RSS

– – –

12 dets.

Mõned päevad tagasi olid sa mu FBs ära blokkinud. Sa olid mu enda sõbralistist kustanud juba mõned kuud varem, kuigi su profiil on lukus ja sellest ei näe keegi niikuini enamat kui vaid su profiili- ja taustapilti. Milleks veel see? Arvatavasti püüad sa pühkida kõikvõimalikud jäljed, mis meid omavahel seostada võiks. Sul on hirm, et võin mäkerdada su mainet. Tõenäoliselt teed seda ka sellepärast, et pabistad, et inimene, kellega koos kaevuraket ja kuud pildistate, võiks kuidagi minuni jõuda või mu blogi otsa koperdada. Vägivallatseja moonutab ilmselgelt tegelikkust, kuid veenab end ise oma moonutuste tõelevastamises. Seega, kuigi sa enda sees usud kindlalt, et su halvad tunded ja vägivald tulenes üksnes minu käitumisest, ei vaja sa pisematki võimalust, et keegi sellest kasvõi natukenegi kahtlema hakata võiks.
Sa oled nii haavatav, et su haavad võib parandada üksnes teise pildilt kustutamine. Hävitamine.

Eile hommikul tööle jõudes võtsin alt valvelaust lehe, mis oli täis Rahva Raamatu suuri üleleheküljelisi reklaame: raamatul ei saa aku tühjaks, raamatul ei ole valet värvi, raamatul ei ole valet lõhna, raamat ei ole vales mõõdus. Olen juba ammu tähele pannud, et need kõnetavad mind alati ning oskavad kuidagi imearmsasti hinge pugeda. Pealegi sobib mulle nende reklaamide ilus pakend: kujundus, värvidevalik, disain.

Olin Suveplikale ostnud eilseks Nukuteatri jõuluetenduse piletid, mis vajasid nüüd Suveplika haigeks jäädes kohapealset ümbervahetamist. Vanalinna tuterdades viisin ühtlasi liimida ka oma Horvaatia reisilt kaasa ostetud imeilusa Swarovski kaelaehte. Ning nende argiste toimetuste kõrvalt ei suutnud ma arvatavasti just hommikul nähtud päevalehe reklaamide tõttu mööda minna ka Draamateatri vastas asuvast raamatupoest.
Ma ei tea täpselt kui kaua, aga sinna alla keldrikorrusele on tekkinud üks vahva osakond, kus müüakse muuhulgas ka kasutatud ning samuti allahinnatud uusi raamatuid. Viimasel ajal olen sealt leidnud õige mitu raamatut, mille hind jääb 1,5 – 6 eur vahemikku. Eilegi. Lisaks Muumitrollidele, mida juba ammuilma endale tahtnud olin, leidsin muidugi sellele lisaks ka kaks allahinnatud raamatut. Üks neist kandis pealkirja Ma armastasin manipulaatorit.

Nagu raamatu eesõnas kirjas, on tõesti levinud arvamus, et naised, kes kannatavad suhtes psühholoogilist või vaimset vägivalda, ei peaks kurtma. “Neil tuleb enese eest seista ja teine korrale kutsuda! Pealegi on ilmselt algusest peale aru saadud, et suhe on probleemne. Aga seda on jätkatud….nii et…paar parajaid!”

Võib öelda, et ka mu enda suhtumine vägivalda oli kümmekond aastat tagasi just täpselt samasugune:  “No mis tähendab, et inimesega ei saa räägitud? No mis tähendab, et mees lööb? Kui minu mees mind kasvõi näpuotsagagi puutuks, pakiksin koheselt kohvrid…ja aidaa….”
Paraku. Sellised kommentaarid ja mõtteviis peegeldavad kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Enamikel juhtudel jätkavad ohvrid suhet mitte seetõttu, et on leidnud paraja paarilise, ega ka iseloomunõrkuse tõttu, vaid kuna lõpetamiseks pole mõistmise ja kohalejõudmise hetkel lihtsalt enam jõudu. Vahel muudab olukorra veelgi keerulisemaks majanduslik iseseisvusetus.

