Nüüd on küll see koht, kus peab rahu säilitama. lihtsalt olema.
ja mul pole selleks hetkel kasutada isegi ühtegi õlekõrt.
hull. koguni kõige hullemad on need hetked. ja päevad. kui lähen täiesti lambist ühel hetkel liimist lahti ning kaotan mingil põhjusel järsku iseenda. oma enesekindluse ja usu.
kogemused räägivad, et neil hetkedel on vaja hoida tagasihoidlikku profiili. igatpidi.
aga Beebi on hakanud vaatama. nii viimased paar päeva ehk. aeg-ajalt läheb ta pilk veel muidugi endiselt kosmosesse, aga vaatamata sellele on nüüd selgelt aru saada, et ta vaatab otsa ja liikumisele/liigutustele järele. see on tohutult armas. ma juba nii ootasin. nüüd saame hakata temaga kõik silmast silma suhtlema.
lisaks tundub, et kätte hakkab jõudma ka see periood, kus lapsele kipub raha enam kuluma, kui endale. mitte, et asi kipuks üle käte minema. kaugeltki veel mitte. tahan lihtsalt öelda, et sellise ajajärk on mulle juba varasemast teada ja tuttav.
see kord paistab, et minust on saamas vist meriinovillase fänn. mis on kindlasti kulukam sõltuvus, kui mõni varasem. aga need riided kohe on nii…mõnnad. pehmed, nahasõbralikud. ning mitte miskit pidi kohmakad ega jäigad. et siis sellised …. mmm, kuidas seda öeldagi, hästi selga sulavad?
olen nende mõne Beebile ostetud asjaga äärmiselt rahul. parem siis juba vähem, aga vähemalt rohkem.
iga kord, kui neid vaatan ja kasutan, aina mõtlen, kuidas need mulle ikka meeldivad. siis on ju õige asi?