RSS

Ava silmad

28 nov.

Tuleb tunnistada, et panen hetkel diagnoosi puhtalt kohvipaksu pealt ning võin raamatu autorile seeläbi ülekohtuselt liiga teha, aga pelgalt loetud katkendi põhjal jääb küll mulje, et nii vähe, kui seda oligi, leidus ses liig palju täiesti asjassepuutumatut ja ülemäärast teksti, suhtumist ja väljendusviisi, mis tegeliku probleemi tõsiseltvõetavust minu arvates tõeliselt kahandab.

Omadest kogemustest olen mõistnud, et inimestel, kes vägivalla ja vägivallatsejaga kokku pole puutunud on niigi keeruline uskuda/aru saada/mõista, et kallale tulemiseks pole tihti tõesti vaja enamat, kui ühte vale sõna, üht vale pilku, üht vale lauset, vale teemat või hääletooni. On üsna loomulik, et “normaalsele” inimesele jääb alati kahtlus, et ju see ohver ikka provotseeris, pole ju võimalik, et niisama kallale tuldaks. Aga uskuge, see on võimalik. Ning inimene, keda lüüakse naljalt ei provotseeri, sest ta teab, mis sellele järgneda võib. Vastupidi, ta püüab igat plahvatusohtlikku olukorda puhverdada. Seal, kus provotseeritakse, seal üldjuhul ei lööda. Ütlen mina.

Mis tähendab, et mul on äärmiselt kurb, et sellest katkendist nii palju loba leidsin:
* Haiglariided olid ka päris šefid. Ent ausalt öeldes oli mul sellistest asjadest ülimalt ükskõik — poogen, mis sul seljas on, kui kusagil 20 tundi ööpäevast magad või siis üritad magada;
* Toit — kohutav. Ausalt, ma ei ole üldse mingi toidu üle nuriseja, aga no see seal oli ikka omaette tase. Tõstad lusikatäie putru suhu, aga tuleb kogu kausi sisu. Pudrukänkar, see oleks õige nimi haigla hommikusöögile.
* Olen üldiselt hästi tugeva tervisega ja üsna sportlik tütarlaps. Või mis tütarlaps, ma saan kohe 28. Tütarlaps? No ma ei tea, tunnen end tütarlapsena. Ja ilma jumestuseta näen piisavalt noor välja, et igasugused muldvanad tüübid väga silma ei teeks. Point on selles, et pekki, mulle ei meeldi, kui mind ratastooliga ringi kärutatakse.
*Aga praegu on aeg paraneda. Pean passima. Pean ära kannatama selle haiglarežiimi ja rõvedad toidud, lisaks kõigele tigedad õed. Oh jumal, kui tige mõni inimene olla võib. Täitsa uskumatu kohe. Kui iga natukese aja tagant toimuva kraadimissessiooni ajal tukkuma jääd, saad sõimata. No mida nagu? Tigedus ja õelus tulevad ühest august — rumaluse august.

Mul on lihtsalt mure, et kõik see, mis siin eelpool kirjas võib paljudes lugejates üksnes süvendada arvamust, ju nad ikka ise ka…..
Ja mulle tundub, et seesugusel kujul oleks/on raamat vastutustundetu.
Loodetavasti ma eksin. Kui see nii on, oleksin rõõmuga nõus avalikult vabandama.

Sellepärast soovitan omalt poolt lugeda hoopis Dagmar Lamp´i Kortermaja 18. peatükki: Tiina ja Anti. Ainult see 6 väikest lehekülge.
Inimene, kes on koduvägivalla probleemiga kokku puutunud, saab juba esimestest lausetest aru, et autor ei mõtle seda välja. Autor pole kirja pannud kellegi teise kogemusi. Autor ei jutusta ümber kellegi teise lugu. See on tema, kes seal sees on olnud. Võiksin anda selle eest pea.
Sest nii viimse piiri ning detailini pole võimalik välja mõelda ega ümber jutustada, seda hirmu ja jõuetust peab olema tundnud.
Täna ma juba usun, et vägivalda tunda saanud tunneb liigikaaslase pilgust. Olekust. Sõnast. Liigutusest. Või ma ei tea millest. Aga millestki kohe kindlasti.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; november 28, 2014 toll Uncategorized

 

One response to “Ava silmad

  1. Anonymous

    november 28, 2014 at 3:07 p.l.

    Jah, paraku tõepoolest – sellisel moel, pigem harimatu kui intelligentse inimese suust räägitud lugu võib probleemi vähendada.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: