RSS

– – –

23 jaan.

Jah, ma võtsin mõni aeg tagasi advokaadi. Või mis ma võtsin. Tegelikult tuli ta ise mu juurde. Olen tõesti siiralt ja otsatult tänulik. Ta aitab ja säästab mind nii paljust. Kõige inetumast vähe kõrvale ja kaugemale astuda. Minimiseerida kokkupuudet. Aitab emotsioonid vahelt välja lõigata.
Ei jõudnud me mehega kuhugi oma jutuajamistega varem, seda enam nüüd. Mina enam ei jaksa. Ega taha. Ta on mind niigi piisavalt lõhkuda saanud.
Advokaat edastas mulle eile mehe esimese vastuse. Olulised asjad on ikka veel laiali ja õhus, aga Suveplika osas arvas ta, et peaksin nüüd mehega kontakti võtma. Et kõik on justkui selleks valmis ja nõusoleku andnud. Kolm kuud on ka läinud.
Huh,…see oli ja on mulle tohutult raske. Ma ei tahaks mehest tõesti grammigi kuulda, veel vähem näha. Mina tahan sellistes ebamugav-meeldivatest olukordades ära…. hästi kaugele, kaugele, kus on hästi vaikne….kus keegi ei kalluta ega vääna…..soovita….ütle, et nii on normaalne…..veel hullem õige…..teatud ajaks tahan, jah…..ja mis siis, mis siis….. sest ma tean, et olen/tulen ühel hetkel tagasi…selline on lihtsalt minu viis terveks saada….või vähemalt paraneda. Sealt edasi saan hakkama.
Aga jah, palun väga, nüüd siis….pole valikut. Pole nii palju aega. Võta või jäta. Peab. Loomulikult ma saan mõistusega aru. Et peab. Sina: täiskasvanu. Sest meil (isegi seda sõna on mul raske välja öelda, sest kas me üldse olime) on laps.
See tundub. Nii. Kohutavalt. Ebaõiglane. Niigi on minust nagu jalamatist üle rulllitud ja nüüd siis pean jälle olema mina see mõistlik, see ole-nüüdnormaalne-ja-võta-ennast-kokku.
Mehele ju meeldib…või sobib…mida iganes… mõelda….uskuda…väita, et mina pole teda Suveplika lähedale lubanud. Et mina kallutan last. Tema vastu.
Mina olen ju kõiges süüdi, järelikult on minu asi ka olukord lahendada. Nii lihtne.

No ja mis mul siis muud üle jäi: normaalne. Helistasin.
Suveplika läheb homme päevaks oma isa juurde.
Jah.

Minul on seega eksprompt vaba päev. Huh-huh-huuuu. Laupäev. Ja vaba.
Kerge lühis. Ma ei teagi kohe, mida. Mõtteid on muidugi umbes miljon. Seinast seina. Aga vähemalt on. Seega olen olemas. Ja elus.
Peab vist ootama, millal elekter tagasi tuleb.

Või ootab õhtut. Või viimse hetke hommikut. Ja vaatab siis kohvipaksu pealt.
Millegipärast tunnen end jube süüdi. Miski segu jubedast vastikusest ja seniolematust elevusest.
Justnagu tahaksin Suveplikast koledasti lahti saada.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 23, 2015 toll Uncategorized

 

4 responses to “– – –

  1. tuulealleaa

    jaanuar 24, 2015 at 9:32 p.l.

    kas ma nägin und? kas ta lõpuks tuli? kas sind ähvardati? mis valesti läks?

     
  2. Anonymous

    jaanuar 30, 2015 at 9:47 e.l.

    Mäletan,et keegi kunagi kommis,et sa pole kirjutajana hoopiski mitte see,kes sa tegelikus elus oled…Huvitav,mis ta sellega mõtles,oli see negatiivne või positiivne tähelepanek tema meelest(?)

     
  3. soodoma ja gomorra

    jaanuar 30, 2015 at 4:02 p.l.

    Asaaaaa….

     
  4. soodoma ja gomorra

    jaanuar 30, 2015 at 4:05 p.l.

    Sellised kommentaarid on mu lemmikud.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: