RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2015

Laupàev

Aga poed ju tàna ei tööta!”
“Töötavad, poed on hullud.”
“Aga lasteaiad?”
“Lasteaiad ei tööta.”
“Aga loomaaed?”
“Loomaaed vist töötab. Aga loomad tôenàoliselt vàga ei tööta.”
“Aga jääkaru, kas jààkaru töötab?”
“Jah, tema on vist tôesti peaaegu ainuke.”

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 31, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Kõmpisin öösel tund aega ümber maja. Imestasin, kuidas meil aias nii palju lund on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 29, 2015 toll Uncategorized

 

Teerull

Kender rääkis, et tema üllitise idee ja eesmärk oli seksuaalfantaasiate rikkumine.
Tudeng rikkus mul ka kõik ära, kui arvutas välja, et enam-vähem iga lõhnaõli sutsakas, millega ma end piserdan, läheb mulle maksma nii umbkaudu 30 senti.
Suss, suss, suss ja euro läinud. Hm.

Ütleme nii, et ma kartsin seda Kauri üllitist, tegelikkuses osutus see minu jaoks aga lihtsalt magedaks kirjutiseks, kuivõrd muidugi sellisest teemast üldse on võimalik hästi kirjutada. Kui nii otsesõnu võtta.
Aga kui ma loen Tove Janssonit, kes kirjutab sõjast nii, et sõda sõnagagi otseselt ei kirjelda, aga see mõjub mulle nii, nagu ei ükski sõda varem, siis järelikult annab siiski ka paremini. Või ütleme siis palju mõjusamalt.

Aga see selleks.
Tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikkuses see meeldetulemise teooria siiski töötab. Vägagi hästi, usun mina. Nii suures plaanis.
Ainult ma pole päris kindel, kas ka nende inimeste peas, kel niigi süda ja südametunnistus puuduvad.Võib-olla nende jaoks on see tõesti pigem pommitegemise õpetus. Õli tulle valamine. Ma pole seda siiani suutnud enda jaoks selgeks mõelda.
Minusugusele aga kindlasti.

Tunnen oma Chanelli lõhna ja sinna juurde tiksub mul nüüd kogu aeg kuklas, 30 senti ja 30 senti.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 28, 2015 toll Uncategorized

 

Kes otsib, see leiab ehk kas ongi nii, et saad seda, mida mõtled?

Jõuan tööle, riputan jopet nagisse, viskan pilgu kalendrisse ja näen, miski päev on ära märgitud: selline pikk joru paistab eemalt. Kissitan silmi ja loen kokku: plahvatusohtlik.
No ei ole võimalik?

Lähen kohe lähemale ja hoopis: holokaustiohvrid.

________________________________
* reedel(t) ma sel nädalal ei saa. eelarved.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 27, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Täna olen küll oma mõtete ja mängude uimane tagajärg….hõljun siin kuskil….maa ja taeva vahel….jalad vaevalt puudutavad maad….aga töö vajab tegemist.

Ma ei julge tänaval inimestele eriti otsagi vaadata, sest mul on tunne, et paistan läbi.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 26, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Mul tuli tàna poes jàrsku sprottide isu.
Keerutasin ja keerutasin erinevaid karpe monda aega peos ja môtlesin, mingi kummaline trots tekkis, môndade asjade isu justnagu ei tohiks (tagasi) tulla. Millegipàrast pûûdsin end esialgu siiski ûmber veenda, et mul polegi tegelikult nende isu.
Sprotid oleks nagu maisipulgad. Vôi kôrsikud.
Pealesunnitud ja valikuvabadusteta aeg, kuhu tegelikult tagasi ju ei kipu.

Samas ka lapsepôlv. Ning hirm màlestusi ja maitseid àra rikkuda.
Ônneks maitsesid sprotid tàpselt sama hàsti, kui kunagi suvel. Nagu maispulgad ja kôrsikudki.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 25, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Igal korralikul naisel on kàekotis ûks abielusôrmus, mida vajadusel sôrme pista!
Kusjuures, vahel aitab tulemusele tôesti hullult hàsti kaasa, kui nàha kurikaid, kui inimest vôi probleemi. Reaalset vôi(s)tlust ja vastast!
Kokteil kergest vihast ja hasardist.
Polnud ammuilma veeretanud, aga nauditav. Vàga nauditav oli!

P.s mees ei ilmunudki Suveplikale jàrgi. Leppis kokku, lubas mulle ja Suveplikale. No ja siis. Loomulikult ikka taas see minu ebaterve ja tôde vàànav kàitumine. Mis muud.
Minu valed töövôtted. See ei ole normaalne. Nagu ta kirjutas.
Suveplika istus puhastes riietes diivanil, kott sûles ja nuttis pool tundi.
Môned kohad on lihtsalt nii. vàga. valusad.
Palju ônne. Double-turkey-triple strike!

