Mehele piisab linnuunest. Ja vähesest söögist.
Ta on nõtke ja sihvakas. Minu jaoks on ainuüksi kummaline ja uus teise inimesega möödaminnes ühele diivanile kõrvuti pikutama mahtuda.
Kui alguses mõjus see kõhna ja poisikeselik keha väga võõralt ning ehmatavalt, siis vaid loetud kuud hiljem üleni ta ümber põimudes, tuleb mul alati silme ette lõunamaiselt soe ja voogav kuldkollakas valgus ning viinamarjaväädid.
Mind tõeliselt üllatab, kui kiiresti inimene harjub ja kohaneb.
Apollos teenindas mind noor kena müüjatar vene keeles. Ikka nii, et tütarlaps vene ja mina eesti keeles vastu. Algusest peale. Lõpuni välja.
Kas pole veider?
Ja oma naiivuses arvasin, et lihtsalt lähen ja ostangi Musta Notsu kaardid. Sellised, mida mina mäletan. Aga võta näpust. Miskid kaasaegsed Navitrollad. Ja Navitrolla vastu on mul mingil põhjusel kerge protest.
Ja eks käis taas kord oma rüüsteretkel. See kord siis kadus teiste asjade hulgas ka minu armas malmist punane wok-pann.
Ning ma parem ei hakka ütlemagi, millise ähvardava sõnumi ta Suveplika kaudu mulle eile õhtul koju saatis. Mees, kel juba kaks nädalat peale meie koduukse kinni löömist elas uus naine uues majas. Voilaaaaaaa!
Appi, iga päevaga kahetsen aina suureneva põlgusega iga viimset hetke, kildu ja emotsiooni, mis ma talle iseendast nende aastate jooksul andnud olen. Kuidas ma küll nii nõrk olin?
Ilm vist. Mis muud.
Kurvaks teeb.
Täna ma mõtlesin, et nüüd mul siis ongi pildistamiseks ainult mu vana armas Nokia.
Mille peale ma mõtlesin, mismoodi ta mu fotokast pildid arvutisse tõmbas ja neid siis uuris ja puuris. Ja suurendas.
Karta on, et eriti neid viimast viit, mis reisil tehtud.
Uhh, see on nii jäle.
Üks õhtu lobisesime Mehega maast ja ilmast ja avastasime, et meid mõlemaid segab, kui WC-poti kaas lahti hoitakse/jäätakse.
/vaat siis, juba sellised argised teemad, pea me siis punnide pigistamiseni ei jõua/.
Igal juhul meenus mulle sellega seoses, et mõni aeg tagasi olin kuskilt lugenud, et ka voodialused peaksid muudest asjadest tühjad olema. Ning kuna see mul lugemisest saati kuskile alateadvusesse tiksuma oli jäänud, siis võtsin täna end lõpuks kokku ning tegin ka voodialuse puhtaks.
Lõpetuseks tõmbasin tolmuimejaga üle ning avasin akna.
Sai kuidagi hoobilt parem tunne küll.
Homme lähme Tallinnast välja üht maja vaatama.
Kuigi kohalik ekspert juba eos selle veel olematu käigu enamus ilu ja võlu maha võtta suutis, konstateerides, et tema ei ostaks seda isegi 1 eur eest.
Siis mina mõtlen ikkagi, et kuskilt tuleb vähemalt pihta hakata. Olgu siis või vaba päev. Väljasõit. Ning esimene samm.
Mul on viimasel ajal tunne, et koguni see blogi vajaks hädasti kloppimist. Ning kõik siinsed seinaääred tuleks meresoola ööseks ohtralt täis raputada.
Juba üsna mitmed inimesed on väljendanud mulle analoogset mõtet, et seoses minu “kodus” edasi elamisega on neil paha eelaimdus.
Üsna mitmed on mult küsinud: aga mis siis, kui….
Mul ei jää muud üle, kui vastata, et uskuge, selleks on omad põhjused.
Loomulikult mõistan sedagi, mida ütlejad silmas peavad. Kõige suuremas plaanis mängin surmaga.
Mis ma aga öelda tahan on see, et ma pole nende ütlemiste osas kaugeltki ükskõikne ega üleolev. Suhtun elusse piisava aukartusega.
Aga.
Ma keeldun niimoodi elamast. Mõtlemast. Suhtumast.
Mina usun, et hirmust saab üle olla ning kurjale vastu astuda ainult hirmust suuremaks kasvades.
Kaitse mind nende eest,
kes mulle kallale tungivad!
Kisu mind ära nende käest,
kes teevad nurjatust,
ja päästa mind verevalajate käest!
Ma ikka imestan teise poole naisadvokaadi üle.
Ehk ta stiil peabki olema selline jõuline ja ääretult allapoole vööd, et mind paika panna või eos ära ehmatada, aga juriidilisest maailmast kõrvale astudes tundub see mulle siiski kuidagi ääretult kurb ja mage.
Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, kuidas on inimesena võimalik hoida nii eraldi töö- ja tööväline elu. See tähendab, kuidas on võimalik samamaegselt ning täiesti külm-kalgilt naise ja emana kaasa aidata ning jõudu juurde anda vägivallale peredes ja ühiskonnas.
Mis mõttes ta paneb selga uue kleidi? Või puhkab perega soojal maal tulisel rannaliival? Lobiseb sõbrannadega kohvikus? Või istub oma uhke auto rooli?
Raha eest, mis tuleb muuhulgas inimeselt, kelle laps seisab hiirvaikselt alasti värisedes öösel toaukse taga, näpud kõrvas ning tihub nutta ajal, kui ta ema kägistatakse.
Minu arvates on see puhtakujuline SMS-laen. Või prostitutsioon.
Mul on kahju.
Käisime Mehega eile eelmises sajandis ja väntasime hakklihamasinaga kodust pasteeti.
Mina polnud seda varem kunagi oma kätega meisterdanud. Mehe kogemused selles vallas olid märkimisväärsemad.
Aga esimese korra kohta kohe igati tubli tulemus ja maitse. Hoopis teine tunne igal juhul leivale määrida, kui poest ostes.
Ma ei kujuta ette, mida mõtleb inimene, kes tilgutab teise inimese arvutisse äädikat.
Kes teise reisiloleku ajal keerab öösel kinni vee elamises, kus elab ta oma laps.
Mis toimub inimese peas, kui viib minema võõra lapse ratta. Ja teise inimese auto suvekummid.
Ega kujuta ette, kuidas ta liigub ja toimetab teise inimese magamistoas ning isiklikes asjades ning võtab ära tollele kingitud fotoaparaadi koos selles olevate viie aasta piltidega.
Ning mida ta mõtleb, kui võtab magamistoast võõra pluusi. Lõigub ta selle tükkideks? Viskab tulle? Või pühib autos sellesse jalgu?
See tundub lihtsalt nii ulmeliselt ebainimlik, et on raske uskuda, et see on päriselt.
Mis see on?
Täna hommikul tänasin Meest, et ta on. Niisama lihtsalt ongi. Olemas.
Neis pisut rabedates ja logisevates hommikutes. Kõik pole sugugi nii lihtne, kui kunagi alguses. Oma nooruses, uljuses, kerguses. Ning iseenesestmõistetavuses.
Kellegi kõrval ärgata. Ainuüksi seda tundub täna palju. Väga palju.
Mulle nii kohutavalt meeldib, mida Mees mu ellu toob.
Viisakus. Märkamine. Hoolimine. Südamlikkus. Rahu. Tähelepanelikkus. Usaldus.
Ja tahe. Eelkõige just soov ja tahe. Anda. Armastada. Mõista.
Midagi, mida ma varem ei oma elus ega ka kõrvalt kunagi nii lähedalt näinud ega tundnud pole.
Sügavuti. Süvitsi. Südamega.
See on ääretult ilus ja liigutav.
Lihtsalt. On.
Troonipärija kutsus stiilipeole kaaslaseks endast kaksteist aastat vanema naise.
Hm?
Tõstsime Tudengiga diivanil kõrvuti istudes mõneti üllatunud pilgud. Taktitundeline kõnekas vaikus. Mõttepaus.
Mina tunnistasin esimesena, et Troonipärijal on maitset. Igati naiselik ja kipa naine. Ma mõnevõrra tean teda.
Tudeng haaras arvuti ning toksis naisterahva nime FB-sse. /Tahan näha, milline ta välja näeb/. Ning hakkas arvutama, et kui Troonipärija on 30, siis naine on 42. Troonipärija on 42, naine 54. Ja kui Troonipärija on 48, siis naine on /juba/ 60. /Ei, see pole ikka võimalik/.
“Päris julge samm,” nentis Tudeng veel kord, kui Troonipärija uksest välja astus. “Kuidas nad üldse kohtusid ja tead sa, mismoodi ta seda siis tegi?” Paistis, et Tudeng oli teemast ja Troonipärija täiesti etteaimamatust südikast etteastest ja käigust ikka veel mõnevõrra hämmingus.
Mina pean tunnistama, et mind see uudis arvutama küll ei pannud. Olen vist ikka veel nii naiivne, et usun armastusse.
Mulle isegi kohe päris meeldis.
