– – –

Nüüd on küll see koht, kus peab rahu säilitama. lihtsalt olema.
ja mul pole selleks hetkel kasutada isegi ühtegi õlekõrt.
hull. koguni kõige hullemad on need hetked. ja päevad. kui lähen täiesti lambist ühel hetkel liimist lahti ning kaotan mingil põhjusel järsku iseenda. oma enesekindluse ja usu.
kogemused räägivad, et neil hetkedel on vaja hoida tagasihoidlikku profiili. igatpidi.

aga Beebi on hakanud vaatama. nii viimased paar päeva ehk. aeg-ajalt läheb ta pilk veel muidugi endiselt kosmosesse, aga vaatamata sellele on nüüd selgelt aru saada, et ta vaatab otsa ja liikumisele/liigutustele järele. see on tohutult armas. ma juba nii ootasin. nüüd saame hakata temaga kõik silmast silma suhtlema.

lisaks tundub, et kätte hakkab jõudma ka see periood, kus lapsele kipub raha enam kuluma, kui endale. mitte, et asi kipuks üle käte minema. kaugeltki veel mitte. tahan lihtsalt öelda, et sellise ajajärk on mulle juba varasemast teada ja tuttav.
see kord paistab, et minust on saamas vist meriinovillase fänn. mis on kindlasti kulukam sõltuvus, kui mõni varasem. aga need riided kohe on nii…mõnnad. pehmed, nahasõbralikud. ning  mitte miskit pidi kohmakad ega jäigad. et siis sellised …. mmm, kuidas seda öeldagi, hästi selga sulavad? 
olen nende mõne Beebile ostetud asjaga äärmiselt rahul. parem siis juba vähem, aga vähemalt rohkem.
iga kord, kui neid vaatan ja kasutan, aina mõtlen, kuidas need mulle ikka meeldivad. siis on ju õige asi?

 

– – –

tahaksin täna terve päev ärgata ja kergendatult ohata, jumal tänatud, et see oli kõigest uni.
aga see pole nii.
tema ütleb, et see on lootus. minul on igal juhul tohutu hirm.

 

Kannatlikkuse koolitus. täitsa tasuta.

magavad. nii on täitsa nupsik.

Gazuitab.
juba nädalakese. mõni päev annab rohkem hingata, teine päev läheb jällegi kõrgematel tuuridel ja helistikus.
mina tõesti ei saa aru, kuidas üks pisike tüdruk saab sama kõvasti puuksutada, kui täismees. hullud paugud!
mees ütles eile õhtul kell 22.38, kui Beebi lõpuks magama saime, et see on ajutine ja mööduv.
mm….õhtul peale päevast tramburaid on seda muidugi kordades raskem uskuda, kui uuel hommikul.

aga vähemalt on teadmine. et tal on õigus. ja kuue aasta tagune kogemus. mis mäletab, et saab olla veel kordades hullem.

ööd on seni üldjoontes veel rahulikud. juba see on suur asi.

 

– – –

Praegu tahaksin küll olla miljonär. poolmiljonär. veerand. sutsukenegi.
võtaks lapsed ja lihtsalt elaks aastakese. poolteist. kaks. kõik koos. ilma suurema kellata. väikeste mööndustega. koolilaste osas.
kuniks raha jätkub ja isu täis.
mees on ka loomult selline kanaisa. seega temale see samuti sobis.

aga. päriselt läks täna päris eluks.
mees tööl. Suveplika aias. Ruudi koolis.
ja mina Beebiga esimest täispikka päeva üksinda kodus.

hommiku võiku juba sõingi jooksu pealt. ja keedetud muna ootas kooritult topsis oma tundi mitukümmend minutit.
võtsin rahulikult.
või mis ma valetan. eks ta võtab ikka pisut aega, enne kui paika loksub ja. päris ära harjub.

 

– – –

Suveplika isa oli eile Suveplikat koju tuues temalt küsinud, kas ema joob palju veini?

tema puhul löövad sellised küsimused hoobilt mu selja sirgeks ja teevad meele valvsaks.
mul on juba ammu kahtlus, et tal on selline imetabane omadus, et kui ta midagi ikka näha tahab, siis ta seda varem või hiljem ise ka uskuma hakkab. minu arvates ta toitub tülidest ja vaidlustest. need annavad talle jõudu ja energiat elus ja töös püsida.
sellepärast ma pelgangi. kuhu ta nüüd siis jälle sihib? ja mida see mulle ja meile tähendab?

 

suur pere nõuab rohkem. toole ja ruumi. ja laiemat haaret.

