 |
| Suveplika sõnumid |
tegime paaripäevase kiirvisiidi Suvekuningriiki.
teisipäeva õhtu oli lihtsalt nii mahe ja ilus, et kui Pääsu-Beebiga enne ööund palgi peal seisime ja merd vaatasime, läks hing nii romantiliseks, et oleksin võinud vabalt ka iseennast sel hetkel naiseks paluda.
pätsasin isa kapist peale sauna ühe õlupudeli. need viis lonksu maitsesid tol õhtul nii hästi, et oleksin tahtnud üle pika aja kohe vähemalt pool pudelit ära lonksata.
pilti tahtsin ka kangesti teha. aga jätsin siiski tegemata. eks ma ole Suvekuningriigis neid teinud kah, aga elu on näidanud, et see tundub selliste õhtute lörtsimisena, sest mitte kunagi ei mahu see tunne ja ilu ühe pildi peale ära.
Suveplika, oi jah, Suveplika. kui ta minulgi mõne päevaga juuksed totaalselt püsti ajab, siis ausõna, mõtlen nüüd vist juba iga õhtu, et annaks Jumal kannatust ja mõistmist ka Pääsu-Beebi isal Suveplika iseseisvumine ja kasvamine täiskasvanu mõistusega üle elada. Suveplika on eriline. oma iseloomu ja monklusega. vahel kardan, et mis siis, kui ühel päeval Suveplika kummaliste kiiksude ja kangutamiste pärast ka Pääsu-Beebi ilma isata peaks jääma. mul on endalgi Suveplikaga keeruline, mis siis veel Pääsu-Beebi isast rääkida, kellele ta oma laps pole. saan aru, et on ka keegi Suveplika isa. kes võiks ja tahaks selle peale võidukalt käsi plaksutada. sest kunagi , kui Suveplika veel beebi oli, teatas ta mulle kahjurõõmsalt otsa vaadates, et paras, sul on nüüd väike laps ja väikse lapsega ei taha sind enam mitte keegi. aga no tema pole kunagi kellelegi teisele peale iseenda mõelnud. ja et minu üksi olemisest ka Suveplika tegelikult üksnes kaotaks, ei huvita teda mitte üks põrm.
jah, Suveplika pole iseenesest halb ega paha, aga ta pole ka kaugeltki papist piiga.
kõige keerulisem lisaks muule ehk ongi hetkel tema looma ja putuka hirmudega, mis ületavad igasuguse normaalsuse piiri. enam ei tea mida teha, et ta üldse toast välja saada. teiste lastega koos joostes ununeb vähemalt putuka hirm. aga kui lapsi pole, siis väljas söömiseks tuleks ta põhimõtteliselt tooli külge kinni siduda. ütlete, las sööb siis toas. jah, seda meiegi. aga siis hakkab ta nutma, sest ei taha kogu aeg üksi toas süüa. nõiaringid, nõiaringid. ühed ja teised.
olen nüüd pea seitse aastat tegelenud sellega, et ta hirme pikkade ja lõputute seletamiste, arutluste ja rääkimistega lahendada. vähendada. lahjendada. tänane seis on aga selline, et kui ta koera aknastki näeb, ronib ta selle peale aasta aastalt veel kõrgemale lae alla. seepärast olen hakanud rakendama šokiteraapiat. ehk viinud ta toore jõuga nn ohutsooni, et ta hakkaks tajuma, et vaatamata tema täiesti pöörasele hüsteerilisele hirmule, ei tee koerad temast väljagi ning putukad lendavad mööda.
see on nii paganama valus mulle endalegi. kuid mul on lihtsalt mõistus otsas, mida muud temaga enam teha. niikuinii ei saa temaga koerte pärast enam paljusid külaskäike ja väljasõite ette võtta. ning kui ma tema sellekohast arengut vaatan, siis pigem on mul tohutu hirm, et nii ei tulle ta ühel aastal enam üldse toast välja.
teraapia? palun väga, erapraksis. 80 eur/h. seda raha mul küll enam välja käia pole.
uhhhhhh. homme põrutame taas Suvekuningriiki tagasi. esialgsete plaanide kohaselt vähemalt nädalaks. samas plaanitult. päev korraga.
ausalt, seesugune olukord on teinud mind äraütlemata õnnetuks. saan mõistusega aru, et Suveplika pole selles kõiges mitte kõige vähematki ise süüdi. aga mina tunnen aina enam, et minu mõistus ja jõud pole ka lõputud.
kui enamus mu auru ja energiat kulub Suveplikaga koos olles veel tänagi temale, siis vähemalt Pääsu-Beebi titevarbad said merevette kastetud.
sinna kõrvale vaatame jalkat. ehitame. loeme lehti. käime saunas. kasvatame jooksu pealt beebit. kallistame. hoiame käest. toetame ja turgutame. toimetame muudki. vahel tahaks kõigest sellestki mõne sõna. aga no aeg lihtsalt kaob käest. juba saabki juuni läbi.
juba.
