RSS

– – –

27 sept.

Giovanni ümiseb meil viimased päevad ühtäkki väikest viisikest:

tere hommikust
tulen tammikust
toon kaasa sooja sepikut…

ma ei tea, kust see tal see niimoodi lihtsalt tuli. aga tuli. vanaema vist laulis nii, räägib ta ise.

sama ühtäkki hakkas ta Pääsu-Beebit pühapäeva õhtul Käpikuks kutsuma. mulle meeldib, see kampsun sobib talle. ja see nimi ka, räägib Giovanni. sobib jah. Käpik hakkas Pääsu-Beebile kohe külge.

mõtted ja laulud kisuvad vägisi tubasemaks ja topilisemaks. talv vist läheneb.

eile juhtusin lugema vana Arterit, mille ema mulle andis, milles Kristi Kallas kirjutab muuhulgas lühidalt ka sellest, kuidas nad ema ja vanaemaga Siberisse küüditati. tegelikult ma juba ammu tean, et ei tohiks selliseid asju lugeda. mõistusega saan aru, et see on olnud ja ma ei saa sinna midagi parata. mitte midagi muuta. aga ometi jäävad need ebainimlikud kannatused ja valu, mida inimesed on pidanud üle elama päevadeks piltidena mu silme ette ning mõtetesse painama. ma ei oska end selle eest ikka veel kaitsta.

öösel nägin unes, et olin kuskil, kus oli palju inimesi. mingil hetkel tekkis inimeste hulgas ärevus ja rahutus ning kogu inimmass hakkas ühes suunas liikuma. kuulsin kuskilt, et venelased on jõudnud juba Tartusse ning on peagi Tallinnas. mind haaras täielik hirm ja paanika, kus mu lapsed on. kas julgen jääda nendega koju või peaksin minema kuskile mujale. kartsin, et meid võidakse lahutada. et nad rebitakse mu käest ära.

ärkasin üles. magu valutas. puusaliigesed. põletav pissihäda. nagu põiepõletik. kael oli kange. pea tuikas. süda paha. mul oli tunne, et polnud kohta, kust poleks valutanud ning olemine oli tinaraske.

hommikul, kui Käpik kell pool seitse silmad avas ja meile suurelt ja õnnelikult kahele poole naeratas. nagu ainult beebid seda oskavad. siis vaatasin teda ja meest hoopis teise pilguga. teate ju küll. täpselt nagu alati peale selliseid lugusid ja unenägusid. tohutu rahu ja tänutundega.

mõtlesin, kas eile õhtune Plekktrumm ja see, kuidas ja mida Nora Pärt rääkis. kas see ehk natuke pehmendas ja tasakaalustas eelnevat.
aga vist mitte. kuigi ta mõjus mulle nagu teraapia. nagu soe ja rahustav käsi, mis paitab. soovisin, et oleksin saanud teda kuulata veel ja veel ja veel. ometi muutis see mind teistpidi ka väga kurvaks. mõtlesin samaaegselt, et seda jääb väheks. selliseid inimesi ning suhtumist jääb ilmselgelt väheks, et maailma päästa.

mis tähendab, et võib-olla vastupidu. too killuke headust ja armastust sinna kurjuse ja vägivalla otsa mõjus hoopis nagu hüüdja hääl kõrbes. nii jõuetu ja vaevukuuldav. et võimendas kogu seda koledust ja lootusetust mu sees veelgi.

mis omakorda tõi meelde, et ema rääkis, et pessimist näeb surnuaias riste ja optimist plusse. ja et Andrus Vaarik ütles kunagi ühes usutluses, et selles maailmas jäävad ellu need, kes suudavad kohaneda.
njah. ma nüüd ei teagi, mis saab.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 27, 2016 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: