RSS

vahel kannab. üleöö. veel järgmisesse päeva väljagi.

22 jaan.

Ema oleks mu kohta täna arvatavasti öelnud hilpharakas, kui oleks mind uksest välja lipsamas näinud. Püüdsin seda tõesti teha nii kiiresti ja märkamatult, kui vähegi võimalik, sest tegelikult mõistsin isegi, et eks mu riietus tänase ilma jaoks tõesti pisut hilpharakalik ja šnapp ole.
Annan endale aru küll, et olen veits kohatu ning lendasin seesugusena välja rohkem veel eilse emotsiooni pealt.
Ja muidugi kevade ootuses. Juba teist päeva mõtlen, millal jälle oma pika(d) kleidi(d) selga saan.
Valgus vist. Ja see õhkõrn uus puhas karge lõhn.

Eile saime lõpuks ometi kätte ka oma Kumu kaardid. Stiilipuhtalt tagasihoidlik ja väljapeetud, nagu koht isegi.
See on kuidagi äraütlemata hea teadmine, et see nüüd olemas ja kogu aeg minuga kaasas on.
Mõndade asjadega kohe on nii.
Isegi, kui tean, et neile alla jään. Isegi siis.

Sest mõnda pilti, maali või fotosse kohe jääb kinni. Näiteks see, mida võiksin pea lõputult vaadata. Kohe kisub sisse ja jääma ja unustama ja unistama, kas pole.
Jälle üks koht ja vorm ja stiil, milles end ülihäsi tunneksin.

..tuul puhus katkistest aknaruutudest sisse. ateljee oli oma suurte kaarakendega kõrge nagu kirik. Sealt avanes vaimustav vaade üle kogu Helsingi. peale peaaegu kuuekümne nelja ruutmeetrise suure toa oli seal veel väiksem magamis- ja külalistetoaks sobiv ruum.
ruum oli tema jaoks midagi märksa rohkemat kui lihtsalt koht, kus kunsti teha, kuigi ka see oli tähtis…

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 22, 2015 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: