jooksu pealt

Suveplika sõnumid

tegime paaripäevase kiirvisiidi  Suvekuningriiki.
teisipäeva õhtu oli lihtsalt nii mahe ja ilus, et kui Pääsu-Beebiga enne ööund palgi peal seisime ja merd vaatasime, läks hing nii romantiliseks, et oleksin võinud vabalt ka iseennast sel hetkel naiseks paluda.
pätsasin isa kapist peale sauna ühe õlupudeli. need viis lonksu maitsesid tol õhtul nii hästi, et oleksin tahtnud üle pika aja kohe vähemalt pool pudelit ära lonksata.
pilti tahtsin ka kangesti teha. aga jätsin siiski tegemata. eks ma ole Suvekuningriigis neid teinud kah, aga elu on näidanud, et see tundub selliste õhtute lörtsimisena, sest mitte kunagi ei mahu see tunne ja ilu ühe pildi peale ära.

Suveplika, oi jah, Suveplika. kui ta minulgi mõne päevaga juuksed totaalselt püsti ajab, siis ausõna, mõtlen nüüd vist juba iga õhtu, et annaks Jumal kannatust ja mõistmist ka Pääsu-Beebi isal Suveplika iseseisvumine ja kasvamine täiskasvanu mõistusega üle elada. Suveplika on eriline. oma iseloomu ja monklusega. vahel kardan, et mis siis, kui ühel päeval Suveplika kummaliste kiiksude ja kangutamiste pärast ka Pääsu-Beebi ilma isata peaks jääma. mul on endalgi Suveplikaga keeruline, mis siis veel Pääsu-Beebi isast rääkida, kellele ta oma laps pole. saan aru, et on ka keegi Suveplika isa. kes võiks ja tahaks selle peale võidukalt käsi plaksutada. sest kunagi , kui Suveplika veel beebi oli, teatas ta mulle kahjurõõmsalt otsa vaadates, et paras, sul on nüüd väike laps ja väikse lapsega ei taha sind enam mitte keegi. aga no tema pole kunagi kellelegi teisele peale iseenda mõelnud. ja et minu üksi olemisest ka Suveplika tegelikult üksnes kaotaks, ei huvita teda mitte üks põrm.

jah, Suveplika pole iseenesest halb ega paha, aga ta pole ka kaugeltki papist piiga.
kõige keerulisem lisaks muule ehk ongi hetkel tema looma ja putuka hirmudega, mis ületavad igasuguse normaalsuse piiri. enam ei tea mida teha, et ta üldse toast välja saada. teiste lastega koos joostes ununeb vähemalt putuka hirm. aga kui lapsi pole, siis väljas söömiseks tuleks ta põhimõtteliselt tooli külge kinni siduda. ütlete, las sööb siis toas. jah, seda meiegi. aga siis hakkab ta nutma, sest ei taha kogu aeg üksi toas süüa. nõiaringid, nõiaringid. ühed ja teised.

olen nüüd pea seitse aastat tegelenud sellega, et ta hirme pikkade ja lõputute seletamiste, arutluste ja rääkimistega lahendada. vähendada. lahjendada. tänane seis on aga selline, et kui ta koera aknastki näeb, ronib ta selle peale aasta aastalt veel kõrgemale lae alla. seepärast olen hakanud rakendama šokiteraapiat. ehk viinud ta toore jõuga nn ohutsooni, et ta hakkaks tajuma, et vaatamata tema täiesti pöörasele hüsteerilisele hirmule, ei tee koerad temast väljagi ning putukad lendavad mööda.
see on nii paganama valus mulle endalegi. kuid mul on lihtsalt mõistus otsas, mida muud temaga enam teha. niikuinii ei saa temaga koerte pärast enam paljusid külaskäike ja väljasõite ette võtta. ning kui ma tema sellekohast arengut vaatan, siis pigem on mul tohutu hirm, et nii ei tulle ta ühel aastal enam üldse toast välja.
teraapia? palun väga, erapraksis. 80 eur/h. seda raha mul küll enam välja käia pole.

uhhhhhh. homme põrutame taas Suvekuningriiki tagasi. esialgsete plaanide kohaselt vähemalt nädalaks. samas plaanitult. päev korraga.
ausalt, seesugune olukord on teinud mind äraütlemata õnnetuks. saan mõistusega aru, et Suveplika pole selles kõiges mitte kõige vähematki ise süüdi. aga mina tunnen aina enam, et minu mõistus ja jõud pole ka lõputud.

kui enamus mu auru ja energiat kulub Suveplikaga koos olles veel tänagi temale, siis vähemalt Pääsu-Beebi titevarbad said merevette kastetud.

sinna kõrvale vaatame jalkat. ehitame. loeme lehti. käime saunas. kasvatame jooksu pealt beebit. kallistame. hoiame käest. toetame ja turgutame. toimetame muudki. vahel tahaks kõigest sellestki mõne sõna. aga no aeg lihtsalt kaob käest. juba saabki juuni läbi.

juba.

 

Jumalukene

Beebi-Pääsu ütles: Allah!

 

Hääletult

Kaks indiaanlast lahkusid praegu Beebi juurest magamistoast.p eale jalkat võtavad vedela oleku ja voolavad Beebi ümber voodisse tagasi.

 

kas keegi veel 300st bemmist või Louis Vuittoni kotist julgeb unistada?

uuuuuu….
mis te arvate, kas peale sellist otsekohesust Marati toodete läbimüük kasvab või kahaneb? esimese hooga tundus, et no nüüd tõmbas küll firmale kolinal vee peale. aga peale mõningast aru pidamist tõdesin, et tegelikult võib see täitsa vabalt vastupidi olla.
kohe tuli meelde üks Eliisabeti viimaseid postitusi Liiga palju informatsiooni.
mina igal juhul vaatan täna Marati pluusi küll sootuks teise pilgu ja tundega, kui eile.

ma ei teagi. nagu kuskilt solgitrumlist oleks läbi käinud.
seal oli küll otsekohesus minu arvates millegagi väga segi aetud. või noh, indigoaalase poliitkorrektses keeles öeldnuna, ehk mul on siis liig rafineeritud maitse.

 

Ise tegin

kui Beebi-Pääsu vahel sedasi pikemalt magama jääb, siis magamistuppa astudes ma pea iga kord ikka veel üllatun, et meil ongi kodus nüüd uus Beebi.
huvitaval kombel ei suuda ma Beebit vaadates ka aduda, et temast ühel päeval päris inimene saab. ta polekski nagu laps, ei poiss ega tüdruk. hoopis üks natuke peast eemale hoidvate pisut teravate kõrvaotstega pisike multifilmi haldjas, kes suureks ei kasvagi. kes jääbki selliseks pisikeseks pehmeks vusserdiseks, keda tuleb lihtsalt pidevalt enda lähedal hoida ning kaasas tassida.

tissi otsas väänleb ta juba pikemat aega nii, et söötmistest on saanud mu päeva suurimad väljakutsed. olen üritanud talle läheneda ka lutipudeliga, aga sellest ei taha ta üldse kuulda.

Pääsu-Beebi isa täna hommikul ütles, et see ongi see laps, kes elab õhust ja armastusest.
armas iseenesest. aga kui nii, siis eks ma pean teda veel rohkem musitama.

 

– – –

eilse postituse jätkuna hakkasin mõtlema. et äkki see ongi hoopis kivi minu enda kapsaaeda. et olen kuskil sedavõrd raputada saanud. et lihtsalt pole osanud enda kõrvale õigeid mehi valida.

mis mõttes ma siin aasin. hoopis seda oksa saen, millen istun. nii või?

 

Söö. Palveta. Armasta.

No nii. nüüd siis teatas poiste isa, et ta on vaba mees. võttis ennast töölt lahti, ostab üheotsapileti. ning põrutab suveks Eestist minema. järele mõtlema. täpselt ei tea kuhu. täpselt ei team kauaks. tal on lihtsalt nii hea naine, kes võimaldab talle seda.

ma ei suuda oma peas ta käitumisele tõesti muud seletust leida, kui et ta naine läks mõnda aega tagasi SACH International Transpersonaalse hüpnoteraapia ja psühhoteraapia kooli.

no ausalt. mina suutisn seda kuuldes tõesti vaid õhku ahmida. oleksin suutnud seda ette kujutada kellelt teiselt iganes. aga luuavarrest küll pauku ei oota.

Kui tahad Ruudist lahti saada, siis minu juures on katus ja soe vesi olemas. küll naine siis hoolitseb, et tal ka midagi süüa oleks.

aa, ok. aga ma lihtsalt ei saa aru. ma tõesti lihtsalt ei saa mitte millestki enam aru.
sa ei peagi. peaasi, et sa oma mehest aru saad.

aa.

ma ei tea millest. kas igavusest. või on aega ja ressursse liiga palju. aga vahel mulle tundub, et ka tugevasti kahe jalaga maa peal olevad inimesed võivad vahel kes teab mis põhjusel ikka totaalselt vasakule keerata.

ja siis öeldakse mulle, et ma ei oska elada ning olen ebastabiilne.

 

Suve märk

Kohvi jäätisega.
siis, kui muid märke tuleb tikutulega taga ajada.
päikesekummardaja pole ma kunagi olnud. aga soojemat aega on Eestis niigi vähe. nädalavahetused limiteeritud. seega teeb mind märkimisväärselt õnnetuks, kui vihm, tuul, külm ilm. või veel hullem, kõik need kokku. sellele niigi vähesele veel omakorda piire seavad.

öösel, palun väga. igati teretulnud. lausa nauding. aga kui juba teist nädalavahetust vihm päeviti plaane rikkuma kipub, siis. ajab jalgu trampima küll. nagu meil seda aega oodata lõputult oleks.

 

– – –

Mis sa teed?
Mängin,….saatusega!

 

Otsitakse miljonär-misjönari

ema imestab sageli, kas teid ometi ära ei tüüta seal niimoodi kogu aeg kahekesi Pääsu-Beebiga ninapidi koos passida.
no ei tüüta. vastupidi, mulle jääb kogu aeg väheks. tahaks ajaga aina rohkem ja rohkem. esmaspäeval alati ohkan, et mh, jälle esmaspäev.  mees peab tööle minema. tuleks juba õhtu. tuleks juba nädalavahetus. mees räägib ka, et tema oleks kohe nõus meiega koos kodune olema. kõlab ju ühe mehe suust natuke uskumatult? seepärast vahel ikka uurin, kas ta tõesti tahaks või on see pigem kohusetunne. mees siis vastab alati, et muidugi, väga tahaks. ja mina siis otse loomulikult. kohe usun teda.
et mitte liiga palju tahta. siis ma/me ei tahaks seda muidugi-otse-loomulikult lõputult. aga pool aastakest? aasta?
leiduks mu lähedal vaid mõni lahke miljonär. plaaniksin kohe päris tõsiselt talle see projekt maha müüa. 

eile käisime eksprompt Haapsalus. võtsime väikse lõuna Kuursaalis. Kuursaal oli peaaegu täitsa tühi. vaid mõni inimene. aru ei saa, miks. ehk sellepärast, et saal on küll nii suviselt kerge ja õhuline, aga veel jahe? sest söök oli sel korral küll imemaitsev. veel mõni aasta tagasi ei saanuks nii öelda. oli mu arvates hoopis maitsetu ja liiga kallis. aga nüüd, kus omanik ja köögi toimkond vahetunud oleks asjad justkui paremuse suunas muutunud. aga noh, meile see mõnus vaikus muidugi sobis. laotasime oma asjad ja Pääsu-Beebi akna alla pehmele soojale istmele laiali ja väga rahulikult ja hästi sujus. olen märganud, et mehele vist sellised pühapäevad sobivad. siis ta ütleb alati õhtul enne magamajäämist, et ilus päev oli. selline elukunstnik, nagu ta meil on.

täna peale lõunat lähme korra ema sünnipäevalt läbi. muidu ei julge ega taha ema minust ja meist kuskil ega kellelegi rääkida.  aga need kaks parimat sõbrannat teavad. seega põleb meile täna roheline tuli. kunagi oleksin sellisest asjast hingepõhjani solvunud. aga täna tundub see koguni naljakalt armas.

ema ütleb muide mul alati … ja vaadake, et te mulle mitte midagi ei kingi, mulle pole midagi vaja. no ja mina nüüd lõpuks mõtlesin talle kingi ka välja. Ruudi ütles küll, et sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt. ja siis ta arvas veel, et isegi kui mina pisut sooda olen, siis pole sellist asja vähemalt kindlasti olemas. aga oli. tegelikult olin ma isegi selle üle imestunud:)