Ruudi, hea poiss, lasi mind ôhtul ônneks ujuma ka.
Bass oli tûhi, kasutasin juhust, tômbasin ûle kahe, nii kuis torust tuli.
Nüüd tunnen end nagu uus inimene.
Kohe tànasin veel Ruuti ja Suveplikat mitu korda, kui koju jôudsin. Nii palju puhtam ja kergem ja vàhem valus on lôpuks olla.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 24, 2015 toll Uncategorized

 

– – –

Jah, ma võtsin mõni aeg tagasi advokaadi. Või mis ma võtsin. Tegelikult tuli ta ise mu juurde. Olen tõesti siiralt ja otsatult tänulik. Ta aitab ja säästab mind nii paljust. Kõige inetumast vähe kõrvale ja kaugemale astuda. Minimiseerida kokkupuudet. Aitab emotsioonid vahelt välja lõigata.
Ei jõudnud me mehega kuhugi oma jutuajamistega varem, seda enam nüüd. Mina enam ei jaksa. Ega taha. Ta on mind niigi piisavalt lõhkuda saanud.
Advokaat edastas mulle eile mehe esimese vastuse. Olulised asjad on ikka veel laiali ja õhus, aga Suveplika osas arvas ta, et peaksin nüüd mehega kontakti võtma. Et kõik on justkui selleks valmis ja nõusoleku andnud. Kolm kuud on ka läinud.
Huh,…see oli ja on mulle tohutult raske. Ma ei tahaks mehest tõesti grammigi kuulda, veel vähem näha. Mina tahan sellistes ebamugav-meeldivatest olukordades ära…. hästi kaugele, kaugele, kus on hästi vaikne….kus keegi ei kalluta ega vääna…..soovita….ütle, et nii on normaalne…..veel hullem õige…..teatud ajaks tahan, jah…..ja mis siis, mis siis….. sest ma tean, et olen/tulen ühel hetkel tagasi…selline on lihtsalt minu viis terveks saada….või vähemalt paraneda. Sealt edasi saan hakkama.
Aga jah, palun väga, nüüd siis….pole valikut. Pole nii palju aega. Võta või jäta. Peab. Loomulikult ma saan mõistusega aru. Et peab. Sina: täiskasvanu. Sest meil (isegi seda sõna on mul raske välja öelda, sest kas me üldse olime) on laps.
See tundub. Nii. Kohutavalt. Ebaõiglane. Niigi on minust nagu jalamatist üle rulllitud ja nüüd siis pean jälle olema mina see mõistlik, see ole-nüüdnormaalne-ja-võta-ennast-kokku.
Mehele ju meeldib…või sobib…mida iganes… mõelda….uskuda…väita, et mina pole teda Suveplika lähedale lubanud. Et mina kallutan last. Tema vastu.
Mina olen ju kõiges süüdi, järelikult on minu asi ka olukord lahendada. Nii lihtne.

No ja mis mul siis muud üle jäi: normaalne. Helistasin.
Suveplika läheb homme päevaks oma isa juurde.
Jah.

Minul on seega eksprompt vaba päev. Huh-huh-huuuu. Laupäev. Ja vaba.
Kerge lühis. Ma ei teagi kohe, mida. Mõtteid on muidugi umbes miljon. Seinast seina. Aga vähemalt on. Seega olen olemas. Ja elus.
Peab vist ootama, millal elekter tagasi tuleb.

Või ootab õhtut. Või viimse hetke hommikut. Ja vaatab siis kohvipaksu pealt.
Millegipärast tunnen end jube süüdi. Miski segu jubedast vastikusest ja seniolematust elevusest.
Justnagu tahaksin Suveplikast koledasti lahti saada.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 23, 2015 toll Uncategorized

 

vahel kannab. üleöö. veel järgmisesse päeva väljagi.

Ema oleks mu kohta täna arvatavasti öelnud hilpharakas, kui oleks mind uksest välja lipsamas näinud. Püüdsin seda tõesti teha nii kiiresti ja märkamatult, kui vähegi võimalik, sest tegelikult mõistsin isegi, et eks mu riietus tänase ilma jaoks tõesti pisut hilpharakalik ja šnapp ole.
Annan endale aru küll, et olen veits kohatu ning lendasin seesugusena välja rohkem veel eilse emotsiooni pealt.
Ja muidugi kevade ootuses. Juba teist päeva mõtlen, millal jälle oma pika(d) kleidi(d) selga saan.
Valgus vist. Ja see õhkõrn uus puhas karge lõhn.

Eile saime lõpuks ometi kätte ka oma Kumu kaardid. Stiilipuhtalt tagasihoidlik ja väljapeetud, nagu koht isegi.
See on kuidagi äraütlemata hea teadmine, et see nüüd olemas ja kogu aeg minuga kaasas on.
Mõndade asjadega kohe on nii.
Isegi, kui tean, et neile alla jään. Isegi siis.

Sest mõnda pilti, maali või fotosse kohe jääb kinni. Näiteks see, mida võiksin pea lõputult vaadata. Kohe kisub sisse ja jääma ja unustama ja unistama, kas pole.
Jälle üks koht ja vorm ja stiil, milles end ülihäsi tunneksin.

..tuul puhus katkistest aknaruutudest sisse. ateljee oli oma suurte kaarakendega kõrge nagu kirik. Sealt avanes vaimustav vaade üle kogu Helsingi. peale peaaegu kuuekümne nelja ruutmeetrise suure toa oli seal veel väiksem magamis- ja külalistetoaks sobiv ruum.
ruum oli tema jaoks midagi märksa rohkemat kui lihtsalt koht, kus kunsti teha, kuigi ka see oli tähtis…

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 22, 2015 toll Uncategorized

 

On

Ma ei lasekski ta kàest lahti, kui ma saaks. Mitte kunagi.
Ma ei tea, mis see on. Ja miks ta mulle nii môjub.
Aga nii on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 21, 2015 toll Uncategorized