Paradoksaalsel kombel on vaimne vägivald, /mis on pea alati ettevalmistus ka füüsiliseks vägivallaks/ tihtilugu seda laastavam, mida intelligentsem, haritum ja sõnaosavam on selle kasutaja. Tihti saab vägivallatseja arvestada suurema ühiskondliku poolehoiuga, mistõttu võib näiteks kohtus või politseis jätta usutavama mulje, kui ta hullumise äärele aetud partner.

Miks ma selle ikka ja jälle jutuks võtan? Ehk loeb mu blogi keegi, kes hetkel oma elus samasugust võitlust peab. Vägivalla ohvrid kipuvad endis ülemäära sageli kahtlema. Minagi. Aga sellest sügavalt hävituslikust suhtest on võimalik pääseda. Sellest peab pääsema, sest jäädes aastateks ekslema vägivaldse suhte soppidesse, jäetakse sinna oma identiteet. Tean nüüd hästi, mis tunne see on, kui sind ennast pole ühel hetkel enam üldse olemas. Kuidas aasta aastalt jääb sind üha vähemaks ja vähemaks. Muutud aina näotumaks ja näotumaks. Tühjemaks ja tühjemaks. Kurvemaks ja kurvemaks. Üksikumaks ja üksikumaks. Nõrgemaks ja nõrgemaks.

Käisin paar päeva tagasi psühholoogi juures. Iseennast, oma lahutusega kaasnevaid mõtteid ning praegusi tegemisi kõrvalt vaatamas. Perekond nimelt kipub arvama, et mu lahutusega kaasnev hea ja kerge olemine on enesepetmine ning meeleheide. Milleks mulle muidu kohe need “uued mehed”, kohvid ja kohtumised?
Kas hea ja kerge olemine ning kohtumised on tõesti meeleheide? Ehk tõesti ei taha ma endale seda lihtsalt tunnistada? Ei märka ohutulesid? Ja mu katus sõidab.
Mis ja millest mu sellised tunded, emotsioonid, reaktsioonid?

Olime varasemalt kordi ja kuid ka mehega sama inimese vastuvõtul käinud, aga ma ei suutnud seal kõrvuti istudes mitte kunagi rääkida, et mees lisaks vaimsele vägivallale mulle ka füüsiliselt liiga teeb. Nüüd ma lõpuks sain seda teha. Rääkisin, kuidas ta mind iga korraga aina julgemalt kägistas, rusikaga nägu muljus, uksi puruks lõi, riideid katki tõmbas, juustest kiskus, tõukas, välisukse taha lohistas, jalaga trepist alla lõi, pead vastu kivipõrandat peksis. Kuidas ta öösiti mu tuppa tuli, tule põlema pani, teki pealt ära tõmbas ning magama ei lasknud jääda. Kuidas ta mu poegadele, vanematele ja eksile vihahoos rõvedaid sõnumeid saatis. Päeval ja öösel, kümneid ja kümneid kordi kodust välja viskas. “Kao siit! Sul on kümme minutit, kolm tundi, päev aega!”
Kuidas ma lõpupoole öösiti oma magamistuba barrikeerisin ning magasin nuga voodi all. Autovõtmed käeulatuses ja aken lähedal, et vajadusel koos Suveplikaga sealt kaudu öösse kaduda.

Jah.

Tõtt öeldes ei pabistanud ega muretsenud ma iseenda, vaid ainult ja ainult Suveplika ja laste pärast.  Mõtlen ja süüdistan end siiani, kas jäin siiski hiljaks või jõudsin nad veel pääasta? Minu enda haavad polnud veel nii sügavad, et need ei armistuks, kuid just laste pärast pidin valima võitluse tee. Nende tuleviku nimel. Eneseusu ja -kindluse nimel. Teadsin, et liiga kauaks jäädes, kaotan lisaks iseendale ka laste tuleviku, silmade selge ja rõõmsa sära.

Täpselt nagu raamatus, loodan ka mina, et just emakohustuse võimalikult hea täitmisega hoidsin ma ära selle, et mu tütar identifitseerib end isaga ning kõnnib tema jälgedes.

Jah, ma väga kaua mõtlesin, kas ma teen seda. Aga ma siiski ei ole pühak!
Kui kasvõi üks inimene leiab siit blogist jõudud üks sellistest kooseludest lõpetada, siis olen maailma paremaks muutmise kohapealt juba midagi käegakatsutavat ära teinud.

Ühel hetkel on juba hilja!

p.s no comments, please.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 12, 2014 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: