RSS

Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2016

Inglid ja Kuradid minu sees

Ma võin tunduda hull, aga ma nii väga tahan sinuga seda last saada, teatab mees eile täiesti suvalisel hetkel mu kõrval olles.

tahan või ei taha. aga ikka käib muuhulgas peast läbi ka mõte, et midagi peab seal taga olema. see nagu poleks päris normaalne tõesti. või nii.

ühest küljest püüan end veenda, et selline kahtlustamine minu vanuses oleks ju igati mõistlik. täiskasvanuks olemise ja saamise juurde peaksidki väidetavalt kuuluma sellised märksõnad, nagu kogemused, vastutustunne, kontroll oma tunnete ja emotsioonide üle, tark ei torma, saadud õppetunnid, analüüsivõime. ja muu selline kraam.

teisest küljest tunnen end seejuures jube vastiku ning kibestunud inimesena. selline pidev tagamaade ja põhjuste otsimine mõjub kohutavalt tülgastavalt ja mürgitavalt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 29, 2016 toll Uncategorized

 

Isiklik rekord

Leidsin muuhulgas rikkuse kuldvõtmekese.
kui oleksin veel aasta-paar padurase, siis võiks minust saada vabalt miljonär.
veebruari kuus on mul enda peale kulunud täpselt 1,69 eur.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 28, 2016 toll Uncategorized

 

kodukootud moepolitsei. ehk kuidas me 98-dat tähistasime.

Ise arvaks, et minu jaoks on tähtpäevadest üldse kõige olulisem just Eesti Vabariigi aastapäev. isegi ei tea täpselt miks. endale tundub, et ehk mängib kaasa ka aastapäeva ajaline asukoht. armastan meeletult selle kuu ja päeva uut valgust. algust. veel täiesti puutumatut värskust. hingamist ja lootust.

Kutsusin sel puhul külla Troonipärija koos aruka blondiiniga. nad tõid meile pidupäeva puhul külakostiks väikse Linnupiima kommikarbi ja tulbid. ise just lootsin, et ehk toovad lilled. mehele veel enne ütlesin, et juba mõnda aega mõtlen tulpidele, aga ootame ära, ehk loevad mõtteid. kui ei, siis ostame järgmisel päeval ise. ja palun väga.

isa kutsusin ka. aga tema jättis otsad lahtiseks. võib-olla, aga võib-olla ka mitte. lõpuks läkski kuskile mujale külla. ei täpsustanud kuhu ja ega mina ei hakanud viisaka inimesena pärima ka. ema ei kutsunud, kuna tema poleks nagunii tulnud.ärge küsige, kust ma tean. lihtsalt tean ja tunnen teda. tudengiga on sama lugu. temast on saanud suht Tartu patrioot ja ma millegipärast eelda(si)n, et ta poleks tulnud. väidetavalt saabub ta Tallinna järgmise nädala lõpus. nii et seda enam.
no ja Ruudi ja Suveplika olid kodus nii või naa.

küpsetasin lõhepirukat. laste pärast tegin ka ahjupraadi ahjukartulitega. kõrvale mehe ema tehtud kodune hapukurk ja poest ostetud täidetud munad. laste osas selline kindla peale minek.
päev varem leidsin Umamist ka tordi.

päris nii efekte see välimuselt mul kohe kindlasti välja ei kukkunud, aga maitses huvitavalt kombel nii, et söödi korraga peaagu tervenisti ära.
kaunistuseks hulgaliselt Eesti lipuga võileivatikke ja trikoloori värvides küünlad.

loomulikult vaatasime ka kontserti ning sellel järgnevat kätlemistseremooniat. selles osas olen ma täiesti avalikult kollane. mulle kohe meeldib see kleidimäng. panna neist kokku iseenda Top 10 ning kõige lõpuks välja valida ka see üks ja ainuke, millises neist ise vaibale oleksin läinud.

hiljem pilte vaadates veendusin, et kokkuvõttes võib minu puhul kindalt väita, et mulle meeldib lihtsus. riietus, mille kohta võib täiesti vabalt öelda, et vähem on rohkem.

minu selle aasta kleit, ehk Top 1, tatatadaaaaa…. oli seljas proua Tsahknal:

paarina meeldis mulle täiesti konkurentsitult kõige enam EKA rektor Mart Kalm koos kaaslasega.
naise riietus. ehe (rinnanõel?). soeng. prillid. kokku täiega efektne ja äge.
kogu tervik. ainult mulle millegipärast tundub, et eriti ägedaks tegi kogu komplekti just selle taga peituv isiksus. ja pilk. usun, et iga teine oleks sellises riietuses võinud jääda ka täiesti märkamatuks. aga võib-olla ma eksin ka. mis teie arvate?

 

siin on minu lemmik soeng. kleidi värv on samuti väga ilus, aga ma ei tea, kas ma ta sellegipoolest kolmandale kohale seaks.

lemmik laps pidustustel. nii armas outfit:

ning küll Jüri Jaansonil oli erakordselt kena ema. märkasite ka?

minu Top 2 ja Top 3 kleidid olid seljas Siret Kotkal ja Kärt Tomingal

usun, et mu Top 4, ehk riietus, millega tunneksin end täiesti nagu kala vees oli seljas Juku-Kalle Raidi kaaslasel. millele ei teeks vist palju liiga ka, kui öelda T-särk pika seelikuga. aga mis teha. pole mõtet endale valetada. see on midagi väga minulikku. kusjuures võiksin selles vabalt käia ka igapäevaselt. pigem isegi nii.

nii. arvan, et viiendaks  (ehk Top 5) oleksin ilmunud ehk sellises valges kleidis (kes see naine on, ma ei teagi):

ning Top 6 ja Top 7 on Sven Mikseri naine ja keegi … tundmatu.
6. siin peaks nüüd olema pilt Sven Mikserist koos abikaasaga.
7. kellega tegu, ei tea.

Top 8, ehk Darja Sepp:

Top 9 võiks olla Lavli Perling. ehk on see mõjutatud enam naisest, kes mulle mingil põhjusel sümpatiseerib, aga kleit on ju samuti ilus. või mis. iseasi, kas selline mulle selga sobiks.

nüüd kleidid, mis mulle iseenesest meeldisid, aga mida ma ise aga ühel või teisel  põhjusel selga ei paneks. ehk. ka. mida ma välja ei kannaks:

ning kuigi ma eelistaks sellisel üritusel siiski kleiti pükstele, siis Kris Sooniku pükskostüüm mulle ka tegelikult väga imponeeris. väga hästi langev ja efektne. talle sobis. no ja see käekott:)

Paeti naise kleit tekitas mus vastakaid tundeid. kleit justkui meeldis, nii lõige kui värv, aga naine ise tundus selles kuidagi pahur ja kuri. ehk ajaski see mind asja juures segadusse. minu arvates paistab see isegi pildilt natuke välja.

hästi kummaline kombo oli ka see kleit. segu miskist kuningannalikkusest ja casualist. ma ei tea siiani, mis ma sellest  arvan. aga silma ta mulle jäi. peaasjalikult kindlasti just selle tasku pärast.

Neli kõige hirmsamat kleiti olid minu arvates need (alustades kõige kohutavamast):

ning kõige lõpuks ka kõige ebasümpaatsem naisterahvas vastuvõtul. mitte midagi temas mulle kohe mitte sugugi ei meeldinud:

Vat!

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 25, 2016 toll Uncategorized

 

pahupidi

Mees saadab pool tundi tagasi sõnumi: äge. õues.
no emotions. püüan kõigest hingest seda ägedust tabada, aga tunne on ikka nagu teismelisel: mis mõttes, äge. boring.
ainult üks mõte tundubki praegu äge.
täitsa piinlik. iseendalegi hakkan juba (ammu) vastu. kodustest on kahju.
püüan küll eemale ja kaugemale hoida. oma raskes olekus ja tuimuses võimalikult märkamatuks jääda. päris hästi nagu ei õnnestu. vähemalt endale jääb selline tunne.
süümekad. koledad. üle kuidagi ei lähe. ei taha selline boring olla. aga mis sa teed.
mehele tuletan päevas vist juba mitu korda meelde ära praegu mind ainult kuidagi isiklikult võta, eks. rohkem vist iseenda rahustuseks, kui teda vaatan. aga ikkagi.
ja tänan teda, et ta nii tubli on. ning argipäevased Suveplikaga toimetamised praegu nii enda peale on võtnud. ikkagi võõras laps ju. imetlen ta püüdlikkust ja kannatlikkust. rääkigu teised, mida tahavad. arvan, et see on kiitmist väärt.
may be, ehk need eelnenud kümme aastat ka võimendavad mu tundeid. aga ausõna. praegu ei jõua seda tuge ja hoolimist. teist inimest enda kõrval lihtsalt ära ega üle hinnata.

istun esikusse peegli ette. kitkun kulmud. ei mäleta, millal viimati. värvin silmad ja panen natuke jumet näkku. kõrvarõngad kõrva.
lõikan juukseotsad ning keerutan juuksed seejärel kuklasse kokku.
püüan naeratada.
natuke lahkem paistab küll.

mees helistas ja ütles, et astus just kontorist välja. läheb veel enne koju tulekut beebipoest läbi. ning lubas mulle vahukoorega statoili kohvi tuua.
nice.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 22, 2016 toll Uncategorized

 

vahelduva eduga. ja siis täitsa edutult.

paanika ja põnevus. ootus ja ärevus. kogemused ja teadmatus. ülevus ja väsimus. heldimus ja tujutus. õrnus ja tüdimus. rahutus ja õnnistus.

raskus, raskus. raskus. uni. uni. ja veel kord uni. öösiti unetus. sekka iiveldus ja isutus.
vahel viskan endal nii üle. siis muutun korrapealt otsustavaks. aitab selleks korraks. sellest sitavareseks olemisest.

mõneks ajaks. et kõik saaks jälle otsast alata.
paanika ja põnevus….

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 20, 2016 toll Uncategorized

 

lollustest

minu (magamis)tuba ehk järjekordne LOLLUS

… paljude kõrvaliste isikute vaatenurgast.  seega kontrollisin oma tegu ja vaimset seisundit igaks juhuks ka psühholoogi haridusega inimese seisukohast. ning sain vastuseks, et selline tegu on täiesti mõistetav ja arusaadav. teinekord võivad sellised lõpetamised olla enda jaoks väga vajalikud.

teiselt poolelt aga saabus paar päeva tagasi avaldus, kus palutakse ka mu juba korra jutuks olnud keelenäitamine istungi protolli lisada, kuna…

…kuivõrd tõenäoline on hageja (loe: minu) hirm kostja ees jne, kui hageja näitab kostjale lausa kohtus asja arutamise käigus, ning mitte üksnes kohtu ja advokaatide kui kõrvaliste isikute, vaid ka tunnistajana üle kuulatud ja saalis viibinud enda ema juuresolekul, sõna otseses mõttes keelt. on eluliselt ebausutav, et isik toimiks kõnealuste asjaolude arutamise käigus taoliselt juhul, kui talle ka tegelikult oleks aastaid põhjustatud tervisekahjustusi, hingelist valu ja kannatusi ning tekitatud rängalt negatiivseid tundeid…

huvitav mõttekäik. mina mõtleks siinkohal, et kui ka poolteist aastat peale lahkuminekut peaks oma hilisema ohutuse ja tervise pärast üht inimest, nimetagem seda siis keelt näidates, sedavõrd kartma. kas poleks siis sellise suhtumise juures juba tegu ühiskondlikult üliohtliku psühhopaadiga, kes ehk üldse ei tohiks meie kõigi turvalisuse huvides vabaduses viibida?
ma ei mõista, kas ainult mulle tekib seda lugedes selline mõte ja küsimus?

– – –

aga nüüd siia otsa kohe ka täis kannapööre  …. mis tähendab… et täna, 24 aastat tagasi, pidanuks kirjade järgi ilmale tulema Troonipärija. mille ta otsustas edasi lükata paar nädalat hilisemale kuupäevale, ehk 4. märtsile.
tänane beebi peaks kirjade järgi ilmale tulema just 4. märtsil. mille juures ma mõtlen, et ka poleks märgiline nüüd 24 aastat hiljem see Troonipärija poolne lüke oma tulekuga vastupidiselt tagasi pöörata.
mis minu jaoks tähendaks muidugi veidi varasemat kiiresse aega sukeldumist. aga teisipidi kaoks too muu raskus, mis praegu teosammul mu käimisi ja tegemisi saadab.
veidi hirm on ikka ka, aga jumal, kuidas ma tahaks teda juba näha.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 18, 2016 toll Uncategorized

 

Komplimentas

Suveplika ütles mehele, et kui me abiellume, siis tema tahaks ka endale mehe perekonnanime.

täna käis ta koolikatsetel. joonistas perepildi. rääkis, et seal olid beebi, mina ja tema. pika lilla sabaga kleidid seljas. üks võõras tüdruk, beebi sõber. siis vanaema. ja Ruudi. ja mehe joonistasin ka, teatas ta kelmikalt kõige lõpuks.

läks ja tuli rõõmsas tujus. see on kõige olulisem.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 17, 2016 toll Uncategorized

 

viimased minutid

Kui Suveplika sündis, siis palusin, kas saaks ühe päeva lisaks beebiga haiglas olla, kuna trepi kokkupanek võtab veel lisapäeva aega.
mäletan, kuidas arst vastas midagi sarnast, et mis kummaline fenomen see küll on, et probleem, kus beebiga seotud kodused ümberkorraldused ja muutused jäätakse nii viimasele minutile, et just see üks päev puudu jääb, on nii sagedane.

nüüd siis panime mehega nädalavahetusel tapeeti. minust enam muidugi suurt abi pole, aga veidike siiski. isegi kui mitte rohkem, siis olin vähemalt sajaga kohal. emotsionaalselt toeks. pikutasin voodil ja vaatasin. kõikse aeg. jumal, kui korralikult ta tööd teeb. see on puhas nauding.
mõtlesin, et mina vist ei suudaks talle omalt poolt midagi nii korralikku  vastu pakkuda. õmblemiseks olen ilmselgelt liig kärsitu. kududa mõistan ja suudan, aga kindlasti mitte nii perfektselt, kui too tapeet seina sai. riideid pesen ja triigin. kodu püüan enam-vähem korras hoida. jah, ja ka kodus valmistatud korraliku sooja toidu püüan siiski igaks õhtuks lauale panna.
aga endale tundub, et selles kõiges jään talle oma korralikkuselt siiski suuremal või vähemal määral nõksa alla.
ütleme nii, et tema võiks minu nägemist mööda töötuks jäämisel remondi  (töö) tegemisega leiba teenida. minu oskustest piisab kenasti koduseks majapidamiseks. aga selle eest raha küsimiseks jääks nagu väheks.

aga. sain talle vähemalt öelda, kui uhke ma seda vaadates tema üle olen.

päeval ja …
õhtul

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 16, 2016 toll Uncategorized

 

neli kalendrist kadunud päeva. ehk tangot tantsitakse alati kahekesi.

Eile ja täna

Täpselt kaks aastat tagasi.
mäletan, et seinte peal olid Epp Maria Kokamäe maalid. ja ta ütles, et ta tahaks mulle ühe osta, sest nendes on palju mind.
mul ei lähe ka eales meelest, kuidas ta demonstreeris mulle ühel teisel hommikul peasissekäigu varikoja omapärast akustilist efekti – ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. ja ma ei teadnudki seda.
ning palju muudki. mõnus kulgemine ja toredad päevad.
ühiskonna vaatenurgast kindlasti hukkamõistu vääriv. minu jaoks aga ülimalt vajalik, puhas ja puhastav samm. ning mälestus.
isegi siis, kui kohtus vastaspoole advokaat nüüd väga tähtsalt aina pead vangutab ning söögi alla ja peale mu moraalitust ning armukest mainida ei unusta.
isegi siis. sest läheb, kuidas läheb, aga kõige tähtsam on tänaseks päevaks ikkagi see, et see vägivald minu ja mu laste elus on õnneks nüüd läbi.

seega usun, et neid nelja päeva võib vabalt tituleerida ka mu eelmise kooselu prohmakaks. või palun väga, minugi poolest ka mu katuseterrassi suudluseks.
ainult, kui mul puudub igasugune aimdus, kuidas eks presidendiprouaga. kas tema prohmaka puhul oli tegu tahtliku kättemaksu, meeleheite, väsimuse, tüdimuse, nõrkushetke või veel millegi kolmandaga.
siis enda puhul tean kindlalt. et tegemist oli täiesti teadliku ja läbimõeldud. eesmärgipärase sammuga. mille täpsemaid detaile ega põhjusi ma siinkohal  välja tooma ei hakkaks. sest see on pikem lugu. aga teadsin väga täpselt, milleks seda teen. mida see mulle annab. või siis ei anna. ning muidugi ka seda, et sellel võivad olla tagajärjed.
vahel mõtlen, et huvitav, miks mind peetakse emotsioonide inimeseks. ise arvan, et kaalun ja mõtlen enne mingit sammu asjad päris põhjalikult enda jaoks läbi. ainut teiste jaoks tuleb see ootamatult. sest nemad ju ei näe, kuule ega tea seda. 

täpsemalt, kui Emand ühes oma blogipostituses. pole seda tunnet ja sammu keegi minu jaoks suutnud kokku võtta.

 …aga ise tunned end võibolla alandatuna, vihasena või põlglikuna ja üha kaotad ennast, siis ühel hetkel võib su psüühika sulle appi tulla ja sa teed midagi, mida kõik nimetavad “LOLLUSEKS” …, aga tegelikult oli see kiirtee sellest olukorrast PÄÄSEMISEKS ja just seda sa vajasidki…

minu jaoks tuli prohmakast ilmselge tõuge ja jõud. arusaamine. selgus. et sellisel kujul enam jätkata ei saa.

tean, et ka tolles teises elus tekkis neist päevadest omajagu pahandust. tõeline torm veeklaasis. aga kuna nad on siiani kenasti koos, siis mu süda on tegelikult rahul. sest tahan väga uskuda, et said nemadki sest prohmakast lõppkokkuvõttes üknes kasu. ehk pani too seik ka nende elus seisva vee liikuma ning lõi õhu puhtamaks.

anyway, ise tunnen täna üksnes lõputut tänutunnet. 
mis sest, et keegi teine peale mu enda vist päris hästi mind ei mõista.

just see prohmakas kandis mu tänasesse päeva, kus end õnneliku, hoitud ja armastatuna tunnen.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 15, 2016 toll Uncategorized

 

on hetki ja päevi, kus tunnis on 120 minutit. praegu näiteks.

Sel korral tunnen suisa erilist kärsitust ega malda reedet kohe nagu mitte kuidagi ära oodata. ehk on asi koerasabas ja teadmises, et Mehe tagasi jõudes järgneb sellele paarikuine paus, kus ta mõneks kuuks meist väga kaugele eemale ära minema ei pea. koerasabad, teadagi ongi need kõige enam pingutust ja kannatlikkust vajavad kohad.
aga teadagi-teadagi. ei too arusaamine alati leevendust. sest teadagi-teadagi-teadagi on süda ka kuskil alati mängus.

iga kord, kui ta minema peab, tunnen, kuidas need neli pulka mu ekraanil päev-päevalt kustuma hakkavad. ning kui ta siis saabub, pean saama vähemalt 15 minutit kõvasti-kõvasti lihtsalt ta vastas olla. täiesti sõnatult, nii on kõige parem. ma pole täpselt aru saanudki, mis tema sees on, aga ma lausa füüsiliselt tunnen, kuidas soojus ja elu ja värvid ja maitsed mu sisse niimoodi ta kaisus olles tagasi voolavad. olete näinud, mis juhtub multifilmides norgu/sorgu vajunud lillega, kui talle mingil hetkel juua antakse? umbes nii.

ja kui lõpuks see reede ikkagi tuleb, leppisime veel öösel enne ta minekut kokku, et paneme magamistoa ühte seina roosilise tapeedi. kohe laupäeval. ootan.
apppiiiiii, kuidas ma ootan. tuleks ta juba ometi kord koju.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 10, 2016 toll Uncategorized