RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2015

50

Käisime nädalavahetusel Suvekuningriigis ühel jubileumpsil.
ilmselgelt olen mina peo mõistes puhas kulu ja last. tühi koht. mis muidugi ei tähenda, et mulle endale aeg-ajalt natukese ei meeldiks. kindlasti mitte tihti. palju ma ei jaksakski. ja kaugeltki igasse seltkonda ega pralelle ei ihka. aga mõnikord siiski. on kutsutud saada. suur rõõm. et olla kuskil seal teiste seas ja kadunud. pingevabalt.
mõnus, kui inimesed chillivad. tantsivad. vabalt võtavad. oskavad. endid hästi tunnevad. seda enam, kui suures plaanis lamedaks läbuks ja muud moodi räpaseks ei kisu. kui suudetakse ikka lõpuni teatavat joont ja väärikust säilitada.
vat. ja kus meie saame siis sedasi täpselt nii vaikselt, kas rohken või vähem. täpselt nii parasjagu, kuis tunne tuleb. sinna peoliste/tantsuliste hulka imbuda. et siis sealt sama vaikselt ka soovi korral haihtuda. et siis jälle tulla. et taas kord kõrvale tõmbuda.
mulle tegelikult nii kohutavalt meeldib see võimalus. olla peol nähtamatu ja märkamatu. kus vaimukust ja vabaks laskmist jagub mu ümber nii palju, et neile jääb kogu vastutus. õnnestunud peost. aga samas siiski kuskil seal olemas ja kohal. kõrval. vahel. ajutiselt nurga taga. selline introverdi eri.
kuigi jah. üldjuhul tõesti. saab selline poolekohaga peolise privileeg osaks ainult sugulussideme kaudu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 7, 2015 toll Uncategorized

 

…ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse. märatse, märatse valguse surmale vastu…

Suurte segaduste ja arusaamatuste kiuste jõudsime eile siiski etendusele. küll 10 minutilise hilinemisega. aga hea, et niigi. üldjuhul ma sellist ülejala tormamist ei armasta kohe mitte sugugi. pigem siis juba loobun ning jätan üldse minemata. eilegi käis korra autos sama küsimus läbi, et kas ikka , aga tagantjärele olen rahul, et siiski kohale läksime.

punases kostüümis naisterahvas, kes meil pimedas ja vihmas ukse peal vastas oli, polnud meiega õnneks mitte ülearu sõbralik. mis mulle meeldis, sest minu arvates olime oma inetu hilinemisega selle igati ära teeninud. aga siiski viisakas ja abivalmis. juhatas meid vaikselt hiilides kohtadele….mis muide olid sel hetkel ka ainukesed tühjaks jäänud toolid.
kusjuures, ei suuda ma siinkohal ka kirjutamata jätta, et vaheajal too naisterahvas koguni naeras meile. kui kohviga välja astusime. nii soojalt. mis mulle millegipärast nii hinge ja korda läks.

etendus. toimus Laitse Graniitvillas. mis minu arvates sobis selle loo etendamiseks tegelikult väga hästi. hubane, kodune. samas piisavalt intiimne ja lähedal, et oleks usutav ja paremini /vastikumalt/ sisse poeks. no ja mulle loomulikult meeldis, et väljas oli pime ja veel sadas ka, mis kogu seda õdusust ja kohalolemist veelgi võimendas.

lugu ise. noh. ütleme nii, et kakskümmend aastat tagasi ehk oleks olnud kindlasti ahhaa-efekte. mida veel ei tea (pole kogenud). aga täna küll enam midagi uut ega üllatavat selles loos ei leidunud.

küll pani mind mõtlema taas kord too lemmiklapse teema. saan aru küll, et see pole mõistuse poolt juhitav kõiki omi lapsi täpselt ühtemoodi või ühe palju armastada. et üks, kõige kiuste võib kuidagi hingelähedasem või omam olla. küll aga jääb mulle absoluutselt mõistetamatuks seda sellisel viisil vanemate poolt otse ja ausalt valla päästa. koguni erineval viisil ja sõnastuses korrutada.
ok, ja kui seda tehaksegi, siis kas on õigust solvuda lapse ahnusest, kui peale sellise statementi välja kuulutamist teatab too teine, “kah laps”, siis “kah” otse ja ausalt muidugi, et fine, kui te mind pole armastanud ega armasta, siis oleks ehk õiglane mulle vähemalt varandust pärandada.

teiseks. võib-olla noorena tundub see kuidagi lahe. aga mingist vanusest ma küll enam ei mõista, kui ülistatakse pigem sellist minna laskmist, ükskõiksust ja pohhuismi. kus on diip (põnev ja huvitav) olla pigem tüdinud, istuda pea käte vahel ning kogu seda valskust ja mõttetust viskiklaasi uputada.

ma saan aru küll, et too teine vend oma pesakonnaga oli nii puust-ja-punaselt totakaks kirja pandud ja välja mängitud (milline stiil mind muide alati ärritab, sest jätab minusse tunde, et lugejat/vaatajat alahinnatakse. seda vahemärkusena). ning et selline korralikkus võib tihti osutuda väga silmakirjalikuks ning näiliseks, üheks suureks enesepettuseks ja näitemänguks.
olgu. ka sellega olen nõus. aga ikkagi. ik-ka-gi. tekib mul seejuures alati küsimus, miks tituleeritakse  üldjuhul sellist korralikku elu igavaks ja halvemaks, kui toda enesepõletajalikku elulaadi?

ühesõnaga, neist kolmest sel suvel nähtust etendusest (Helen, Marion ja Felix, Dorian Grey portree ja Kass tulisel plekk-katusel) meeldis mulle üle kõige siiski esimene. miks? ma mõtlen, et vist seepärast, et mind viimasel ajal tohutult väsitab see inimese loomalikum ja brutaalne pool. mõistan, et see oli, on ja jääb. et see otse võib ju olla väga aus.
aga. jääb kõigele vaatamata siiski kuidagi lamedaks ja maitsetuks. ütleks isegi igavaks.
selline mässamine, lõhkumine ja provokatiivsus võib ju end mõnel hetkel isegi õigustada, aga suures plaanis saab midagi tõeliselt muuta siiski ainult ilu, headuse ja armastusega. sisemise teadmise ja kindlusega ning eelkõige rahuga.

kui nüüd veel sisust välja. siis meeldis mulle muidugi Kersti Heinloo. oma punaste juuste, küpsuse ning naiselikkusega. ning too voodi. koos selle valge voodikattega. see kohe tõmbas.
ahjaa. ja esimeses reas istus Ülle Kaljuste. kes muide 25 aastat tagasi Ugalas samas lavastuses Margaret´i mängis. küll oleks teada tahtnud, mida tema sellest kõigest arvas.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 3, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Urisen. jah, täna hommikul urisen.
aga mu selg on sirge. ja teadmine kindel. sest ma tean. et nii on tegelikult õige. ja nii peab. vaatamata. millele? võimalikule erimeelsusele ja sellest tulenevale ohule? mis on minusse viimaste aastate jooksul nii märkamatult ja pisitasa sisse imbunud ning omaks saanud. pidevas hirmus elamine.

ma ei ütleks, et sellised olukorrad just mu lemmikud oleksid. mina, kes ma kõigis ja kõiges arusaamist ja harmooniat taga ajan. aga üllatusega avastasin. kui hea tunne on. üle pika pika aja. olla probeemis avatult ja võrdselt. vaadata otsa. kartmata sel samal, otsa vaatamise hetkel pere, kodu, majapidamise ja muude tegemistega üksi jääda. teadmata ajaks. erinevas julmuse /k/astmes.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 2, 2015 toll Uncategorized

 

Dorian Grey@Home

Eliisabet juba muuhulgas muljetas, et jube ägedad kavad olid. Olid vist jah, kui Tudeng eelmisel õhtul enne Tartusse pagemist selle paki mu riiuli pealt avastas ja endale palus.

Mh? Tahad neid tõesti endale?

Jah. Mulle meeldivad need. Näiteks see…..


 
Mulle meelidb, et ta ei vaata mitte seda naist, vaid iseennast.
 
Ning irvitas saatanlikult.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 1, 2015 toll Uncategorized