelmisel, korral, aga seekord tahtsin ta töid kindlasti veel näha, ühe uue nime: Raul Rajangu. selline põnev, mulle tundmatus segatehnikas kakofoonia, mis temaatikast olenemata sugugi raskelt, vaid hoopis lahedalt elujaatavalt kokku kõlas.
Üks pilt näituseks ka, samuti juba eelmisest korrast: Käpik meie elutoa põrandal.

Käpikule meeldis muide seekord kõige rohkem väljapanek: veemuusika ja teisi pilte helidest. või noh, raamidest välja tulles, siis Käpikule paistab Kumu üldse sobivat. Giovanni….tema oli meil eile kurb mees. pole ka ime. aga ma ei hakka ilusat juttu siinkohal ära rikkuma.

kohvikus maitsesime sel korral kõigevabakooki. ma ei tea, millest ta veel vaba oli, aga gluteenist ja laktoosist igal juhul. see oli kirjas. rosinaid oli seal seevastu peoga. ning maitse oli ka täitsa hea ja olemas. ühe naerunäoga martsipanikoogi võtsime ka igaks juhuks juurde, sest mine tea, eks. see omakorda maitses mahlaselt ja magusalt.

alt muuseumipoest ostsin meile sellest pühapäevast kööki mälestuses ühe porgandinagi ning oma segasumma sahtlise selle aasta esimese jõulukingi.

porgand ja stepsel. kõlab peaagu nagu Kivirähu uus raamat juba.
 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 24, 2016 toll Uncategorized

 

Inspireerituna pühapäevasest Arrakust

siis alati me ei sobi inimesega, kelle sülle me elus erinevatel põhjustel satume. ja siis on vaja julgust tunnistada. leppida. suurust üle olla. mõlemal poolel. et on keegi teine, kelle energia sobib.
nii lihtsalt on(gi).

Nora Pärt jällegi rääkis Plekktrummis järgmist, et peab olema julgust ja isegi nahaalsust tegeleda erinevate kunstiliikidega, mida sa ei valda, teha ükskõik mida: joonistada, tantsida, kirjutada. tuleb oma uhkus välja lülitada ning julgeda kehva kunsti teha. mitte end võrrelda suurte meistritega, vaid olla õnnelik tegutsemise protsessi, mitte resultaadi üle.

palun väga. blogi(d) ongi minu õhk. minu pidepunkt. minu väljapääs. minu ventiil. minu kehv kunst, milleta ma ei saa.
ja nii armas oli leida eile õhtul oma postkastist Suveplika meil. paistab, et mu geniaalsus on nakkav:)

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 22, 2016 toll Uncategorized

 

Elust. olust. niisama.

Käpik tegi täna öösel kell viis nii tunniajase ärkamise. mul oli juba siis nii kange kohvi isu, et lõpuks mõned tunnid hiljem üles ärgates jõin kaks tassi jutti.

selle tulemusena magasime muide ka sisse. selle sügise esimene, viimane päev enne koolivaheaega. suurepärane ajastus, kas pole. kui jooksuga teise tuppa ja kööki tormasin, istus Suveplika juba kooliriietes voodi peal. voodi tehtud, võileib söödud. väga tubli. kiitsin teda kohe päris mitu korda. ainult aega ja raha ta veel ei taju ega tunneta. arvas, et jõuab õigel ajal ning oli väga ärevil, kui ütlesin, et alustab täna teisest tunnist. Suveplika on väljaspool kodu äärmuslikult püüdlik ja kohusetundlik pabistaja. seega kirjutasin talle vabanduse ja pidin vähemalt viis korda üle kordama, et vahel võib seda juhtuda ning õpetaja ei saa tema peale kurjaks.

akna taga läheb vaatepilt aina lagedamaks. üks päev mõtlesin, et need kambakesi koos elavad puud on nagu inimesed. üks vaher näiteks jäi kiilaks juba vähemalt kolm nädalat tagasi. teised vahtrad on talve lähenedes vanaks jäänud ja oma värvi kaotanud sedasi klassikaliselt: järk-järgult. isegi kask, kes muidu tundub olema selline sitkemast puust tehtud on tänaseks päevaks alla andnud ja suurema osa oma kollastest lehtedest alla puistanud. ainult üks vaher seisabki endiselt täies rüüs ja hiilguses. teiste kõrval võiks arvata, et ta on endale kuntslehed lasknud panna.

paar päeva tagasi leidsin postkastist ka esimese Loomingu Raamatukogu. kui tore on midagi ka peale ajalehe postkastist leida. teate ju küll seda tunnet.

väga tähenduslik veel pealegi: Elo Viiding. ütlen kohe, et te ei arvaks, et mul on suurushullustus, siis kirjanduslikus plaanis ning loovuselt pole meil midagi võrrelda. aga mulle tundub, et oma olemuseltja sisult on ta sama sego ja ärritav, kui mina, kuna ei pruugi oma kirjutistes olla elutõdede poolel. kui inimesed ütlevad tihti, et nad ei saa minust aru, siis teda lugedes mõistan must-valgelt, kuidas see välja paistab. loeks peaaegu nagu krimkasid. lühikesed, ainult pealtnäha lihtsad lood. huvitav ja ütleks isegi põnev, aga lõpust (peaaegu) kunagi aru ei saa. sellepärast peaaegu. et krimkades tuleb vähemalt viimatel lehekülgedel point. kus isegi lollidele tehakse asi puust ja punaseks.

mis veel. paar kuud olen nüüd ka fondi Kingitud Elu püsiannetaja. tänu Liina Kersnale ja kollasele ajakirjandusele, mida lastega kodus olles alati tellima hakkan. samuti miski fenomen, millele ma enam seletust ei otsigi.
ok, tegelikult olin seda muidugi varemgi mõelnud, aga see artikkel andis viimase tõuke.

Giovanni tuli eile õhtul Lätist koju. kui ta üheksa päeva ära oli, siis Käpik vaatas teda algul ikka väga kahtlustavalt ning nutuse näoga. aga nende kolme-neljapäevaste sutsakate peale ei tee ta enam teist nägugi. aga võib-olla on lihtsalt suuremaks ka saanud.

eile käisin muide üle seitsme ja poole kuu päris üksinda lähedalasuvas toidupoes. veidi imelik oli. aga ei midagi rohkemat.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 21, 2016 toll Uncategorized

 

Ja saingi

Tõmbasin mõned nädalad tagasi teed kurku ning piserdasin selle tulemusena maššina teega uduvihmana üle. nagu kaasaegne Lumivalgeke. Giovanni võttis läpaka sel nädalavahetusel küll juppideks lahti, puhastas ja tegi…ma ei teagi täpselt mida. imet vist. igal juhul läpakale tuli taas kord pilt ette ning klahvid hakkasid tööle. aga see tundub mulle vist siiani nii uskumatu, et ma pole jõudnud veel Ruudi arvuti tagant oma läpakasse tagasi üle kolida.
täna hommikul avastasin, et Ruudi on oma desktopi pilti vahetanud. see pilt tundub mulle sama uskumatu, kui mu tööle hakanud läpakas. vaatan ja vaatan ning mul on kohutavalt hea meel.

ühe pildi tegin veel. purkidest, mida ma Vapiano pizza karpidesse kogun. ema küsis, milleks sulle need purgid?, kui ütlesin, et tahan, et need alles jäävad. Giovanni vaatas mind samuti pisut umbusklikult, kui palusin tal neid mitte Hiidu viia.

jah. ma pole siiani veel kaotanud unistust. st usku. et ühel päeval on mul kodu, kus saan need ääreni mustikamoosi täis panna.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 19, 2016 toll Uncategorized

 

Lehmakauplemine

kinkisin Suveplikale sünnaks märkmiku. enamasti teeb ta märkmeid varahommikutel, kui kõik teised veel magavad. aga. teinekord arutleb ta ka päeval.

Üks päev enne oma sünnipäeva saatis Suveplika oma isale sõnumi, et tal on nüüd telefon. sünnipäeval isa helistas ja ütles muuhulgas, et nüüd saab Suveplika ise märku anda, kui soovib tema juurde tulla. Suveplika mõtles tunnikese ning saatis sõnumi, et tuleks nädalavahetusel. isa vastas, et sel nädalavahetusel ei saa. ja järgmisel nädalavahetusel on ta koolis. aga kolmandal nädalavahetusel saab ta Suveplika võtta laupäeval kl 12 ja  pühapäeval kell 18 tagasi tuua.

isa juures lepiti kokku, et kui Suveplika soovib, siis võib ta ka millagi koolivaheajal isale külla minna. Suveplika saatis eelmisel neljapäeval sõnumi, kas sobib, kolmapäeval ja neljapäeval. viis päeva hiljem sai vastuse: minu juurde saaksid tulla esmaspäevast kl 10.00 kuni teisipäevani kl 15.00.

kahjuks need päevad ei Suveplikale ei sobi.

kui Suveplika nüüd uuesti soovib, siis peab ta ühel päeval taas uuele katsele minema.

miks ma sellest kirjutan? sest mul on Suveplikast lihtsalt nii kohutavalt kahju.
ma saan aru, kui see mees ennast ………. /ema arvas, et ma ei tohiks seda sõna siin must-valgelt kasutada/ nimetaks, aga miks pagana päralt ta end isaks kutsub?

sest isa ise ei soovi. tema soovib, et kõik teda sooviksid. ja kui ei soovi, siis tema juba ka ei soovi.
tema ise soovib ainult siis, kui kõik teised ka seda teavad ja näevad.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 18, 2016 toll Uncategorized

 

Sinna, tänna, lehekene lendab..

Kahtlustan, et Rein Rannap elab kuskil meie auulis. esimest korda juhtusin teda nägema umbes kuu tagasi Baltika kvartali, Moetänava lähedal. nägu selline peas, et täpselt nagu ei aduks, kuhu ta sattunud on. õnneks oli sel korral kõrval ta naine, kes pealtnäha vägagi kahe jalaga Maa peal kõndis.
eile jalutas…või õigem oleks vist öelda hõljus…ta meile vastu keskhaigla lähedal. keerles siia ja sinna, vaatas paremale ja vasakule, seljataha. selline hajevil ja kohkunud nägu peas. naist seekord ka kõrval polnud. igal juhul pole ma sugugi kindel, kas ta koju ka jõudis. loodetavasti on talle igaks juhuks vähemalt telefon tasku pistetud.

kuskilt otsast ma kadestan teda. ma ei tea miks, aga peale vaadates tundub, et kolmandas dimensioonis on ruumi ja hapnikku enam ning kergem ja vabam elada.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 17, 2016 toll Uncategorized

 

– – –

Tegelikult tahtsin tänase postituse pühendada isand Konnale, aga öö oli nadi, olemine liiga löss. nii, et seda õiget fiilingut ei tule hetkel peale.

kuulan hoopis, kuidas Ruudi oma kambrikeses naerab ja tunne on, nagu oleksin rännanud ajas kümmekond (ja natuke peale) aastat tagasi. täpselt nagu Exlife. kohe täp-selt. müstika. naljakas, ise võid ju lahutada ja lammutada, aga lapsed kummitavad sind ikka terve elu.

aga see Konna postitus, see ikka ühel päeval tuleb. see ei jää ära. mõtlesin siin üks päev, et ma pole teda õieti tänanudki.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 14, 2016 toll Uncategorized