Täna tulevad kana-lehttaigna korvikesed, kartulipuder, puuviljasalat ja bechamel kaste. magustoiduks kollane kevadiselt kerge kohupiima-aprikoositort.
ehk tuleb ka tudeng oma tütrikuga, kes nädalalõpuks Tallinna tulid. mehe poeg. hommikused hilised kutsed on igal juhul välja saadetud.
Ruudi ja Beebi on kindlasti kohal. Suveplika kutsuti täna isa juurde!?!? tema palus endale tükikese kooki jätta.
Troonipärija ja tema Aruka blondiini tahaks ka kutsuda, aga mul on kange mure, et:
1. süüa ei jagu (mul pole nii palju korvikesi, milles küpsetada)
2. istumiseks pole toole/diivaneid.

muidugi, kui igaüks ühe korvikese ja koogitükiga piirduks ja keegi kellegi sülle võtaks, siis saaks ehk hakkama. aga ma ei tea veel, kas seda oleks viisakas ka kutse juures mainida.

no mõtlen. veidike on veel lisaaega. noored ju teadupärast armastavad hommikuti magada. 
erinevalt neist kõige noorematest.

 

– – –

Hommiku visand. pastapliiats. Suveplika. /muidu absoluutselt filigraanne. ainuke ebatäpsus kahevahel olev tekk ja tühi koht. pisuke armukadedus?/

Veel mõni kuu tagasi kuulus mu öö inventari kolm patja, kaks tekki ja kolmveerand voodit. ööd olid sellele vaatamata tohutu piin. uni katkendlik ja magamine pea võimatu.
nüüd oleme mehega taas ühe teki alla kolinud ja meie kasutuses on umbes-täpselt pool voodit. uni on äraütlemata sügav ja magus.

 

Salongi puhastus

Kui aknad puhtaks pesen, siis võiksin päev läbi akna juures seista või istuda ning sealt välja vahtida.
siin on head väiksed aknad, pesemine ei tundu suur ettevõtmine. kerged pesta. võtad ette ja saad tulemuse siuh-säuh kätte. see teeb toimingu veel eriti mõnusaks.

 

Accepted

Teate, mis mulle kõige enam rõõmu valmistab?
kui beebit ootama jäin, siis teadsin väga hästi, et toimetan oma elu ja otsustega ühiskondlik-sotsiaalsel närvil ning mõistmise/mõistlikkuse piirimail. et beebit muretsedes pean valmis olema arusaamatuteks (mõnel kohal kindlasti ka halvustavateks) pilkudeks. ehk arvamustekski. julgemad küsivad minult, miks siis? ning vähem asjasse pühendatud ääri-veeri, kas beebi on sinu oma või said vanaemaks? jne. jne.
tegelikkuses läks mulle aga kõige enam korda, kuidas suures poisid titeuudisesse suhtuvad? kas nad mõtlevad, et vanad inimesed on lolliks läinud? kas nad häbenevad? ignoreerivad? ühesõnaga, kas….? ja kuidas? ja mida?

täna vestlesin messengeris Tudengiga ning kõige lõpuks saatsin talle ka ülevaloleva pildi.
vt pilti, aga ütle kohe, kui liiale läheb, eks, kirjutasin juurde.
mis liiale? võid rohkem saata, kui tahad. ei lähe liiale midagi, vastas tema.

täpselt nii nad suhtuvadki. igaüks neist pisut omamoodi. täpselt nii erinevalt, nagu nad teineteisest alati on erinenud. aga siiski soojalt ja südamlikult. nüüd ma tean kindlalt, et ei pea enam pabistama.

 

Kevade algus

Beebi tõusis täna täpselt üks minut enne kevade algust. ilus. taevas oli sel hetkel veel sinine ja päike paistis.
tänaseks on beebil öö ja päev veel pisuke sassis. sama hästi võiks teda praegu ka Öökulliks kutsuda.
mehele tundub pidevalt, et ta mind liiga vähe aitab. mina aga kinnitan talle, et ta ei peaks põdema, kõik on hästi. olles läbi teinud Suvepilka kadalipu, tundub mulle see beebi nagu muinasjutt. vahel ma tõtt öeldes unustan üldse ära, et meil nüüd laps on. seniks kuni ühel hetkel voodist uuesti miskit naljakat käginat kostma hakkab
eile, kui ta sisuliselt poole kahest päeval kuni poole kümneni õhtul jutti magas (läbi une söömistega). ei pidanud vastu ja läksin ikka lõpuks netti ning uurisin, kaua need vastsündinud siis päevas kokku magavad. on küll viies laps, aga paljud asjad lähevad ikkagi meelest ja tunduvad iga kord nagu esimest korda.